Toomas Kümmel: Venemaa I. Jeltsini Venemaa

Foto: ERR/ Janek Luts

Juulis ja augustis on igal nädalal kahel tööpäeval Vikerraadio eetris Toomas Kümmeli autorirubriik "Sõuvetistan". 30 aastat tagasi varises Nõukogude Liit oma absurdsuse raskuse all ja jõuga liidetud riigid taastasid oma iseseisvuse. Mis on neis riikides viimase 30 aasta jooksul toimunud ja kuhu nad on tänaseks jõudnud? Alljärgnev on sarja kolmas lugu.

Edaspidi vaatame, missuguse arengu on teinud 30 aasta jooksul endised liiduvabariigid. Alustame Venemaast, mille saab jagada Jeltsini ja Putini ajastuks.

Venemaa majanduslikuks reformimiseks kutsus president Boriss Jeltsin appi Jegor Gaidari oma meeskonnaga. Majandusajakirjanik ja majandusteaduste doktor Gaidar oli omandanud välismajanduse kõrghariduse, spetsialiseerudes Tšiilile. Gaidar tundis põhjalikult Augusto Pinocheti šokiteraapia majandusmudelit. Pärast kommunistliku idabloki kokkuvarisemist soovitasid paljud Lääne majandusteadlased neile kiireks üleminekuks turumajandusele just šokiteraapia mudelit. Gaidari reformikava sai aluseks Jeltsini programmilisele kõnele Venemaa rahvasaadikute kongressi istungil oktoobris 1991. Kongress kiitis kava heaks, ühtlasi kinnitas Jeltsini ka valitsusjuhi kohusetäitjaks. Gaidarist sai valitsusjuhi asetäitja majanduspoliitika alal.

Paljude arvates päästsid kiirelt elluviidud radikaalsed reformid Venemaa ulatuslikust näljahädast ja kodusõjast. Gaidari teeneks loetakse ka demokraatlikule riigile kohaste institutsioonide ülesehitamist. Teiselt poolt kaasnes sellega hüperinflatsioon ja tööstuse kokkuvarisemine. See tõi kaasa hiiglasuure töötute armee ja elanikkonna suurema osa vaesumise. Ühiskonnas kasvas varanduslik kihistumine. Paljud olulised ettevõtted läksid privatiseerimise käigus kitsa grupi tehasedirektorite, endise kompartei nomenklatuuri ja armee ning KGB kindralite kätte. Lokkama lõid kuritegevus ja korruptsioon.

Paljude arvates peitus suur viga selles, et Jeltsin ei viinud läbi lustreerimist, ei kõrvaldanud juhtimisest endist nõukogude nomenklatuuri. Kuid Jeltsin oli ise selle nõukoguliku nomenklatuuri osa. Gaidar aga arvas, et ainsaks võimaluseks Venemaal rahulikul teel radikaalseid reforme läbi viia oli nõukogude nomenklatuuri äraostmine, andes talle võimust loobumise vastu omandi. Turumajanduse tekkimine iseenesest oli talle tähtsam kui see, mismoodi see tekitati. Siinkohal tasub mainida USA Venemaa-spetsialisti Strobe Talbotti arvamust Gaidari läbiviidud šokiteraapiast: "Selles oli liiga palju šokki ja liiga vähe teraapiat."

Gaidar sai majandusreforme juhtida väga vähe aega ja need jäid poolikuks. Ainult kuus kuud 1992. aastal oli ta valitsusjuhi kohusetäitja ja saadeti seejärel president Jeltsini ja rahvasaadikute kongressi vastasseisu ületamiseks erru. Valitsusjuhiks sai seejärel Viktor Tšernomõrdin, nõukogudeaegne gaasitööstuse minister ja gaasikontserni Gazprom juht, maist 1992 valitsusjuhi asetäitja kütuse- ja energeetikakompleksi vallas. Tšernomõrdin juhtis valitsust 1998. aasta märtsini.

Rahva kogutud rublade kadu ja vaesumine tekitas vastuseisu president Jeltsini poliitikale. Seda tõttas ära kasutama veel 1990. aastal valitud Venemaa rahvasaadikute kongress ja selle pidevalt tegutsev parlamentaarne organ ülemnõukogu. Rahvasaadikute kongress keeldus ratifitseerimast Belovežje lepingut Nõukogude Liidu lõpetamise kohta. Ka keeldus kongress võtmast Venemaa konstitutsioonist välja viiteid Nõukogude Liidu konstitutsioonile ja seadustele.

Ülemnõukogu katsele umbusaldada Jeltsinit korraldati 25. aprillil 1993 üleriigiline referendum, mis sisaldas nelja küsimust: usaldust presidendile, presidendi ja valitsuse majanduspoliitikale, vajadust korraldada ennetähtaegsed presidendivalimised ja rahvasaadikute valimised. Poliitiliselt palus president Jeltsin sellega rahvalt ‒ toetage mind ja minu majanduspoliitikat ning aidake mul lahti saada ülemnõukogust. Referendumil osales 64 protsenti elanikest ja see andis Jeltsinile vajalikud tulemused. Sellest hetkest hakkas Jeltsin ette valmistama uue põhiseaduse projekti. Jeltsini vastasleeri juhtisid endised liitlased 1991. aasta augustiputši päevilt, tšetšeenist majandusteadlane, ülemnõukogu esimees Ruslan Hasbulatov ja lennuväekindralist asepresident Aleksandr Rutskoi.

21. septembril andis Jeltsin välja oma kuulsa ukaasi number 1400. See nägi ette rahvasaadikute kongressi ja ülemnõukogu laialisaatmise ja uued valimised juba Venemaa riigiduumasse ning uue konstitutsiooniprojekti referendumi. Vastuseks lõpetas ülemnõukogu presidendi volitused ja määras presidendi kohusetäitjaks Rutskoi. Algas võitlus avaliku arvamuse, sõjaväe ja ametnike toetuse eest. Ülemnõukogu toetajad hakkasid relvastuma ja korraldasid Moskvas miitinguid ja mitu rünnakut ametiasutustele, kus oli ka ohvreid. Ülemnõukogu toetanud grupid said üldnimetuse "punapruunid". Alateadvuses kaitsesid nad Nõukogude Liitu.

3. ja 4. oktoobril vallutasid "punapruunide" relvasalgad Moskva linnavalitsuse hoone ja korraldasid ebaõnnestunud rünnaku Ostankino telekeskusele. 4. oktoobril kehtestas Jeltsin Moskvas eriolukorra ja tõi linna tankid ja soomukid, mis piirasid sisse ülemnõukogu hoone, Valge maja. Tankid avasid Valge maja pihta tule ning selle kaitsjad andsid alla. Ametlikel andmetel sai nendes sündmustes surma 158 ja haavata 423 inimest, sealhulgas mitte ühtegi ülemnõukogu liiget. Gennadi Zjuganovi kommunistid Valget maja ei kaitsnud, nad olid sealt kaks päeva varem lahkunud. See oli Jeltsini võit. Kuid just Zjuganovi kommunistlik partei kujunes Jeltsini võimu uueks peavastaseks.

12. detsembril 1993 valiti väga kirju koosseisuga Venemaa duuma. Valimised võitis populistlik liberaaldemokraatlik partei Vladimir Žirinovski juhtimisel 23 protsendiga. Järgnesid demokraadid 16 protsendiga ja kommunistid 12 protsendiga. Võeti vastu uus Venemaa konstitutsioon, mis kinnitas presidendi ainuvõimu.

Ajalugu ei ole meile veel andnud lõplikku vastust, kuid ilmselt tuleb Jeltsini aja Venemaa suurimaks veaks lugeda Tšetšeenia sõda. Edust joobunud Jeltsin otsustas 1994. aastal kehtestada Venemaa kontrolli end iseseisvaks kuulutanud Tšetšeenia Vabariigi Itškeeria üle. Moskva abiga ettevalmistatud sõjaline riigipööre president Džohhar Dudajevi kukutamiseks lõppes 1994. aasta sügisel katastroofiga. Kindralite lubadused kiireks võiduks viisid juba täiemahulise sõjani. Pärast pealinna Groznõi verist vallutamist 1995. aasta alguses hõivasid Vene väed järk-järgult suuri kaotusi kandes kogu Tšetšeenia tasandikuosa. Pealinn Groznõi ja paljud asulad pühiti maapealt. Venemaa ametlikel andmetel hukkus selles sõjas 5000 Vene sõdurit ning 80 000 tšetšeeni tsiviilisikut. Neid arve peetakse tegelikust vähendatuks, kuid isegi need on koletuslikud. Eesti-suuruse rahvaarvuga Tšetšeenia iseseisvuslaste relvaüksused vallutasid 1996. aasta augustis tagasi pealinna Groznõi. Selle järel sõlmiti Hasavjurtis rahuleping, millega Tšetšeenia staatuse küsimuse lõplik lahendamine lükati edasi aastaks 2000. Vene väed lahkusid Tšetseeniast.

Selleks ajaks oli Jeltsini populaarsus langenud 3–6 protsendini, kommunistide juhi Zjuganovi oma tõusnud aga 30 protsendini. Valimiskampaaniat hakkasid juhtima tema tütar Tatjana Jumaševa, siis veel Djatšenko, erastamise juht Anatoli Tšubais ja ajakirjanik Valentin Jumašev. Kampaaniat asusid toetama seitse Venemaa rikkaimat oligarhi, kes kontrollisid üle poole Venemaa majandusest. Eelkõige maaliti valijatele neid võimalikke õudusi, mis juhtub kommunist Zjuganovi võidu korral Venemaaga. Jeltsin võitis Zjuganovit valimiste teises voorus veenva ülekaaluga.

1998. aastal tabas Venemaad üks kõige suuremaid kriise riigi ajaloos. 1999. aasta 31. detsembril teatas Jeltsin teleesinemises oma tagasiastumisest ja määras presidendi kohusetäitjaks peaminister Vladimir Putini.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: