Harri Tiido: kommunistlikest ja muudest sigadest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Priit Mürk/ERR

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all sead, nii kommunistlikud kui ka fašistlikud. Poliitikutel palun kohe maha rahuneda, juttu ei tule neist, keskendun päris kärssninadele, kes meie toidulauda rikastavad ja mõnel pool ka tubaste lemmikloomadena elavad, selgitab Tiido.

Minu arvates on väga ebaõiglane võrdlus, kui kedagi nimetatakse seaks. See on justkui solvang, kuid tihti võib see solvang olla vastupidine – solvav seale, mitte inimesele, kellega teda ebaõiglaselt võrreldakse.

Nõukaaega mäletavad inimesed mäletavad ehk ka tollal Eestis levinud nalja, et meil tapetakse sigu nende õhkimise teel, sest poodides oli valdavalt seapäid, jalgu ja sabasid, kuid märksa vähem liha ennast. Sealt siis loogiline järeldus – kui siga lõhkeainega õhku lasta, siis just need osad jäävadki järele…

Eks muidugi kõik teadsid, et parem osa lihast läks mujale Nõukogude Liitu, eelkõige Moskvasse. Kuigi ega suitsutatud seapea ei olnud sugugi halb kaup - kui mul palgarahaga kitsas kätte tuli, ostsin pool suitsuseapead, keetsin seda koos kartulitega ja mitmeks päevaks oli mõnus toit olemas.

Aga see selleks, minu jutu ajendiks on hoopis Thomas Fleischmani raamat "Communist Pigs: An Animal History of East Germany's Rise and Fall" ehk siis "Kommunistlikud sead: Ida-Saksa tõusu ja languse loomne ajalugu". Sellel raamatul on tegelikult ka eellane, neli aastat tagasi ilmunud Tiago Saraiva teos "Fascist Pigs" ehk "Fašistlikud sead", mis vaatleb sigade rolli autoritaarsetes riikides, nagu Hitleri Saksamaa, Salazari Portugal ja Mussolini Itaalia.

Natsi-Saksamaa sead

Praegu möllab Saksamaal, nagu paljudes muudeski maades, taimetoitluse ja veganluse propaganda, millel ka sügavad juured. Näiteks USA-s oli 19. sajandi algupoolel rahvuslikuks dieediks sealiha, viski ja kohvi. See häiris nii usklikke ringkondi kui ka paljusid teisi ja selle menüü vastase liikumise üks tulemusi oli hommikusöögiks kasutatavate krõbuskite leiutamine ja propageerimine.

Kuid tagasi Euroopa sigade juurde. Saksamaal olla sealihal eriline koht, see on suisa rahvustoit ja sel on olnud ka eriline roll erinevates autoritaarsetes režiimides, nii Hitleri ajal kui ka hiljem Honeckeri Saksamaal.

"Blut und Boden" elik "Veri ja maa" oli natside moto, toonitamaks aarialikke sidemeid Saksmaa mullaga. Üks silmatorkavamaid selle teesi propageerijaid oli Richard Walter Darre, natsi-Saksamaa toidu- ja põllumajandusminister aastatel 1933 kuni 1942. Tema oli ka üks suurimaid sealiha fänne. Ja natsiriigile kohaselt uuris ta ka sigade pärilikke liine, et tuvastada see õige, põhjamaine ja aarialik seasort.

Darre hinnangul ei ole sigadeta ka sakslasi ning et seakasvatus oli just see, mis ilmestas sakslaste aarialikkust, sest aarialaste jumaladki olevat eelistanud iidsel ajal just sigade ohverdamist neile – noh, eks ta ole maitseasi. Pealegi eristas sealiha sakslased juutidest, nagu lihtne arvata.

See aarialasteks pürgimine näikse olevat tänini üks nähtus, mis paneb inimesi oma juuri otsima. Hiljutine näide on ka Venemaalt.

Mullu ilmunud Anatoli Kljosovi raamat "Slaavlaste päritolu", mis väidab, et slaavlaste geneetilise tuumiku moodustavad venelased, kes olla tegelikult ka aarialaste geenide suurimad kandjad. Nii et söö sa sea- või lambaliha, aga lõpuks jõuad ikkagi jälle aaria päritolu otsimise juurde.

Ida-Saksamaa sead

Pärast Teist Maailmasõda püüdis Ida-Saksamaa nimeline moodustis igati irduda kõigest, mis võiks mingitki pidi näidata järjepidevust natsi-Saksamaaga. Kõigest, kuid mitte sigadest, kes olid ilmselt liiga sügavale sakslaste olemusse juurdunud.

Oli aga üks erinevus – kui natsi-Saksamaal oli kinnisidee, et tuleb tagada enese varustatus toiduga ning et saksa siga peab kasvama saksa juurikate peal, siis Ida-Saksamaa läks seakasvatuse industrialiseerimise teed ja juurikate asemel võeti kasutusele teravili. Lisaks lubati kodanikel kasvatada ka oma aiamaadel sigu ja kiirelt hakkas kasvama ka metssigade arv.

Thomas Fleischman väidab, et seakasvatus ei olnud mõeldud pelgalt koduse turu vajaduste rahuldamiseks, pigem oli selle siht sealiha eksport ja režiimile vajaliku valuuta teenimine. Peatselt ei olnud aga riigis enam piisavalt pinda sigadele söödetava teravilja kasvatamiseks, seda oli vaja hakata sisse vedama kas Nõukogude Liidust või siis Lääneriikidest.

1960. aastatel näis, et kogu tööstuslik sigadus kukub kokku, kuid pääseteeks osutus pööre kapitalistlikumate tootmismeetodite poole ja üldine Erich Honeckeri juhitud pööre Lääne suunas. Taas oli otsustav vajadus Lääne valuuta järele ja selle valuuta kasutamine Ida-Saksamaa enesevarustuse kindlustamiseks.

1970. aastatel oligi sigade arv tipus – kümme kuni 13 miljonit siga riigis, kus elanike arv oli umbes 16 miljonit. Loomade arvukuse kasv kasvatas aga probleeme sõnnikuga, sest ega siga ainult ei söö, ta jätab endast päris tublisti midagi ka maha. Lägamajandus kujuneski kitsaskohaks, mis hakkas tekitama elanikkonnast protesti.

Ilmselt ei ole meil seni olnud kuigi palju juttu sellest, kuidas keskkonnaprobleemid pingestasid olukorda Ida-Saksamaal, eriti alates 1980. aastate algusest. Meil Eestis olid fosforiidiprotestid, sakslaste seas aga tõusis protestilaine keskkonda mürgitavate lägajärvede vastu.

Saksamaa Sotsiaal-Demokraatliku Partei asutaja Markus Meckel ütles selle kohta, et odav sealiha veetakse Läände, kohalikele jäävad aga lägajärved. 1980. aastate lõpus levisid keskkonnaprotestid paljudesse Ida-Euroopa riikidesse ja olid ka üks põhjus, miks sealsed režiimid lõpuks kokku kukkusid.

Nii Adolf Hitler kui Erich Honecker uskusid, et suudavad seakasvatuse abil sakslaste elujärge parandada, kuid nad eksisid. Mõlemad rajasid agrotööstusliku kompleksi, millest tõusev tulu pidi rikastama nii nende lähikondlasi kui ka kindlustama nende endi autoritaarset võimu, kuid seda kõike paraku keskkonnakahjude ja mürgituste hinnaga. Mõlemad autoritaarsed režiimid leidsid lõpuks, et maa hulk on piiratud ja võimalused samuti.

Kui Hitler püüdis laiendada sakslaste eluruumi – lebensraumi –, siis Honecker püüdis tagada materiaalset rahulolu, mis sisaldus tema nägemuses sotsialistlikust paradiisist. Kuid Hitleri ega Honeckeri nägemus ei olnud kestlik ega realiseeritav.

Fleischmani raamat kommunistlikest sigadest on tegelikult ka viide sellele, et autoritaarsed režiimid eksisteerivad ka globaliseerunud maailmas, mis võib valdavalt olla mitte-autoritaarne. Illiberaalsed režiimid ei eksisteeri kunagi poliitilises vaakumis.

Honeckeri režiim eksportis tööstuslikult toodetud ja keskkonnale kahjulikult mõjuvat sealiha Läände, sai sealt vastu valuutat, mida kasutada enese režiimi lappimiseks.

Seega on liberaalsetel režiimidel samuti oma osa autoritaarsete valitsuste püsimisel, see on just see, millele ida-sakslased osutasid 1980. aastal, et nende elukohariik on muudetud Lääne prügimäeks, kuna liha läheb sinna, kuid läga jääb kohalikele. Et kui Lääne liberaalsed režiimid ei ostaks nii varmalt autoritaarsete režiimide keskkonnakahjulikult toodetud tooteid, siis peaksid need autoritaarsed režiimid oma käitumist muutma.

Hea küll, nii Hitler kui ka Honecker jõudis lõpuks ummikusse ja nende režiimid langesid, kuid nähtus kui selline ei ole kadunud. Tänapäevalgi on küsitavusi, mitte küll niivõrd sigade, kuivõrd muude kaupadega. Kuidas jääb gaasi ja naftaga, mida võidakse importida autoritaarsete või autoritaarsusele kalduvatest riikidest?

Kus on piir liberaalsete põhimõtete ja ükskõikse poliitika vahel, kui jutuks on majanduslikud huvid? Kas me peaksime põhimõtete nimel langetama majanduslikult küsitavaid või otseselt kahjulikke otsuseid? Ja nii jõudiski jutt kommunistlikest ja fašistlikest sigadest välja tänapäevase poliitika ning põhimõtete realiseerimiseni.

Aga siga kui loom selles kindlasti süüdi ei ole ja loodetavasti rikastab ta meie toidulauda veel pikka aega. Veganlus ja vegetariaanlus on isikliku valiku küsimus, mina jään ikka lihaleti poole vaatama.


Viited lugemishuvilistele

  • Thomas Fleischman "Communist Pigs. An Animal History of East Germany's Rise and Fall". 2020.
  • Tiago Saraiva "Fascist Pigs. Technoscientific Organisms and the History of Fascism". 2016.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: