Miks lagunes Nõukogude Liit, ainus riik maailma ajaloos, mille nimes puudus igasugune geograafiline tähis? Selle üle vaieldakse tuliselt ja ilmselt jäädaksegi vaidlema. Ühed räägivad naftahinna langusest maailmaturul, mis purustas lõplikult Nõukogude Liidu suletud plaanimajanduse, teised võimetusest kaasa minna USA pealesurutud võidurelvastumisega.

Nõukogude Liit ei suutnud enam toota vajalikul hulga leivavilja. Seda tuli sisse osta nafta ja gaasi müügist saadud dollarite eest. Naftahinnad jõudsid haripunkti 1980. aastaks. Kui aga 1983. aastal OPEC loobus fikseeritud hindadest ja Saudi Araabia suurendas järsult oma nafta toodangut, läks nafta hind maailmaturul langusesse ja jõudis miinimumini 1986. aastaks. Pärast mõningast stabiliseerumist 1990.-1991. aastal langes nafta hind veelgi ja jõudis uude miinimumini 1998. aastaks, mil Brenti toornafta barreli hind kukkus 18 dollarile.

USA president Ronald Reagan kuulutas oma kõnes 23. märtsil 1983 välja strateegilise kaitseinitsiatiivi programmi. USA kaitsealgatuse plaani Nõukogude Liidu tuumarünnaku vastu hakati nimetama tähesõdade programmiks. See nägi ette tuumarelvaga ballistiliste rakettide tõrjesüsteemi rajamist kosmosesse. Tagantjärele ei ole enam tähtsust, kui palju selles bluffi oli. Peamine oli see, et Nõukogude Liit jäi seda uskuma. See andis stardi uuele võidurelvastumise raundile, milleks Nõukogude Liidul ei olnud enam lihtsalt jõudu. Eri arvutusmeetoditel oli kaitsekulutuste osa Nõukogude Liidu eelarves 1985. aastal 13,1 protsenti ja 1990. aastal 10, protsenti %. USA vastavad arvud olid 6,4 protsenti ja 5,5 protsenti.

Andropovi testament, mis pandi kalevi alla

Suure tõenäosusega ei olnudki seda ühte põhjust. Lihtsalt kommunistlikule ideoloogiale rajatud Vene impeeriumi jätk varises kokku omaenese raskuse all. Nõukogude Liit oli stagneeruv koloss savijalgadel. See avaldus täies mahus kompartei juhi Leonid Brežnevi valitsemisaja lõpul. Pärast tema surma 1982. aasta hilissügisel haaras ohjad kõikvõimsa salateenistuse KGB esimees Juri Andropov. KGB esimehena nägi Andropov kõige selgemalt Nõukogude Liidu eksistentsi võimetust sellisel kujul. Sealt alates saavutas kompartei kõrgemas nomenklatuuris ülekaalu see tiib, kes mõistsid reformide vajadust. Kuid seda äärmuseni tsentraliseeritud diktatuuri ei olnud võimalik enam reformida. Sealt kõik algaski.

Kõrges vanuses põdur Andropov sai valitseda vähe ja suri juba veebruaris 1984. Järgmiseks kompartei juhiks sai poliitbüroo liige, Brežnevi vanameelse liini jätkaja, 72-aastane Konstantin Tšernenko. Raskelt haige Tšernenko sai riigivalitsemise tüüri juures olla vaid pisut enam kui aasta. Tema valitsemisperioodi jäid märgilistena vaid Stalini kaasosaliste Vjatšeslav Molotovi, Lev Kaganovitši, Georgi Malenkovi rehabiliteerimine ning ettevalmistused Volgogradi linna taasnimetamiseks Stalingradiks.

Alles seejärel tõusis kompartei etteotsa 1985. aasta märtsis Andropovi väljavalitu ja soosik, Mihhail Gorbatšov. Enne oma surma oli Andropov kirjutanud kompartei keskkomitee pleenumile kirja, omamoodi testamendi. Haiglavoodisse aheldatud Andropov ei olnud enam võimeline juhatama kompartei poliitbüroo koosolekuid. Oma kirjas palus ta juhatamise üle anda Gorbatšovile, kuid Tšernenko vanameelsete tiib pani Andropovi kirja kalevi alla. Arvatakse, et pöördepunktiks Stavropoli krai kompartei juhi Gorbatšovi karjääris oli ajalooline kohtumine Mineralnõje Vodõ raudteejaamas 1978. aastal. Andropov palus tollasel kompartei juhil Brežnevil üle vaadata noor ja andekas kohalik parteijuht. Mingil põhjusel reisis Brežnev rongiga. Niimoodi said kokku üks ametis olev ja kolm tulevast kompartei juhti – Brežnev, Andropov, Tšernenko ja Gorbatšov.

54-aastane energiline Gorbatšov asus reformima ja puhastama kompartei aparaati vanameelsetest. Tema uuenduspoliitika sai kõlava nimetuse perestroika. Lisaks sellele, et Gorbatšov läks kommunistliku süsteemi alustalade kallale, ilma milleta ei olnud Nõukogude Liit elujõuline, ei arvestanud ta ühe tähtsa asjaoluga. Nõukogude Liit oli Vene impeeriumi jätk. Perestroika paotas ust, kust voogas vabadust. Impeeriumi rahvad ei jätnud avanenud võimalust kasutamata ja hakkasid nõudma aina enam vabadust. Sellel impeeriumi lagunemisel oli ka oma tugev pahupool, mis avaldus paljudes veristes ja vähem veristes rahvuslikes konfliktides.

Perestroika väljus järk-järgult kompartei kontrolli alt

Iga järeleandmisega, iga uue reformiga paotas Gorbatšov vabaduse ust järjest rohkem lahti. Paljusid Gorbatšovi otsuseid mõjutasid niimoodi kujunenud uus olukord ja ettenägematud sündmused. Näiteks Gorbatšovi glasnost ei olnud mitte mingi planeeritud poliitika. 26. aprillil 1986 toimus katastroofiliste tagajärgedega avarii Ukrainas Tšernobõli tuumaelektrijaamas. Kui kogu maailmale oli selge, mis on juhtunud, püüdis Nõukogude Liidu juhtkond ikka sündmust igati varjata. Kui see enam võimalik ei olnud, tegi Gorbatšov sellest järeldused ja kuulutas välja glasnosti. Sealt algas kommunistliku ideoloogia ühe kandva aluse varisemine. Selleks oli vale, millele kõik oli rajatud. Nõukogude Liidu inimesed said järgnevatel aastatel teada kohutavat tõde selle riigi tegelikust ajaloost.

Lõpuks nägi Gorbatšovi perestroikameelne tiib komparteis ainsat võimalust Nõukogude Liidu säilitamiseks uue liidulepingu sõlmimises, mis oleks tähendanud liiduvabariikide osalemist selles impeeriumis suhteliselt autonoomsetena. Kuid seegi oli vildakas loogika. Just sellel hetkel 1991. aasta augustis otsustas vanameelsete tiib kompartei ladvikus pöörata ajalugu tagasi ja korraldasid riigipöörde. Kuid see oli pigem meeleheide kui hoolikalt ettevalmistatud ja korraldatud riigipööre.

Esimene, kelle ma telefoni teel sel mälestusväärsel 19. augusti hommikul kätte sain, oli Hardo Aasmäe. Tema lühike kokkuvõte toimunust oli: "Perspektiivitu ettevõtmine, riiki pööratakse kaine peaga." Kolme päevaga kukkus putš haledalt läbi, 22. augustil naasis Musta mere ääres koduaresti suletud Gorbatšov Moskvasse. Kuid mitte võitjana. Võitjaks osutus poliitiliselt ettenägelikum Venemaa föderatiivse liiduvabariigi juhiks tõusnud Boriss Jeltsin.

Just Gorbatšov oli toonud Sverdlovski oblasti kompartei juhi Jeltsini Moskvasse, et perestroikameelsetega keskaparaati täiendada. Just Gorbatšov upitas Jeltsini vanameelse Viktor Grišini asemel Moskva kompartei juhiks. Kiiresti muutus Jeltsin perestroika radikaalse läbiviimise eestkõnelejaks, hakates kujutama ohtu Gorbatšovi liidripositsioonile. 1987. aastal võeti Jeltsin Moskva kompartei juhi kohalt maha. Kuid demokraatlike algetega Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi abil suutis Jeltsin poliitikasse jääda ning pärast seda, kui ta 1990. aasta kevadel Vene Föderatsiooni ülemnõukogu esimeheks valiti, tõusta Gorbatšovi peamiseks vastaseks võimuvõitluses. Jeltsin taipas, et Venemaa juhil on tulevikuvõimalused hääbuva Nõukogude Liidu juhist palju suuremad, ja ta ei eksinud. Augustiputši läbikukkumine lõi täiesti uue olukorra, kus esimest viiulit mängis juba Boriss Jeltsin.

Briti ja Poola ajaloolane Norman Davies kirjutas oma Euroopa ajaloo ülevaates õiglaselt, et Gorbatšovi roll Nõukogude Liidu lagunemises oli küll austav, kuid liialdatud: "Ta oli vaid tammivaht, kes nähes, et tamm hakkab murduma, otsustas lüüsiväravad avada ja vee voolama lasta. See vesi murdis tammi ikkagi."