Esmaspäeval sai taas kinnitust, et rahvaesinduse meel on muutlik kui aprillikuine ilm. Mais, kui riigikogus oli esimesel lugemisel riiklikult tähtsate kultuuriobjektide pingerea kinnitamise eelnõu, olid valitsuskoalitsiooni esindajad vankumatul veendumusel, et nimekirja mahub neli ja ainult neli objekti ning riigilt ehitusele samuti finantstagatist küsinud Tallinna filmilinnak nende hulka kuuluda ei saa.

Suve jooksul ei ole muutunud ükski fundamentaalne asjaolu. Vahepeal on filmilinnak pisiseigana saanud ehitusloa ning selle asukoha kinnistuomanik ja arendaja, Tallinna linnale kuuluv AS Tallinna Tööstuspargid on lubanud sildfinantseerimist tingimusel, et riigikogust lisatagatis tuleb. Ja tuligi, kuigi rahvaesindajad ei jätnud kasutamata võimalust enne lõpphääletust pikaks protseduuriliseks vaidluseks filmilinnaku nimekirjas paiknemise koha üle.

Iseenesest tore, et reformierakondlased ja keskerakondlased suve käigus meelt muutsid ja suutsid toetada üht opositsiooni pakutud ettepanekutest, millele kevadel resoluutselt vastu seisid. Nüüd on kultuurkapitalil vaja vaid asja finantstehniline pool vormistada ning raha, mis koguneb hasartmängijate maksustamisest, saab hakata kanduma kontolt kontole.

Õnn oleks justkui käes. Aga kaugema tuleviku osas puudub siiski selgus, sest riigikogu jättis protsessi käigus jälle kasutamata võimaluse teha poole rehkenduse asemel ära terve ning anda vastus küsimusele, mis vabaturumajanduslikus omanike ühiskonnas esmatähtis: mis saab pärast finantstehingute lõppu, kui kõik on kõigile ära maksnud? Kelle omaks saavad siis filmilinnaku asupaiga hooned ja maa?

Kultuurkapitali kaudu finantseeritud kultuuriobjektide omandi probleem on ammu teada, kuid nüüd on sel uued, pretsedenti loovad nüansid. Lõpuni esialgsele rahastajale välja makstud Kumu ning maksmise lõpusirgel olev Eesti Rahva Muuseum ei ole kumbki oma hoone omanik. Need hooned on helde riigivõim jätnud enda asutatud ettevõtte, Riigi Kinnisvara AS-i bilanssi, mis teeb asutuste majanduse keerukamaks ja kallimaks kui ise peremees ja omanik olles.

Nagu hiljuti ka Sirbis osutasin, tõdeb riigikontroll aastast aastasse, et riigil ei ole eesmärgistatud ja majanduslikult põhjendatud kinnisvarapoliitikat. Seda ei ole juba 20 aastat ja selle ohvrid on muude hulgas ka kaks riigi esindusmuuseumi. Uus nimekiri on suure tõenäosusega uute ohvrite nimekiri, aga nüüd ei ole need enam riigile kuuluvad asutused, vaid munitsipaal- või eraettevõtted.

Juba ehitatud objektide puhul pööritab rahandusministeerium raha lihtsalt oma kontrolli all olevate kontode vahel.

Lihtsustatult on nii, et riigi tellimusel, mille aluseks on parlamendi otsus, ehitab riigile kuuluv, riigile kohustuslikus korras kasumit teeniv ning eelarvesse dividende maksev ettevõte RKAS omavahendite ja laenuraha eest ühe maja. Kui see valmis, asub üürnik sisse ja hakkab talle riigieelarvest määratud toetuse eest tasuma riigiettevõttele üüri ning ostma teenuseid.

Samal ajal maksab kultuurkapital ettevõttele kinni hoone ehituskulu koos intresside, amortisatsiooni ja kasumiosaga. Kui kõik on makstud, jääb kinnistu ikka ettevõttele, mistõttu tegu on eelarvelise kingitusega eraettevõttele ja teisalt kohustuse võtmisega riigieelarve kulupoolel. Muuseumile peab eelarvest kindlustama raha, millega see tagab riigiettevõttele kasumi, mille valitsus omakorda välja võtab ja riigieelarve tulupoolele kannab.

Tore ringmäng rahandusametniku jaoks, aga puhas stress igale RKAS-i üürnikule.

Nii filmilinnaku kui ka muude nimekirja pääsenud objektide puhul läheb asi keerulisemaks, sest mängu võetakse ka omavalitsused ja eraomanikud. AS Tallinna Tööstusparkide senine tava on vähemasti Lasnamäel olnud arendatud kinnistute müük ettevõtetele. Ideaalis peaks sama juhtuma filmilinnakuga Paljassaares. Ainus häda on, et paviljoni vajav ettevõte ostab seda maksumaksjate raha eest.

Mul isiklikult ei oleks midagi selle vastu, kui maksuraha nii kultuuriettevõttele toetuseks või kingituseks läheks. Aga sellega, et pärast seda, kui kultuurkapital munitsipaalfirmale kõik kulud kinni maksab, filmitööstus igaveseks ajaks kõigest munitsipaalfirma üürnikuks jääb, ei saa kuidagi nõus olla.

Väike lõpumärkus ka. Võimalik, et kõik, mis praegu plaanitud ja kokku lepitud, on kuidagi õiguslikult ja majanduslikult põhjendatud ja korrektne. Aga seda on raske kindlaks teha.

Kõige kaalukam argument kultuurkapitali rahastamisnimekirja pääsemiseks on filmitööstuse poolt olnud, et mitte keegi teine mitte kuskil ei hakka kunagi tegema eestikeelset filmi. Oleks armas, kui selle küsimuse majanduspoolgi oleks minusugustele kenasti eesti keeles ära seletatud. Aga ei ole. Nüüd, kui riigikogu on maksumaksjate nimel otsustanud filmilinnakut rahastada, ei ole see enam õigus ja lahkus, vaid kohustus.

Filmilinnakul on küll olemas kodulehe algus aastast 2017, kuid see on edasise sisuta. Eesti Filmi Instituudi ja muud filmitööstuse juhid räägivad meedias liiga tihti hämarapärast eesti-inglise segakeelt ja eesti keele nappus vaatab vastu Film Estonia alamleheltki.

Üks eesti filmi tuleviku imerohtudest näiteks on cash-rebate, mille eestikeelset vastet ei tunta või ei kasutata. Tunnustatuim eesti filoloog ja tõlkeguru Google selgitab käššribeidi sisu: "Sularaha allahindlused on lihtsad maksed riigilt tootmisettevõtetele, lähtudes osariigis pildistamisele kuluvast rahasummast ja ajast". Kas kõik said aru?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.