Alles see oli, kui kultuuriminister Anneli Ott riigikogu ees Kumu maalide nimevahetustest aru andis. Tsensuur ja poliitkorrektsus, rassism ja võimu sekkumine kõlasid süüdistustena debati eri otstest. Nagu märkis Ott turmtulele järgnenud pressikonverentsil: järelikult on Eestis teemasid, mida selgeks vaielda.

Mässu vältimine on Eesti kaasaegse kunsti hell koht

Kumu vabanemine rassistlikest maalinimedest käis pigem ruttu. Võib-olla suisa nii ruttu, et laiem avalikkus järjekordset väärtusdebatti ei märganudki. Londoni Tate Britain galeriis seevastu on juba teist aastat suletud restoran, mille kõiki seinu katab Rex Whistleri 1927. aasta maaling "The Expedition in Pursuit of Rare Meats".

Whistleri teost ei päästa ilmselt ka nimevahetus, sest kaelapidi nööridest veetavad mustanahalised lapsed ja naeruvääristavad karikatuurid hiinlastest on maast laeni silmaga näha. Galerii hinnangul on teos rassistlik, Briti valitsuse suunis on seinamaaling alles jätta. Täpselt nii – valitsuse avalik suunis.

Ühendkuningriigi kultuuriminister Oliver Dowden soovitab muuseumil teose juurde selgituse lisada, kuraatorid leiavad, et seinamaalingu koht on parimal juhul koloniaalmuuseumis. Kuid selgitada mida? Ministri häma ei kanna, sest tegemist ei ole tõlgendamis- vaid eetikaprobleemiga.

Olukorda pole lahendanud ka Tate Britaini nõukogu otsus restoran sootuks sulgeda, põhjendades teguviisi esimehe sõnul järgmiselt: pole võimalik seal õhtust süüa ja mõelda, et kõik on okei. Tõepoolest, kuid kelle poliitika jääb peale, kui Tate Britaini eelarve ja võimalused sõltuvad ikkagi valitsusest?

Kõik neli Tate'i galeriid – nagu ka Kumu – ei ole küll valitsuse allasutused, kuid laiemalt on avalike institutsioonide majandamine siiski osa valitsemisest ja valitsemise eesmärk on teenida nende huve, kes parasjagu võimul.

Nii peaminister Margaret Thatcher kui ka Tony Blair mehitasid muuseumide nõukogusid endale sobivate inimestega, timmides nõnda otsustajate ringi oma poliitikale soodsaks. Ent nii laiutavalt ja dotseerivalt kui Boris Johnsoni kabinet ei ole ministrid kultuurile ettekirjutusi teinud (Eestis täitis selle lünga üks riigikogu fraktsioon). "Säilita ja selgita" on valitsuse nõudmine koloniaalhõllandust õhkavas Whistleri seinamaalingus.

Black Lives Matter ja selle kestev järelkaja hoiavad kunsti ja võimu suhteid teravalt päevakorras. Kuigi Eestil otsene, aga mitte kaudne, suhe koloniaalvõimuga puudub, ei anna see põhjust pilku eemale pöörata teemadelt, millele kunstnikud siingi osutada püüavad.

Immigratsioon Vahemerelt on Eesti Black Lives Matter, ütleb 2015. aastast asüülitaotlejate vastu suunatud vaenuga tegelev kunstnik Anrike Piel. Pieli maalid päästevestides paadipõgenikest Euroopa Liidu kuldse tähistaeva all kaunistavad Eestis pigem erakogusid kui avalikke saale, katsed teemat tõstatada lämbuvad juba eos isiklike rünnakute alla. Riigikogu arupärimisteni põgenike ja tagakiusatute hääled ei jõua. Seega talletuvad need akrüülvärviga lõuendile.

Kaks suve tagasi EKKM-is avatud näitus "Xenos" uuris võõraga suhestumist ja ksenofoobiat Eestis, jäädes siiski piisavalt abstraktseks, et poliitikat duellile mitte kutsuda. Eestisse "rännanud" kauged taimeliigid, mis meie mullas edukalt kasvavad ja õhku puhastavad, on kahtlemata kaunis metafoor ka inimestele, aga jäikuse raputamine mis tahes struktuuris eeldab kõigepealt vastasseisu.

Just teravuse ja mässu vältimine on Eesti kaasaegse kunsti hell koht. Kaalul on lihtsalt liiga palju – institutsioonide maine, kunstniku positsioon väljaspool kunstiringkonda, aga ka tüdimus kultuurisõdadest. Kui tahes inimlikult mõistetav, vastab see küsimusele, miks kunst Eestis üldjuhul omaenda kildkonnast kaugemale ei kõla.

Mõistagi ei pea kunstnik ega galerii omale võimukriitikast ainueesmärki tegema, kuid võimalusi ja vahendeid on nende käes enim. Rohkem isegi kui meedial, sest viimast pärsib tahte ja teadmiste puudus nüansitundlikel teemadel.

Võtkem Bristoli kaipealselt mullu vette tõmmatud orjakaubitseja Edward Colstoni kuju – spreivärviga punaseks võõbatud monument rändab nüüd veepõhjast kohalikku muuseumi, jutustades lugu 2020. aasta suve sündmustest. Bristoli muuseum põhjendab otsust sooviga jutustada lugusid inimestest nende ajas, lisades mõnevõrra banaalselt, et igal maksumaksjal on õigus end kunstisaalis ära tunda.

Colstoni koha peal seisab nüüd monument mustanahalisele naisele, kusjuures meeleavaldajale. Kas see meeldib kõigile? Ei! Kas eelmise suve rahutused üldse meeldisid kellelegi? Ei! Kas see juhtus ja avas uue perspektiivi? Jah!

Poliitika on kunstile suurepärane aines

Enesekaemus nõuab ajendit, eriti poliitilisel tasandil. Kui midagi ei toimu, siis midagi ei toimu, mis lubab süveneda vaid sellel, mis juba on. Kuid meediast kumav näilisus, et Eestis midagi ei toimu, on petlik. See, et uuriv ajakirjandus oma rahapuuduses kõikjale ei jõua, ei tähenda, et nende pärusmaal ei toimetaks teistsuguste vahenditega uudishimulikud tegelased.

Poliitika ja võimusuhted on kunstile suurepärane aines: lüpskem terviseks, kuni ühel hetkel tõstatuvad ebamugavad teemad ka seal, kus neist kuulda ei taheta. Poliitikule tuleb anda võimalus kunstiga vaielda. Lisaks tragikomöödiale laseb see näha, kes me tegelikult oleme ja kuidas mõtleme.

Pakun välja: kuidas tundub mõte süürlasest juhist mõnele Eesti rahvuskultuuri pärlile, näiteks ERM-ile? Oletame, et tegemist on inimesega, kes kodumaal juhtis sama kaliibri asutust, omab vastavat haridust ning oli sunnitud põgenema just võimukriitika tõttu? Kui mõte ebamugavust tekitab, on põhjust küsida, miks.

Või idee Eesti pagulasmaju kritiseerivast ekspositsioonist, mille kunstnikud on eranditult mittevalged? Ülikuluka vabadussamba asendamine mälestusmärgiga raiutud puudele? Lastestaadioni täitmine nukkudega, leinamaks tõsiasja, et praegused noored ei pruugi kunagi üürikodust välja murda, rääkimata lastesaamisest? Populismimuuseum EKRE-le? Me ei pea neist ühtegi ellu viima, et peegel näo ette tõsta. Kunst saab siin appi tulla.

Tate'i restoran, mis veel sulgemiseni reklaamis end kui "Euroopa meeleolukaim", on toonud ka küsimuse kunsti paiknemisest aktivismi ja propaganda vahel. Whistleri seinamaalingu kriitikud saavad kiiresti kaela woke-sildi ja lennutatakse "poliitkorrektsete" prügimäele, kes on elu ebaõigluse suhtes lihtsalt "liiga tundlikud".

Pangem siinkohal tähele, et elu ebaõiglus kõlab ilusa paratamatusena, aga poliitilised otsused selle taga mitte nii väga. Pooldajad räägivad lugusid Whistleri teenetest Teises maailmasõjas ja aristokraatia kodude kaunistamisel. Lisaks elas seinamaaling üle keldrikorruse veeuputuse, mis peaks justkui garanteerima talle igavese puutumatuse.

Millegipärast on valdav mentaliteet nii Eestis kui ka Suurbritannias kaitsepositsioon, kui jutt läheb vigade parandamisele. Ärge meid rünnake, me pole kunagi midagi valesti teinud ja minevik on üldsegi püha! Kuid ainult leppimine ja vastutuse võtmine lubavad edasi minna.

Saksamaal, kus on mineviku natsikuriteod omaks võetud, tegeletakse oma pärandiga teadlikult. Lisaks mitmekülgsele kunstimaastikule avaldub see ka varalise ebavõrdsuse ja ääremaastumise edukamas vältimises. Julgen pakkuda, et Angela Merkel tunneks end Whistleri maalitud restoranis märksa ebamugavamalt kui Johnson.

Aga kui palju on siis kunstnikul, kuraatoril või galeriil lubatud taguda poliitilist trummi ilma, et teda mõne erakonna suuvoodriks peetaks? Vastus peitub küsimuses: seni, kuni ta ühtegi erakonda ei kuulu.

Aktivismi ja propaganda vahel jookseb selge piir. Esimene tähendab kriitikat või demonstratsiooni mingi nähtuse ja seda saatva poliitika kohta, olenemata sellest, mis erakond seda ajab. Propaganda seevastu kannab konkreetse partei sõnumit igas küsimuses, kutsudes üles ka vastavalt hääletama. Kui kunstnik soovib pühenduda aktivismile, on see tema väärtushinnangute väljendus ega tee temast kuidagi vähem kunstnikku.

Poliitika jätmine poliitikutele ei ole kunagi turvaline. Siin toodud näited pagulaskriisist, loodushoiust ja noorte halvenevast elatustasemest pole kaugeltki ainsad, mis värskemat vaadet vajavad. Kunstnikelt ei saa nendega tegelemist nõuda, aga tegelemisest on ometi puudu. Kui võimukandja end siis kunsti mõtestamise laua taha surub – mis tahes riigis, mis tahes vormis –, on põhjust tähelepanelik olla. Pole seni veel juhtunud, et see oleks armastusest kunsti, ikka võimu vastu.