Euroopa tunneb legendaarseid välisministreid, tõelisi ellujääjaid. Metternich teenis Austria keisririiki 39 aastat. Talleyrand elas üle Prantsuse revolutsiooni, Napoleoni ja kuningavõimu taastamise. Nõukogude Liidus toimetas 28 aastat Andrei Gromõko, kes teenis välja hüüdnime Mister Njet (Härra Ei - toim) – oma täieliku paindumatuse ja kõigi algatuste tõrjumise eest. Gromõko polnud loll. Ta sai aru, et NSVL-is ei saa sama süsteemi jätkudes toimuda positiivseid arenguid, seetõttu tuli hoiduda mistahes muutustest, et säilitada vähemalt status quo.

Imelik öeldagi, aga Eesti ametkondade käitumine koroonakriisi ohjamise esimesel pooleteisel aastal sarnaneb Andrei "Mister Njet" Gromõkole ja mitte ainult sotsiaalministeeriumi juhtide pika teenistuskäigu tõttu. Erasektori ja kodanikuühiskonna algatused, mille eesmärk on aidata meil kriisist kiiremini välja tulla, saavad sotsiaalministeeriumist reeglina vastuseks "Njet!". Kuni selle hetkeni, mil tuleb välja, et teisiti lihtsalt ei saa. Siis tehakse kiire kursimuutus ja lastakse valla jutulõng, kuidas kõike on ammu planeeritud ja kaalutud. Ja siis tuleb kohe järgmine "Njet!".

Nõukogude Liit vajus iseenda totruse all kokku ja varem või hiljem peavad ka koroonakriisi eest vastutava ministeeriumi juhtimises toimuma vahtkonnavahetused. Selleni jõudmine on Eesti jaoks raisatud aeg, mille hinnalipik arvutatakse välja alles aastate ja paljude kaotatud inimelude pärast.

Mõned näited tänaste Gromõkode töölaualt. Kasutame iga kanalit vaktsineerimisest teatamiseks? Njet, riik teavitab pensionäre eesti.ee portaali kaudu, helistage perearstile või las ta helistab teile!, ja mõni aeg hiljem ümberpöörd. Lubame apteekides vaktsineerimist, need on käidavates kohtades ja lahti ka õhtuti ja nädalavahetustel? Njet!, ja alles pool aastat hiljem kannapööre. Pakume vaktsiine noortele, kui vanemad inimesed ei taha? Njet, nooremad ei ole nimekirjas, mille me ise koostasime, aga tegelikult ei kasuta. Lubame vaktsineerimist Tallinki laevadel? Njet!, ja siis ümberpöörd. Teeme 1+1 vaktsineerimist, et kutsu eakas kaitsesüstile? Njet, see viib vanurijahini, ja kohe kannapööre. Lubame eelregistreerimiseta vaktsineerimist? Njet, see ei ole võimalik! Ja kannapööre. Vaktsineerime rahvarohketes kohtades, nagu kaubanduskeskused? Njet! Lubame saada kaks vaktsiinidoosi eri kohtades, et inimestel suvel mugavam liikuda oleks? Njet! Vaktsineerime ära lapsed, et uue laine ajal saaks koolid tegevust jätkata? Njet, meil on teised prioriteedid. Kiirendame vaktsineerimist ükskõik mis vahenditega, et doosid hapuks ei läheks? Igal asjal on oma aeg! Ja hapuks nad läksidki, esialgu kolme miljoni euro jagu, mida kindlustus ei korva. Riknenud ravimite hulk on küllap märksa suurem, kui avalikkus seni teab. Kulu samuti.

See nimekiri on pikk ja kasvav, lisaks ka mahlakas allikas tulevaste magistri- ja doktoritööde ning analüüside jaoks. Kõigi nende Njet!-ide tulemusel on Eesti kukkunud Euroopa Liidu vaktsineeritute osakaalu tabelis tagant viiendaks. "Njet! Meil läheb väga hästi", kuuleme järgmisel rammestaval pressikonverentsil muude triviaalsuste vahele. Kambjas, Hiiumaal ja Ruhnus on juba saavutatud 70-protsendine hõlmatus!

Ettevõtted on pakkunud riigile koroonakriisi algusest abi sellega toimetulekuks. Missioonitundest ja omakasust: äri ei saa ajada, kui ühiskond ei toimi. IT-sektor, logistikud, apteegid, meediamajad, idufirmad, vabatahtlikud ja teised. Mõned asjad on lihtsalt ära tehtud, mitte riigi kiuste, vaid teadmisega, et muidu asjad ei liigu. Ravimite hulgimüüja Magnum, mis veab laiali pea kõiki koroonavaktsiine üle Eesti, tegi kolme päevaga tarkvaraarenduse, mis laseb perearstidel jälgida vaktsiinidooside liikumist reaalajas. Oma kulu ja kirjadega, sest seda oli lihtsalt vaja.

Kui riigi laos läks hapuks paarsada tuhat vaktsiinidoosi, koliti muud varud Magnumi töötavasse kõrgtehnoloogilisse lattu. Üks telefonikõne eelmisel laupäeval, paar inimest kodust välja ja asi tehtud, mõned miljonid maksumaksja raha säästetud, tarbetuid küsimusi esitamata ja pabereid määrimata. Erasektor saaks teha veel väga palju, sama kiiresti, sama kuluefektiivselt. Kui vastas ei oleks Njet!-koolkonda, kes on pooleteise aasta koroonaaja jooksul pidanud kahe töökuu jagu pressikonverentse.

Me oleme Eestis ühes paadis. Kui keegi pillab aeru vette, liigume edasi aeglasemalt. Riik üksi ei suuda kõiki asju korraldada, erasektor üksi ei saa kõiki otsuseid teha. Me peame jõudma olukorda, kus ühised ressursid – raha, väljaõppinud inimesed, tehnoloogia, otsustusprotsessid – toimivad tervikuna ja Eesti huvides, mitte Mister Njeti status quo säilitamiseks. Selleks on vaja hakata tegema ratsionaalseid ja tempokaid otsuseid ning kaasata erasektor. Ei mingit tuumafüüsikat, lihtsad elementaarsed sammud. See ei maksa mitte midagi võrreldes miljarditega, mis on korstnasse lennanud senise kivile samblakasvatamisega võrreldava tempoga tehtud sammude asemel.

Eesti on käinud läbi silmapaistva teekonna nõukogude liiduvabariigist maailma digiliidriks. Me teame, et me suudame. Kui vahetaks – ilma igasuguse täiendava kuluta – välja riigi Mister Njeti suhtumise proua Jahi pragmaatilise tegutsemisega? Meil on haruldane privileeg: erinevalt Nõukogude Liidust saame teha positiivseid muutusi ja suunata meie enda Gromõkod otsustamise juurest eemale, kus nad teisi ei sega. Meil on olemas proua Jah erasektori ja vabatahtlike näol, kes mitte ainult ei taha, vaid juba teevad. Ja suur hulk sotsiaalministeeriumi poolt korraldatud kaoses ellu jäänud ennastsalgavaid meedikuid, kelle panust tuleks järgmisel vabariigi aastapäeval ära märkida väga suure hulga tunnustustega.