Mäletame, kuidas 25 aastat tagasi olid mobiiltelefonid taskus või kohvriga käe otsas vähestel; need olid suured, rasked ja ebamugavad. Kulus aga vähem kui kümme aastat ja telefon oli juba enamikul meist, täna aga ei kujuta paljud elu ilma ettegi. Samamoodi võib minna ka droonidega.  

Droonijaam kui sõlmpunkt 

Siiski on droonide arengu teel veel suur hulk takistusi alates erinevatest regulatsioonidest ja lõpetades linnaruumi planeerimisega. Näiteks vajab vastust küsimus, kus on linnaruumis ja linnade lähedal need kohad, kuhu rajada droonijaamad. Tegu on punktidega, kust võib alata logistiline ahel nii inimeste kui esemete liikumisel. 

Näiteks oleks päris loogiline, et droonipeatused paikneksid Tallinna suuremates äärelinnades, ühendamaks neid paremini liiklussõlmedega linna piires. Aga miks ei võiks drooniga pääseda liikuma ka väiksematest linnadest ja asulatest mujal Eestis.  

Seega peaks linnaruumi planeerimisel juba nüüd arvestama sellega, millised on need sõlmpunktid, kus juba mitte eriti kauges tulevikus võiksid olla õhutaksopeatused ja pakilaod, kust droonid saavad turvaliselt õhku tõusta ja maanduda. Sealjuures tuleb kindlasti arvestada ka ülejäänud transpordivõrguga, nii rongi-, bussi- kui ka õhuliiklusega. 

Droonijaamas ootavad tass kohvi ja turvakontroll 

Kui vanasti, enne teadvustatud linnaplaneerimise teket, olid teed isetekkelised – inimesed tallasid rajad sisse sinna, kust oli vaja minna –, siis ilmselt tekivad esiotsa samal moel ka drooniparkimise kohad. Siiski ei ole see lahendus pikema aja jooksul jätkusuutlik, eriti siis, kui drooniliiklus tihedamaks muutub ning tahame neist masinatest linnaliikluses päriselt kasu saada. 

Nagu bussid ja lennukid, vajavad ka droonid kohta, kus turvaliselt õhku tõusta ja maanduda, eriti kui räägime näiteks õhutaksodest, mis inimesi veavad. Lisaks õhusõidukitele võiksid selles paigas olla kättesaadavad teenused, mis drooniootajale ootamishetke mugavamaks muudavad: näiteks tass kohvi, võimalus soojas oodata, ajaleht osta ja telefoni laadida. 

Ülioluline on tuleviku drooniparklas võimalus turvakontrolliks. Vajadus lendajaid turvakontrollist läbi juhatada on miski, mida esmapilgul ehk droonidega ei seostakski, ent järele mõeldes tundub see ju päris loogiline. 

Me keegi ei taha lennukis näha inimest, kel kaasas ohtlik kraam ja samamoodi ei tahaks ju drooni peale lubada kedagi näiteks lõhkeainete või relvaga. Lisaks on turvatöötaja ilmselt see, kes sulgeb meie järel ukse pärast õhutaksosse istumist ja käivitab tutvustus- ja turvavideo. 

Ilma piloodita õhusõiduk on isejuhtivast autost turvalisem  

Õhus on mehitamata sõidukite liiklusesse lubamine oluliselt ohutum kui maapealses liikluses. Autoliikluses osalevad tulevikus segamini juhiga ja juhita sõidukid ja ebaturvaliseks muudavad selle paradoksaalselt pigem juhiga autod, kelle käitumine võib isejuhtiva sõiduki jaoks kohati arusaamatuks jääda.

Lennukite ja droonide vahel ei sagi liiatigi erinevalt maanteeliiklusest eelnevalt registreerimata deltaplaane või muid õhusõidukeid, mis võivad ootamatusi põhjustada.

Õhus loob turvalisuse see, et liiklusse lubatakse ainult kontrollitud sõidukeid, kõik lennud on ette teada ja kogu õhuliiklust suunavad lennujuhid, kes näevad kõiki taeva all toimetajaid ja oskavad neid üksteisest turvaliselt mööduma suunata. Droonide sõiduteekonnad ja -ajad registreeritakse eelnevalt sarnaselt lennukitele ning lennujuhid näevad oma kaartidel piloodiga õhusõidukite kõrval ka automaatselt lendavaid sõidukeid.   

Kas droonid võivad mu akna taga lennata? 

Päris mitmed mehitamata õhusõidukitega seotud küsimused puudutavad eraomandit. Näiteks seda, kui kõrgelt droonid üle meie majade lennata võivad või kas inimestel võib olla õigus (ja kui, siis mis tingimustel) oma krundi ümber paigutada geotara. 

Geotara on mittefüüsiline tõke, mis takistab droonidel sellesse piirkonda lennata. Näiteks ümbritseb selline piire juba praegu  lennujaamu ja muidki julgeolekuobjekte. Kas need võiksid olla aga lubatud ka eraomanikele ja mida tähendaks see drooniliiklusele? Kui kõrge lennukeelutsooni oma kodu ümber rajada tohin? 

Teine põnev küsimus seostub kõrghoonetega: ilmselt ei ole vähetõenäoline olukord, kus Tallinna kesklinnas kõrghoones korteri ostnul võib seitsme aasta pärast akna all sõeluda päris tihe drooniliiklus.  

Lisaks vajab kindlasti läbi arutamist ja otsustamist, millise müratasemega sõidukeid me oleme nõus linnadesse lendama lubama.  

Droonindusega kaasneb päris korralik IT-infrastruktuur. Ilmselt paneme end droonilennule kirja mõnes äpis, tasudes selle eest elektroonilisel viisil. Seega vajavad läbimõtlemist IT ja andmekaitsega seonduvad regulatsioonid. Vähem oluline pole kindlustuse temaatika: kes ja kuidas vastutab näiteks siis, kui pakiveodroon lennureisil kukub ja mõlgib ära kellegi sõiduauto? 

Ehkki droonide areng ilmselt ei vähenda autode hulka meie teedel, toob see kindlasti üsna pea kaasa uue alternatiivse liikumisviisi. Ringi hakkavad lisaks automaatsetele droonidele lendama ilmselt ka piloodiga droonid. Näiteks USA-s juba arendatakse pilootidega linnadevahelist drooniliiklust sõidukitega, mis lisaks juhile võivad peale võtta neli sõitjat. 

Miks ei võiks meie tulevikus samuti näiteks piloodi abiga Võrust õhtuks Tallinna teatrisse sõita või juhita õhutaksoga Viimsist tipptunni ajal kiiresti lennujaama kulgeda?