Harri Tiido: migratsioon on sama vana kui inimkond ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi /ERR

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" algab lugudeseeria, mille teemaks on ränne elik migratsioon kui selline. Võib kindlalt väita, et ajaloo üks suurimaid vaba rände näiteid on eurooplaste ränne USA-sse ajavahemikus 1836-1914, märgib Harri Tiido.

Migratsioon ehk ränne on sama vana kui inimkond. Umbes 200 000 aastat tagasi liikusid inimolendid Ida Aafrikast muudesse Aafrika osadesse, umbes 60 000 aastat tagasi liiguti Aafrikast mujale maailma ja näiteks 10 000 aastat tagasi jõuti Lõuna Ameerika lõunatippu.

Kuni tegemist oli korilaste-jahimeestega, oli kõik justkui okei, erinevused hakkasid tekkima paikse maaviljeluse arenguga. Inimesed hakkasid muutuma paikseks, kuid see tähendas ka arvukate probleemide teket. Tekkis rohkem lähikontakte, haigused levisid rohkem, linnastumine tõi kaasa omad probleemid, tekkisid püsivad asualad, vajadus neid kaitsta ning soovid neid hõivata.

Muide, tumedast nahavärvist. Meie oleme ju võimsalt valged, nagu teada. Väidetavalt olevat aga inimeste eellased näiteks Briti saartel, kuhu nad jõudsid umbes 44 000 aastat tagasi, olnud kuni umbes ajani 30 000 aastat tagasi tumedanahalised. Kuid heledam nahk aitab paremini absorbeerida nappi UV-valgust ja sünteesida D-vitamiini, siit ka arengu kulg.

Ränne, sundränne, tööränne

Meie harilik nägemus koosneb Euroopa-kesksest migratsioonist, kuid Euroopa praeguses mõistes on üsna hiline nähtus, kui Kreeka ja hiljem Rooma kõrvale jätta. Inimmasside liikumise ja neile eelneva uuriva rände plaanis on olnud palju muid protsesse mujal maailmas, näiteks Hiinast Zheng He reisid 15. sajandil või moslemi Ibn Battutah reisid 14. sajandil.

Mõnedele rahvastele või hõimudele jäi rändav eluviis omaseks praktiliselt praeguseni, meile on tuntumad ilmselt mustlased. See eluviis sattus aga raskustesse rahvusriikide ja riigipiiride tekke ning arenguga.

Inimkonna praegune paiknemine eri kontinentidel on ikkagi rände tulemus, küsimus on vaid ajalistes raamides. Märkigem kasvõi eurooplaste rännet üle Atlandi Ameerikasse ja seejärel ka sundrännet ehk orjade vedu üle ookeani. Arvestuslikult jõudis Aafrikast elusana teisele poole ookeani umbes 9,5 miljonit orja ja praegu on USA elanikest mustanahalisi pisut alla 13 protsendi.

Kui orjapidamine lõppes, intensiivistus liikumine, mida praegu võib nimetada töörändeks. Näiteks Briti Indiast veeti mujal kolooniates vajalikku tööjõudu massiliselt välja ja nende töölepingute väga piiravast olemusest tingituna on seda töörände vormi nimetatud ka "uueks orjapidamiseks". Aastail 1830 kuni 1917 lahkus sel moel Indiast kokku ligi 1,5 miljonit töölist.

Taoline tööränne muutis tunduvalt ka elanikkonna etnilist koosseisu sihtkolooniates ja seda on näha veel tänapäevalgi. Näiteks USA demokraatide presidendikandidaadi Joe Bideni asepresidendikandidaat Kamala Harris on india ja jamaika segapäritoluga.

Omaette ooper on massilised inimeste ümberpaigutumised impeeriumite ajastul, mil liikumise põhjusteks võisid olla nii suured ehitusprojektid kui ka armeede vajadustest tulenev vabatahtlik ja sunniviisiline värbamine.

Teine omaette lugu on palverännakud, eriti moslemite hadž, mis toimub ka meie päevil ja on islamiusklikule vähemalt kord elus põhimõtteliselt kohustuslik. Aastal 2018 käis sel põhjusel Mekas üle kahe miljoni inimese. Arvestades moslemite arvukust maailmas – umbes miljard –, on taolisel massirändel veel tublisti potentsiaali, kui pandeemia seda piirama ei hakka.

Moslemite palverännakute tuntuse tõttu on aga tähelepanuta jäänud mõned muud massilised palverännakud, nagu näiteks hindude palverännak Kumbh Mela, pühasse linna Allahabadi Gangese, Yamuna ja niinimetatud nähtamatu Saraswati jõgede puutekohal, mis toimub iga 12 aasta tagant. Viimati toimus see aastal 2013 ja siis tegi rännaku läbi umbes 120 miljonit inimest elik ligi 60 korda rohkem kui igal aastal Mekas käijaid.

Palverännakud on siiski reisid sinna ja tagasi, seega ei mahu need selle migratsiooni alla, mida me oma loos püüame käsitleda ja mis tänapäeval probleemiks on kujunenud.

Mainime ära ka ühe meile lähedasema aja suuri rändeid – Iiri näljahäda ja sellega kaasnenud iirlaste väljaränne, eelkõige Ameerikasse, kuid eks neid massilisi liikumisi oli muidki.

Vähem teada on ehk Lõuna-Aafrikas toimunud suured rändevood seoses Lõuna-Aafrika kaevanduste tööjõuvajadusega. Näiteks eelmise sajandi hakul oli kullakaevandustes umbes 100 000 töölist, kellest enamus pärines muudest riikidest kui Lõuna-Aafrika Vabariik. Kohalikud lihtsalt arvasid, et töö on liiga ohtlik. Ja seda see oli, statistika kohaselt hukkus kullakaevandustes ajavahemikus 1945 kuni 1984 rohkem kui 50 000 töölist.

Terve omaette saate võiks teha brittide rändest Austraaliasse, kuhu 1778. aastal jõudsid esimesed 11 laevatäit vange, kes kujunesid selle koloniseerimisloo alusepanijaiks. Kokku olla Rohelisele Mandrile toimetatud umbes 25 000 naisvangi ja 132 000 meeskinnipeetavat.

"Me küsisime vaid töölisi, kuid saime inimesed"

Omaette peatükk on ka eurooplaste ränne Ameerikasse. Võib kindlalt väita, et ajaloo üks suurimaid vaba rände näiteid on eurooplaste ränne USA-sse ajavahemikus 1836-1914. Valdavalt oli tegemist majandusrändega elik paremate elutingimuste otsimisega, mis tähendas umbes 12 miljoni õnneotsija saabumist Ellis Islandile, väikesele saarele New Yorgi lahes Vabadussamba jalamil.

1930. aastate majandussurutise ajal pöördusid osad immigrandid küll tagasi Euroopasse, kuid enamus jäi. Siinkohal tasub meenutada ka USA naturalisatsiooniseadust aastast 1790, mis käsitles rassiküsimust. Valged immigrandid nimelt olid algselt seaduses eelistatud, kuid ajapikku muutus see värviteema mitmekesisemaks ja moondus viieastmeliseks – kaukaasia päritolu, mongoliidid, etiooplased, malaisia päritolu ja ameeriklased. Edasi klassifikatsioon arenes, kuni jõudis 45 eri rassi või ala-rassi defineerimiseni.

Euroopast on välja rännanud aegade jooksul umbes 60 miljonit inimest ja näiteks 19. sajandil Euroopas toimunud demograafiline plahvatus lahenes just väljarände kaudu.

Ja veel üks eraldi peatükk – juutide ränne 20. sajandil, eelkõige seoses arengutega Saksamaal. Ajavahemikul Adolf Hitleri võimuletulekust 1933. aastal kuni natside invasioonini Euroopas pages nende eest ligi pool miljonit juuti. Need olid need õnnelikud, kes taipasid õigel ajal kohvrid pakkida. Sõja ajal õnnestus välja hiilida vaid paaril tuhandel ja sõja lõpuks oli Euroopa umbes kaheksast miljonist juudist ligi kuus miljonit tapetud.

Juudid kuuluvad seetõttu kindlalt rubriiki "pagulased", kes vahetasid elukohta lihtsalt selleks, et ellu jääda. Enim juute lahkus USA-sse, umbes 170 000, järgnesid Palestiina 100 tuhandega ja Ladina-Ameerika riigid kokku rohkem kui 100 tuhandega. Juutide arvukuse muutus Euroopas oli drastiline, näiteks Poolas oli enne sõda kolm miljonit ja pärast sõda 45 000 juuti.

Palestiina koha pealt peab siinkohal küll kohe ära märkima ka selle, et ega juudid ise ka kadedad ei olnud. 1948. aasta sõja järel, kui tekkis juudiriik, sunniti kodust lahkuma või pagesid ise 726 000 palestiinlast, kes pole tänini saanud koju pöörduda ega saa seda kõigi eelduste kohaselt ka tulevikus. Praegu elab Iisraeli ümbritsevates riikides juba mitu miljonit palestiinlast, kuid Lähis-Ida umbsõlm on liiga keerukas, et seda siinkohal ja meie praeguse kontekstis lahkama hakata.

Tööjõuvajaduste rahuldamiseks mõeldud sisserände näidetena võib tuua ka Briti tööjõuvajaduste rahuldamise välistööjõu arvel Teise Maailmasõja järel ja ehk markantseimana türklaste meelitamise Saksamaale sõjajärgse tööjõupuuduse tingimustes. Viimase võib jagada veel kolmeks ajajärguks – külalistöölised vahemikus 1961-1973, perede taasühinemisajajärk 1974-2005 ja jätkumigratsioon alates aastast 2006.

Saksakeelne šveitslasest kirjanik Max Frisch on selle kohta öelnud, et "me küsisime vaid töölisi, kuid saime inimesed". Algselt palgati türklasi kaheaastaste lepingutega, kuid firmaomanikud leidsid, et pidev uute töötajate väljaõpe läheb liiga kalliks ja Saksamaa võimud andsid järele, lubasid perede taasühinemisi ja pikemaid lepinguid.

Eks see suhtumine käis üles-alla, kuid aastaks 2006 muutus Saksamaa rändesaldo Türgiga negatiivseks – rohkem oli lahkujaid kui tulijaid.

Veel üks massirände näide - sedapuhku pagulaste näol - on Vietnami paadipagulased, kellest suur osa olid tegelikult etnilised hiinlased. Ajavahemikul 1975 kuni 1995, pärast USA pagemist Vietnamist, põgenes sealt umbes kaks miljonit inimest, neist ca 800 000 moodustavad niinimetatud "paadipagulased", kes tõusid oma riskantsete retkedega ka rahvusvahelise meedia tähelepanu keskmesse.

Kui märkida ära ka tõenäoliselt enim levinud ränne, siis oleks selleks minu arvates hiinlaste levik üle maailma. Chinatowne leidub väga paljudes maailma suurlinnades, hiina restoranid, poed ja muu selline on laialt nähtav meile kõige lähemal näiteks Helsingis.

Kas tegemist on olnud teadliku protsessiga või lihtsalt rände tulemuste realiseerumisega, seda ei oska ma öelda, kuid töökate hiinlaste kohalolu on üldiselt vähemalt Euroopas olnud kergelt aktsepteeritav, sest nad teevad tööd, ei lärma, ei esita liigseid nõudmisi ja on kulinaarse poole pealt meeldivad ega tekita ühiskonnale probleeme. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: