Pärnus sadas 4. septembril ööpäevaga ligi kuu normi jagu vihma ja linn jäi järjekordselt üle ujutatud. Üleujutus häiris liiklust, kanalisatsiooniteenust ja koolitööd ning vesi tungis hoonetesse.

Sarnaseid olukordi oleme viimastel aastatel näinud ka mujal, 6. augustil 2024 Tartus ja 2023. aastal Tallinnas. Prognoosid näitavad, et tugevate sadude ja nendest põhjustatud üleujutustega tuleb meil tulevikus senisest rohkem arvestada.

Tegelikult esineb üleujutusi igal aastal üle Eesti nii linnades kui ka maapiirkondades. Meie haavatavust näitab aga see, kui palju need üleujutused meile kahju teevad. Üleujutuse raskust ei määra ainult vee hulk, vaid seegi, kui palju inimesi, vara ja elutähtsaid teenuseid selle teele ette jääb.

Veele tuleb teadlikult ruumi anda

Vesi leiab alati tee, see liigub madalamale alale ja valgalas asuva veekogu suunas. Vesi võib kulgeda meie kavandatud rada mööda või kujuneb selle teekond alles üleujutuse ajal. Sageli läheb see tee siis mööda tänavaid, läbi tunnelite ja parklate ning halvemal juhul inimeste kodudesse.

Veele ruumi andmine puudutab asulaid, aga lammialad, sood ja rabad ning teised looduslikud alad on head vee kinni hoidjad. Seal saab vesi ajutiselt koguneda ja aeglasemalt edasi liikuda, vähendades survet allpool asuvatele asulatele ja nende sademeveesüsteemidele.

Kui me need alad kuivendame, asfaltiga katame või vee looduslikud liikumisteed läbi lõikame, ei kao vesi kuhugi. Vesi koguneb lihtsalt järgmisse kohta või liigub kiiremini allavoolu ja põhjustab probleeme järgmises kohas.

Sama loogikat kannab ka riiklik looduse taastamise kava, mis hõlmab muu hulgas märgalade taastamist ja jõgede loodusliku sidususe parandamist, aga ka linnaökosüsteeme. Heas seisundis ökosüsteemid aitavad lisaks elurikkuse suurendamisele hoida puhast vett ja viljakat mulda ning vähendada üleujutuste ja põua kahju.

Linnades on järjest rohkem katuseid, asfaltkattega teid, parklaid ja muid kõvakattega pindu. Nendel aladel ei saa vesi enam maasse imbuda, vaid liigub kiiresti madalamatesse kohtadesse ja sademeveesüsteemi. Kui väga suur kogus vett jõuab sinna korraga, saab süsteemi vastuvõtuvõime ühel hetkel lihtsalt täis.

Seepärast tuleb linna jätta kohti, kus vesi saab ajutiselt koguneda, maasse imbuda või ohutult edasi liikuda. Neiks võivad olla pargid, haljasalad, vihmaaiad, viibetiigid ja -kraavid, vett läbilaskvad pinnad ning teadlikult kavandatud maapealsed vooluteed. Need ei pea olema eraldiseisvad rajatised, mida muul ajal keegi kasutada ei saa. Näiteks võib tavalisel päeval olla tegemist haljasala või pargiga, mis tugeva saju ajal võtab ajutiselt vee vastu.

Me ei saa kogu linna muuta tiigiks, kuid saame otsustada, millised kohad võivad lühikest aega vee alla jääda ja millised peavad iga hinna eest kuivaks jääma. Haigla, kool, kodu, alajaam või päästekomando ei tohiks olla kohad, kuhu vesi kõigepealt koguneb.

Üksnes suurematest torudest ei piisa

Pärast iga suuremat sademeveest tingitud üleujutust tekib õigustatult küsimus, kas torud olid liiga väikesed või kraavid hoopis puhastamata. Torustike ja kraavide seisukorda ning nende läbilaskevõimet tuleb kindlasti kontrollida. Siiski ei ole võimalik ehitada süsteemi, mis suudaks kohe vastu võtta ükskõik kui suure vihmaveekoguse.

Lõputult suuremate torude paigaldamine ei ole linnas ruumiliselt ega rahaliselt võimalik. Pealegi peab torusse jõudnud vesi lõpuks kuhugi edasi minema. Kui eesvool, pumpla või väljalask seda kogust vastu võtta ei suuda, nihkub probleem lihtsalt ühest kohast teise.

Torud on vajalikud, kuid need peavad töötama koos maapealsete ja looduslähedaste lahendustega. Ei saa ka loota, et kogu vesi imbub pinnasesse. Pika või väga tugeva saju ajal küllastub ka maapind ühel hetkel veega ning ülejäänud vesi hakkab mööda maapinda edasi liikuma. Seetõttu tuleb juba planeerides läbi mõelda, kuhu see vesi läheb, millised on selle ohutud liikumisteed ja kus saab see ajutiselt koguneda. Kui torud ja pinnas enam vett vastu võtta ei suuda, peab olema olemas järgmine plaan.

Ennetus algab planeerimisest ja vastutus on jagatud

Üleujutuse probleemid kujunevad aastate jooksul tehtud planeerimis- ja ehitusotsustest. Iga uus hoone, tee ja parkla muudab vee liikumist. Ühe kinnistu mõju võib tunduda väike, kuid paljude arenduste koosmõju võib olla juba märkimisväärne. Seetõttu ei piisa planeeringutes üksnes märkusest, et sademevesi juhitakse ära, vaadata tuleb, kuhu see vesi läheb, kas vastuvõttev süsteem suudab selle vastu võtta ja ega ühe piirkonna probleemi viida lihtsalt järgmise kinnistu või linnaosa õuele.

Praktilisi abivahendeid nende otsuste tegemiseks lisandub järjest. Koostamisel olev Eesti tänavagiid käsitleb muu hulgas sinirohetaristut ja annab juhiseid, kuidas arvestada sademeveega tänavate rajamisel ning uuendamisel.

Tänavaruum on ainult üks koht, kus sademevee liikumisega tuleb arvestada. Sademeveeprobleemide terviklikuks lahendamiseks on vaja põhjalikumaid juhiseid, mis hõlmaksid kogu valgala ja vee teekonda. Seetõttu koostab kliimaministeerium koos TalTechiga põhjalikumat sademeveegiidi, kaasates selleks ka kohalikke omavalitsusi, vee-ettevõtjaid ja teisi seotud osapooli.

Giidi eesmärk on anda praktilisi suuniseid sademevee terviklikuks majandamiseks alates kinnistust ja tänavaruumist kuni vee jõudmiseni suublasse. Juba praegu saab kasutada BuildEST projekti raames valminud sademevee üleujutusriski hindamise metoodikat. Samuti on loodud veebirakendus "Kinnistu sademeveekäitluslahendused", mis tutvustab võimalusi vee kogumiseks, immutamiseks, liikumise aeglustamiseks ja ohutuks ärajuhtimiseks kinnistul. Nii ei pea iga omavalitsus, projekteerija ega kinnistuomanik lahenduste otsimist päris nullist alustama.

Riik ja kohalik omavalitsus peavad nägema tervikpilti ning suunama planeerimist ja õigusloomet, vee-ettevõtja peab tundma ja arendama oma süsteemi, arendaja peab arvestama oma tegevuse mõjuga ümbritsevale piirkonnale. Ka kinnistuomanik saab teha nii mõndagi, näiteks takistada kanalisatsioonivee tagasivoolu hoonesse.

Juhtunu tuleb muuta konkreetseteks otsusteks

Pärast Pärnu üleujutust ei piisa ainult vee väljapumpamisest, kahjude kokku arvutamisest ja tavapärase elu taastamisest. Vaja on põhjalikult läbi vaadata, kust vesi tuli, kuhu see kogunes, milliseid teid mööda liikus ning millised süsteemi osad töötasid ja millised mitte.

Seejärel tuleb kokku leppida, mida saab teha kiiresti ja millised tööd nõuavad pikemat planeerimist. Mõnes kohas võib aidata ummistuse kõrvaldamine või kraavi korrastamine. Mujal on vaja torustiku ümberehitust, pumpla võimsuse suurendamist, uue viibetiigi rajamist või kogu piirkonna vee liikumise ümbermõtestamist.

Laiema raami tulevasteks otsusteks loovad ka valmiv üleujutusriskide maandamiskava eelnõu, mis läheb avalikule väljapanekule 2027. aasta esimeses kvartalis. Kava ei lahenda ühte konkreetset üleujutust ega tähenda, et kõik vajalikud tööd tehakse korraga. Nendes lepitakse kokku järgmise kuue aasta eesmärgid, prioriteedid ja meetmed, mille järgi üleujutusriskide vähendamist suunata. Avaliku väljapaneku ajal saavad kohalikud omavalitsused, ettevõtted ja elanikud kavandatud meetmete kohta oma arvamust avaldada.