3. mail riigikogus toimunud arupärimine KUMU näituse "Erinevuste esteetika" kohta oli mitmes mõttes märgiline. Erialaliidud on juba juhtinud tähelepanu sellele, et kultuuriministrilt oma haldusalas tegutsevate kuraatorite "jälgimise" nõudmine ei ole just demokraatlikule, arvamusvabadust austavale riigile kohane käitumine.

Omaette huvitavad olid aga etteheited, mida 20. sajandi alguse Eesti kunsti rassiteemat käsitlenud näitusele esitati. Suuresti keerlesid need osadele teostele antud uute pealkirjade ümber, mida EKRE fraktsiooni liikmed nimetasid ekslikult "nimede muutmiseks" või "tsensuuriks" (tegelikult, nagu on nüüdseks tuhat korda seletatud, ei olnud paljudel teostel algupäraseid pealkirjasid ning ühtegi varasemat pealkirja polnud "tsenseeritud" vaid need olid ka näitusel uute pealkirjade all ära toodud).

Sealjuures esitasid EKRE saadikud – nende hulgas professionaalne ajaloolane Jaak Valge – hulga väiteid selle kohta, kuidas tuleks näitustel ajalugu esitada ning kuidas peaksid eestlased ennast kolonialismi pärandi osas tundma: 1) ajalugu ei tohiks tõmmata tänapäevaste väärtuste liistule, vaid seda tuleks hukka mõistmise või "korrigeerimise" asemel analüüsida ja 2) eestlased ei peaks tundma ennast "süüdi" möödunud põlvkondade tegude eest.

Kangesti tekib kahtlus, et 3. mail sõna võtnud saadikutest ei ole ükski "Erinevuste esteetikat" näinud. Nimelt on nende süüdistustel on väga vähe pistmist Bart Pushaw kureeritud näitusega.

"Erinevuste esteetika" koondab suurt hulka kunsti, õlimaalidest karikatuurideni, skulptuurist tarbekunstini, mis näitab, et rassiliste erinevuste kujutamine oli 20. sajandi alguse Eestis tõepoolest oluline teema, ilmnedes ka Eesti kunstiajaloo suurkujude Eduard Wiiralti ja Ants Laikmaa töödes.

Minule kui kolonialismi ja teadusajaloolasele pakkus näitus huvi, sest see avas neid ajaloolisi seoseid, millega Eesti lõimiti ülemaailmsetesse koloniaalsetesse protsessidesse. See ilmneb näitusel eriti hästi kolmel viisil.

Euroopa ja Ameerika koloniaalavantüürid põhinesid veendumusel, et maailma rahvaid on võimalik jaotada "tsiviliseerituteks" ja "primitiivseteks", kusjuures piir nende kahe vahel tõmmati suuresti (kuid mitte tingimata alati) nahavärvi pidi.

Tsiviliseerituid rahvaid iseloomustasid teadus-tehnoloogiline progress, distsipliin, seksuaalne enesepiiramine, hea hügieen, kristlikud väärtused ning enese tõstmine loodusest ja keskkonnast kõrgemale; primitiivseid põlisrahvaid iseloomustasid müstilised ja ebausklikud veendumused, distsiplineerimatud, kontrollimatu sugutung, puhta ja räpase mitteeristamine, paganlikud usundid ja loodusega seostumine.

Tsiviliseeritud rahvaste omadused andsid koloniaalses loogikas prantslastele, inglastele, belglastele ja teistele õigustuse, isegi kohustuse, oma väärtusi ja kultuuri teistesse maailmaosadesse eksportida. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi esimesel poolel seda sõjalise jõu abil ka tehti.

Loomulikult ei olnud sellised stereotüübid tsiviliseeritud ja primitiivsetest rahvastest tõele vastavad. Ent just taolised motiivid levisid sajandivahetuse kunstis kulutulena. "Erinevuste esteetikal" näeb mitmeid teoseid, mis taolisi stereotüüpe põlistavad.

Näiteks esindavad Eduard Wiiralti "Perekond" (1925) või Arkadio Laigo "Maskeraad" (1933) üsna tüüpilist seost idamaade ja erootika vahel, kus tumedanahalisi mehi seostatakse ülevoolava seksuaalsusega ning seeläbi kas ihaldusobjektina või hoopis ohuna valgetele naistele.

Ants Laikmaa "Samuel Petersi portree" (1903) või Andrus Johani "Mehe portree" (1937) aga hoopis vääravad neid stereotüüpe ja kujutavad portreteeritavaid palju mitmetahulisemalt. Johani "Mehe portrees" võib isegi näha paralleele 20. sajandi alguse Eesti talupojaportreedega (võrdle näiteks Ants Laikmaa "Vana Aitsamiga"(1904)).

Lõpuks tuletab näitus meelde, et eestlaste endigi suhe rassiga on olnud mitmetahuline: baltisaksa ja vene eliidi jaoks olid Eesti talupojad selgelt primitiivsed ja sageli mitte valged inimesed. Eestlasi seostati rohkem mongolite kui "kultuurrahvastega". Ühe eestlase ja lätlase portree võib leida 1850-51. aastast pärit koguteosest pealkirjaga "Vene impeeriumis leiduvate loomade kirjeldused ja kujutised". Ning baltisakslaste jaoks oli "metslaste tsiviliseerimine" justnimelt see põhjendus, millega siinset korda valgustusajal õigustati.

Mõistes, kuidas taolised kujutised kujundasid kolonialistlikku arusaama rahvaste hierarhiast, saame paremini aru, miks oli ärkamisajal eestlaste jaoks oluline, et neid kujutataks justnimelt "valgetena", tsiviliseeritud pintsakus linnainimeste, mitte talupoegadena.

Ka huvi eksootiliste paikade ja inimeste vastu 20. sajandi alguses võib asetada samasse konteksti – küsimus, kas eestlastel oli rohkem ühist koloniseerijate või koloniseeritavatega ei olnud sugugi üheseltmõistetavat vastust. "Erinevuste esteetikal" näebki, kuidas eri taustaga kunstnikud seda küsimust lahkasid.  

Kuigi eestlased ise ei vallutanud endale asumaid, näeme "Erinevuste esteetikal", kuidas eesti päritolu inimesed osalesid siiski teiste riikide koloniaalsetes projektides. Näiteks tegutsesid Ivan ja Dmitri Solomentsev 1930. aastate alguses arstidena Prantsuse ja Belgia Kongos ja tõid sealt tagasi aafriklaste suveniiridena valmistatud kunsti, mis jõudsid hiljem ERM-i kogudesse ja sealt KUMU näitusele.

Mida aga arstina koloniaalvõimu teenistuses töötamine tähendas, on väga keeruline küsimus. Meenutagem, et Belgia Kongo koloniseerimise tulemusel suri kuni pool kohalikust rahvastikust, erinevatel hinnangutel 1-15 miljonit inimest.

Koloniaalrežiimide brutaalsus tugines muuhulgas ka arstide ja teiste tervishoiuekspertide autoriteedile. Arstid võisid anda loa ühe või teise epideemia talitsemise nimel tervete külade maha põletamiseks, sest põliselanikke peeti räpasemaks ja sõnakuulmatumaks kui eurooplasi. Arstid võisid lubada aafriklaste kallal vägivalla tarvitamist, sest nende valutaluvust hinnati eurooplaste omast kõrgemaks. Arstid manustasid aafriklastele neilt luba küsimata unitõvevastaseid ravimeid, mis võisid teha neid pimedaks või tõve leevendamise asemel seda võimendada.

Me ei tea, kas vennad Solomentsevid tegelesid oma Kongo-retkedel millegi taolisega. Me teame küll, et üks teine Eesti päritolu teadlane, Boris Vilde, pühendas oma karjääri Pariisi etnograafiamuuseumis kolonialistliku rassismi kritiseerimisele ja ümberlükkamisele (natsid tapsid ta 1942. aastal, sest ta osales Prantsuse vastupanuliikumises). Aga kindel on see, et ükski Kongos töötanud arst ei saanud jätta sealset vägivalda märkamata.

"Erinevuste esteetika" võimaldab mõelda selle üle, kuidas on seotud kolonialismiga need inimesed, kelle lipp ei lehvinud kuskil Aafrikas või Aasias. Näitus ei anna sellele küsimusele otseseid vastuseid, ent kahtlemata on need keerulisemad, kui Jaak Valge pakutud "arstina aafriklasi aitamas käimine, […] ei tohiks küll meile kolonialismi eest mingit vastutust panna."

Viimaks juhib näitus tähelepanu sellele, kuidas kolonialism on seotud ülemaailmse kaubanduse arenguga. Euroopa võimud ei vallutanud asumaid niisama nalja pärast, nendes nähti ühelt poolt toormeallikaid ja teisalt potentsiaalseid turgusid aina võimsamates tööstusühiskondades valmistatud toodetele.

Tõepoolest, kaasaegne ühiskond sai võimalikuks tänu kolonialismile ja orjandusele: kapital, mille Suurbritannia investeeris tekstiilitehastesse pärines Kariibi mere ja Põhja-Ameerika kolooniatest saadud toodetega kauplemisest, neis tehastes kedratud puuvillakangad nõudsid meeletutes kogustes toorainet, mida saadi konkurentsivõimelise hinnaga vaid orjatööjõudu kasutavatest kolooniatest.

Inglismaa mehed ja naised said minna massidena tehastesse tööle vaid seetõttu, et kolooniatest imporditud suhkur ja muud kaubad vabastasid nad põllumajandusega tegelemise vajadusest. Ja loomulikult osales Suurbritannia tööstusmajanduse arengus ka Baltikum, tarnides sinna puitu ja ostes sealt tööstusmasinaid.

"Erinevuste esteetikal" näeme, kuidas asumaade majandus jõudis otsapidi Eestisse ka tubaka näol, mille etiketid kujutasid mustanahalisi ja orientalistlikke karikatuure, mille algupära ulatub Virginia ja Kariibide istandustesse. Need karikatuurid visualiseerisid ideid mustanahaliste alaväärsusest ja õigustasid nende orjastamist, mis omakorda tegi võimalikuks USA ja Suurbritannia rahvusliku rikkuse loomise tubakakaubanduse näol.

Koloniaalkaupade – tubaka, kohvi, kakao – tarbijatena olid ka noore Eesti vabariigi elanikud nõnda alguse saanud majandussüsteemiga seotud, isegi kui orjandus oli selleks hetkeks juba möödanik.

Lugeja on ehk märganud, et mitte kordagi pole ma kutsunud üles midagi ära keelama või maha vaikima. Vastupidi, ma tahaks, et me räägiksime rohkem mitte ainult 20. sajandi Eesti kunstist vaid ka sellest mitmetahulisest ajaloolisest kontekstist, kuhu Eduard Wiiralti, Ants Laikmaa jt teosed omal ajal paigutusid. Nende seostamine rassiküsimuse ja kolonialismiga ei ole mingi otsitud katse Ühendriikide BLM-liikumist või tühistamiskultuuri Eestisse importida.

See tõukub ajaloolisest reaalsusest. Eesti inimesed päriselt käisid koloniaalmissioonidel, nad päriselt kujutasid rassiküsimusi oma kunstis, nad päriselt tarbisid koloniaalmajandustega seotud tooteid. Kui me räägime vaid ainult nendest ajaloolistest seostest, mis on meeldivad ja mitte neist, mis on keerulisemad, vaat siis me tõepoolest tegeleme maha vaikimise ja ajaloo moonutamisega.

Paremääre riigikogulased muretsesid 3. mai arupärimisel, et kolonialismist rääkimine paneks eestlastele justkui mingi "süü", mida me pole ära teeninud. Merry Aart väljendas seda muret nii: "me muudkui koogutame, noogutame kuskile poole, võib-olla varsti ei tohi enam sirge seljaga kõndidagi."

Aga kuskil näitusel ega ka hilisemates intervjuudes ei ole ükski kuraatoritest rääkinud midagi süüst. Ent see, kui sa pole otseselt püssiga kedagi ähvardanud, ei tähenda, et edasiseks aruteluks pole põhjust. See mõtteviis, mis leiab, et meie teod ja mõtted on ülejäänud maailmast isoleeritud, et see, kuidas keegi teine tajub meie sõnu pole kellegi asi või et meie silmapiirist kaugemal olevaid inimesi samahästi kui ei ole olemas – seda mõtteviisi jagavad rahvasaadikud paljude möödunud sajandi kolonialistidega.

Ma ei arva, et see paneks rahvasaadikutele mingi süü. Küll aga võiks neil olla piisavalt vastutustunnet, et nende seoste üle natuke järele mõelda. Sirge seljaga võiks muidugi alati käia. Nii näeb kaugemale.