Teerull lõgises vihaselt nagu prooviks ta odava killustiku läbi maakoore suruda, kui ma Mustamäel ilmetu autokeskuse ette keerasin. Plastmassist ja penoplastist tehtud hoone ees kõndides ja kultuurikeskust otsides nägin vist neid kõiki. Opelid. Chrysler. Võimalik, et isegi Ford. Päike kõrvetas, teerull lõgises, asfaldi lõhn tungis ninna, ma võtsin toru ja helistasin, sest ma olin eksinud.

Tuba ei olnud suur. Võib-olla viiskümmend ruutmeetrit, võib-olla vähem. Maas olid kirjud vaibad, seinal televiisor, kõlaritest tuli mulle arusaamatus keeles muusika. Me istusime laua taha, ma võtsin õlakotist mahuka kunstialbumi, asetasin selle lauale, avasin kleepsuga märgitud leheküljelt ning nihutasin albumi tema ette. "Oi," ütles tema. Umbes tund aega hiljem teadsin selle maali kohta rohkem kui kunagi varem.

*

Konrad Mägi maalis mustlasi 1915. aastal Viljandis. Ta saabus Viljandisse nagu ikka Viljandisse tullakse – otsima abi sügava depressiooni vastu. Õnneks elas linnakeses tema lapsepõlvesõbranna, õudse minevikuga naisterahvas, kes oli olnud feminist ning nõudnud naistele võrdseid õiguseid.

Veelgi enam: segaduse suurendamiseks oli sõbranna abielus ja veel meesterahvaga, ühendades selle, mis tundub ühendamatu. Mägi tiksus tema juures, sõbranna maksis kulud, toetas ja poputas ning miskipärast on ajalugu talletanud fakti, et vahel hommikuti kuulis hingeliste piinade käes vaevlev Mägi läbi toaukse, kuidas sõbranna suure koera jalad koridoris tumedalt tümpsusid.

Sama aasta veebruaris toimus aga Viljandi lähedal suur laat. Toona toimus neid seal sageli ja nagu ikka olid kohal ka mustlased. Sõitsid kohale oma vankritega, ehitasid üles laagri, panid üles letid ja müüsid käsitööd või siis riietusid kirevalt ning hakkasid esinema.

Konrad Mägile selline kraam meeldis. Talle meeldis teatraalsus ja värvikirevus, seda nii looduses kui ka inimsuhetes. Samuti meeldisid talle mustlased: nad olid eksootilised, tõmmu nahavärvi, kummalise keele ja omapäraste kommetega. Kord Norras aega surnuks lüües oli Mägi kirjutanud isegi sõbrale sellise lause: "Ma olen vähe niisugust mustlase elu maitsenud ja tunnen suurt igatsust ta järele."

See polnud juhuslik sõnakõlks, vaid Mägi tahtiski olla moodne mees – võtta erinevaid vorme, tunda huvi erinevate nähtuste vastu, näha võõras mitte põlastusväärset, vaid paeluvat. Lõppude lõpuks sai see ka tema kunsti aluseks: ta muutis oma pintslikirja, koloriidivalikuid ja…

*

Hea küll, kaldusime kõrvale – tahtsime rääkida kunstiteosest, aga hakkasime vatrama hoopis kunstist. See pole aga uuemal ajal kunstiteostest rääkimisel hea toon. Tuleb rääkida millestki muust, tuleb avastada probleem (sest alati on kunstiga seotud mõni tummine probleem). Probleemiks on mustlane.

Nimelt võttis Konrad Mägi kätte, kutsus kaasa oma noore sõbra, tulevase maalikorüfee Villem Ormissoni, kõndis mustlaslaagri juurde, palus ühelt jõukamalt perekonnapealt luba, sisenes tema puldankatusega vankrisse ning asus koos noore sõbraga maalima väikest mustlastüdrukut.

Sellest sai suurepärane maal, üks Mägi kõige tuntumaid teoseid. Kiidetakse värvide jõulisust, kompositsiooni läbikaalutust. Üks kunstiteadlane on pärast maali vaatamist nimetanud mustlastüdrukut "hirmunud metsloomaks", teine on aga öelnud, et armas modell tundub nagu "väike metslane".

Kui ma seda kõike Mustamäe autokaupluse kohal mustlasnaisele proovin rääkida, ei jõua ma kuigi kaugele. Sest ta oli pannud puldist mustlasmuusikat vaiksemaks ning öelnud seejärel: "Oi."

Nimelt tuli välja, et väike metslane siin pildil on küps, et alustada tema ette valmistamisega abieluks. Sellele viitab rätikuke tema kaelas – see oli signaal teistele mustlastele, et tüdruk on vähemalt 12 ja kuigi ettevalmistused võivad võtta mitu aastat, siis abielu pole enam mägede taga.

Ka pärlid tema kaelas on juba suuremad kui lastele kaela pannakse, nii et kui mustlane seda maali vaatab, ei näe ta illikukukest, vaid abielunaist in spe. Nõudlejaid oleks võinud olla palju, sest tüdruk oli pärit staatusega perekonnast – sellele viitavad nii tamburiin (see oli kallis muusikariist) kui ka vaip taustal.

Mägi ei mõelnud seda vaipa välja, vaid mustlased olid teinud vaiba riideribadest ise, nad olid käsitöös osavad, kuid ainult kõige rikkamad võisid endale lubada sedavõrd suurt ja keerulise mustriga vaipa. Tüdruku seelik on moodne, särgike aga etnograafiline ning tema tõmmu nahavärv viitab, et ta oli pärit Läti aladelt (Eesti ja Vene mustlased olid heledamad).

Vaat nii rääkis mustlasnaine mulle seal, kus allkorrusel müüakse poonimisvaha järele lõhnavaid Forde, aga ülemisel korrusel käiakse iga nädal koos, räägitakse oma keeles, tantsitakse oma tantse ja lauldakse teerulli lõgina saatel oma laule.

Tähendab, sada aastat olid kunstiga tegelejad oletanud maali kohta seda ja teist, kuid kordagi polnud me – ka mina – võtnud vaevaks võtta Bolt, sõita kümme minutit Kadaka teele ja küsida paar küsimust nende käest, keda maalil on kujutatud.

Umbes nii, et Louvre'is avastab keegi usin praktikant maali eestlastest ning siis kirjutatakse järgmine sajand selle kohta sooje ja heatahtlikke, kuid täiesti pealiskaudseid ning eksimustest kubisevaid artikleid, ühegi eestlase käest aga ei küsita, kas see asi, mis maalil on talupoja peas, on tõesti tagurpidi müslikauss või siiski midagi hoopis muud.

Tasub vaid küsida, mida arvavad mõne kultuuri esindajad ise enda kujutamisest, ja avanevad uksed ning täienevad kihid. Noh, näiteks saab metsloomast kultuuriliselt eneseteadlik neiu.

*

Hea küll, kõrvalt öeldi, et tark oleks panna siinkohal punkt. Saime õpetliku lookese selle ja teise kohta, oleks aeg sõita plaažile ja mitte näppida ohtlikku kohta – kunstiteose nime.

Oo jaa, see riike ning rahvuseid kukutav nähtus nimega "kunstiteose nimi". Uuemal ajal on see nagu rabarberikook: igaüks oskab seda justkui teha, otsast mekutada, midagi arvata. Ja miks ka mitte, kunst kuulub tõesti rahvale ning kui meid kunst ei huvita, aga kunstiteose nimi kohe kangesti, siis asi seegi.

Konrad Mägi sellele teosele mingit nime ei pannud. Üleüldse ei pannud ta ühelegi oma teosele mitte kunagi ühtegi nime. Üle paarisaja maali – ja nimetud! Hullem kui ühishaud, aga nii ometi ei saa. Ja nii on nimesid pannud Mägi eest tema sõbrad, kolleegid ja kunstiajaloolased.

On mitu tosinat "Maastikku", kümmekond "Saaremaa motiivi" ja nii edasi. Sellele maalile pandi muidugi "Mustlastüdruk", sest mida muud see ongi? Tamburiin, rätik, kirju vaip, tõmmu nahk – täismäng. Ei ole mõtet mängida lolli: kui on mustlane, siis olgu nii öeldud ka kunstiteose nimes.

Kui ma küsisin mustlasnaiselt, mida tema sellest kõigest arvab, siis ta naeratas. "Teate," ütles ta, "mustlased ei nimeta üksteist kunagi niimoodi. Mustlane – see on must, räpane, olete nõus?" Ma noogutasin, sest noogutama on mind õpetatud koolivõrgus, aga mustlasnaine lisas: "Meie ütleme üksteisele ainult "roma". Ikka ja alati "roma"."

Ma olin seda nime kuulnud, aga polnud varem kasutanud. Ma olin alati öelnud "mustlane" ning ma tundsin, kuidas minu peopesad tõmbusid higiseks, sest aimasin, et mind on tabatud teolt. Kohe süüdistab ta mind Auschwitzis, Buchenwaldis ja 1910. aastate ajalehepealkirjades, kus mustlaseid nimetatid hobusevarasteks.

"Je suis roma," tahtsin ma öelda, aga ei öelnud (ka see harjumus on mul koolivõrgust). Sest mustlasnaine mitte midagi sellist ei öelnud. Ta ei süüdistanud mind, ei halvustanud, vaid sulges leebelt kunstialbumi ja ütles, et kui teinekord tunneksin huvi romade tantsu vastu, siis olen alati oodatud nende esinemisi vaatama. Kui ma minema jalutasin, kõlasid minu sammud nagu veidi rumala koera tühmud tumpsud kunagi ammu Viljandis.

Mustlasnaine ei palunud, et kunstiteose nimi ümber muudetaks. Ta oli ainult lausunud, et kui öelda kellelegi "mustlane", siis on see solvav, isegi kui solvata ei taheta. Ütleja jaoks normaalne, igapäevane, võib-olla isegi kohustuslik osa suguvõsakokkutulekute programmis, aga see, kelle kohta räägitakse – temale siiski solvav.

Jah, ma tean, et Eesti ees on palju suuremaid, isegi eepilisemaid ülesandeid. Kuidas peatada Enn Eesmaa? Mida teha, et Ott Tänaku summuti puhtaks saaks. Mis on selle kõrval kunstiteose nimi? Tühine teema, samas kaaluklassis palgavaesuse ja tühjaks jooksnud küladega.

Ja ometi see teema põletab, põletab… Leidub neid, kelle jaoks on õhtuhämaruses suuga sõna "neeger" vormimine iseseisvuse garant, põhiseaduse preambul ja inimeseks olemise mõõt.

Tunned mingit pinget, märkad iseenese või rahvuse kontuuride hajumist, aga ütled "neeger" ja kõik on taas ilus, tõene ning hea. Selles peitub eestluse elujõud ja eluterve vastupanu tuum: nätaki Brüsselile! Nätaki poliitkorrektsusele! Noh, saavad nätaki hoopis teised, saavad inimesed ja rahvused, veel väiksemad kui meie, aga ei maksa siis oma ebatavalise kujuga nina igale poole toppida.

Leidub muidugi ka neid, kelle jaoks on suu kriipsuks tõmbamine ja koleda sõna mitteütlemine jällegi liberaalsuse puhang ning sallivuse õis. Ütled "mustanahaline" ja tunned, et oled ära teeninud väikese kaerapiimalatte.

Maailm on kirju nagu Konrad Mägi palett, sinna mahub palju toone. Ent mainitud õhtuhämaruse saabudes tundub, et kellegi mittesolvamine pole üht ega teist – vaid see võiks olla… normaalne. Ehk nagu kirjutas kunstimuuseumi peavarahoidja Kersti Kuldna, kui ma talle romadest ja mustlastest rääkisin: "Minu meelest on väga õiglane, kui me arvestame teiste rahvuste tunnetega ja ei kasuta kunstiteoste pealkirjades nimetusi, mis on nende jaoks solvavad."

Kirjutasin ülal meelega läbivalt "mustlane", sest olen teinud seda varemgi, tahtmata kellelegi halba. Kuid nagu igal heal asjal – nimetagem siinkohal näiteks mannavahtu –, nii võiks ka kellegi solvamisele tulla üks hetk siiski lõpp, isegi kui selles pole olnud mingit tahtlust. Sest kui meile on öeldud, et palun lõpetage, siis selle kõigega jätmine juba on tahtlik.

Sellel maalil kujutatud tüdruk on roma ja nimi on isegi sellel Kadaka tee romanaisel – Zalina Dabla. Jah, tema telefon tõepoolest meie vestluse ajal korra helises, kuid suunakoodi järgi nägin, et kõne ei tulnud Brüsselist ja keelest järeldasin, et ta rääkis hoopis kellegi tundmatuga, rääkis ühe teise romaga.

*

PS Tänan küsimuse eest, Kalle Grünthal. Teil on õigus, hästi on teada fakt, et Konrad Mägile meeldis rääkida juutidest anekdoote ja sealjuures veel juutide juuresolekul (naernud olid kuuldavasti kõik). Kas oli siis Mägi tõesti Ruuben Kaalepi mõõtu vägilane, sedavõrd kõva mees, et pühendas oma kallist aega teiste rahvuste mõnitamisele?

Paraku niivõrd pidulikult lõpetada siiski ei saa. Nimelt on teada, et Mägi maalis juute mitmel korral, oli nende suhtes lugupidav, tal oli nende seas palju sõpru ja toetajaid ning üks juut alustas oma kirju talle sõnadega "Kallis Konrad." Enne, kui Mägi kukkus teiste üle nalja viskama, hakkas ta neid austama.