Katrin Nyman-Metcalf: kosmos – lähituleviku sõjatander?
Miks me (jälle) kosmosesõjast räägime? Kosmosesõja teema kerkib aeg-ajalt esile, nii populaarsel ja meelelahutuslikul tasemel kui ka tõsisemalt. Ulmefilmides on tegemist sõjakate tulnukatega; populaarses meedias hirmutatakse vaenlase sõjalise võimekusega kosmoses, kirjutab Katrin Nyman-Metcalf algselt Vikerkaares ilmunud kommentaaris.
1980. aastatel väideti, et Nõukogude Liidu (NL) lagunemist kiirendas asjaolu, et NL oma põhja vajunud majandusega ei suutnud hoida Ameerika Ühendriikidega sama tempot just kosmosesõja tehnoloogia arendamises. Vahepeal räägiti teemast vähem, aga tänapäeval on kosmose roll sõjategevuses saanud jälle rohkem tähelepanu, sest moodne ühiskond on nii sõltuv kosmosetehnoloogiast, et selle ründamine ja kaitse on sõjaväelisest vaatevinklist olulised.
Kosmost peetakse jätkuvalt kaugeks ja eksootiliseks, mida ta muidugi ka on, aga samas on kosmose tähtsus jõudnud mitmel moel aina enam "maa peale". Kui me tellime taksot või pitsat või kui talupidaja üritab saada Euroopa Liidu toetust uue viljasordi jaoks, on tegemist kosmosetehnoloogia kasutamisega.
Esimeste mainitud tegevuste juures kasutatakse satelliitsüsteemide globaalseid positsioneerimistehnoloogiaid, nn GNSS-i (Global Navigation Satellite Systems), millest kuulsamad on USA süsteem GPS ning sellest uuem ja täpsem EL-i süsteem Galileo.
Teises mainitud näites on põllumajandustoetuste otstarbeka kasutamise hindamisel abiks kaugseire EL-i Copernicuse süsteemi kaudu. Kaugseire, mis pakub areneva tehnoloogia abil aina täpsemaid pilte, on toeks igasuguste tegevuste juures, kus on oluline saada ülevaatlikku pilti suurtest aladest.
Võib tunduda, et pitsa tellimise segamine ei ole oluline sõjaline sihtmärk, aga muidugi on palju teisi näiteid mainitud tehnoloogiate kasutamisest. Asjaolu, et kosmosetehnoloogiaga eri viisil seotud tegevused on ühiskonda nii tihedalt ja mitmel alal sisse põimitud, teeb kosmosest meie tänapäeva elu olulise osa. Kui mõtelda pitsa või takso asemel lennukontrolli peale, mida teostatakse samuti satelliitide abil, siis on lihtsam aru saada, miks rünnakutel kosmoseobjektidele on tähtis koht võimaliku sõja planeerimisel.
Miks kulutada raha relvadele, kui on võimalik hoopis lasta vaenlase reisilennukitel kokku põrgata? Eriti seetõttu, et tihti ei nõua rünnak keerulist ja kallist kohalolekut kosmoses, vaid seda teostatakse küberrünnakute abil. Ei ole juhus, et kosmost ja küberruumi käsitletakse tihti koos, kui arutatakse uute reeglite vajalikkust sõjapidamiseks või üldiselt julgeolekuks.
Kosmose seos meie maapealse igapäevaeluga on iga aastaga kasvanud, mis on kaasa toonud ka kosmost puudutavate reeglite ja nendega tegelevate organisatsioonide kasvu. Üks oluline erinevus tänapäeval võrreldes kosmoseajastu algusega on see, et eri tegijaid on palju rohkem.
Alguses olid toonased suurriigid NL ja USA ainukesed kosmoseriigid. Juba kaunis varsti alustasid kosmosetegevusega mitmed Euroopa riigid ja selleks loodi koostööorganeid, mis 1975. aastast koondati Euroopa Kosmoseagentuuri (European Space Agency, ESA) alla. Praeguseks on pilt palju kirjum. Venemaa on küll suurel määral jätkanud NL-i kosmosetegevusega, aga olulisemaks on muutunud Hiina. Lisaks on aina aktiivsema Euroopa kõrvale kerkinud India, Brasiilia kui ka näiteks Araabia Ühendemiraadid kui olulised tegijad kosmoses.
Rohkemate riikide tegevus ei ole aga ainuke muutus. Suured ja keerulised kosmosesüsteemid on peamiselt riiklikud, aga kuna kosmosetehnoloogia on arenenud nii, et väikseid satelliite on suhteliselt odav toota ja leidub ka erasektori teenusepakkujaid, kelle abil neid orbiidile lennutada, siis on tekkinud aina rohkem erasektori kosmoseobjekte. Viimastel aastatel on ka kanderakettide tootmine läinud suurelt osalt erasektori kätte.
Tegevused, mis puudutavad tervet maailma ja on põimitud igasuguste igapäevaste teemadega, on juba nende omaduste pärast sõjategevuse huviorbiidis. Potentsiaal tekitada ühe või mõne vähese rünnaku abil ulatuslikku kahju infrastruktuurile lisab tähtsust veelgi. Ei saa ka unustada prestiiži, mis ilmaruumi vallutamisega jätkuvalt seostub. Kosmosesõda on tänapäeval ja lähitulevikus kindlasti tähtis teema.
Kas räägime tulevikust või tänapäevast?
Kosmoserünnakuid on juba toimunud. Kui katsuda määrata, kui palju või kui tihti, peab silmas pidama, et nende defineerimine ei ole lihtne: kui küberrünnak on suunatud satelliidile, kas siis rääkida kosmoserünnakust või toonitada ainult küberrünnaku aspekti? Kas tiibraketid õhuruumis on kosmosesõja osa?
Kosmosetegevuste puhul on tavaline, et definitsioonid on pigem funktsionaalsed (definitsiooni määrab tegevus ja selle eesmärk, mitte eelnevalt loodud ja kirja pandud määratlus).
Kosmost puudutava sõjategevuse määratlemise teeb keeruliseks ka see, et küberrünnakute puhul on tihti väga raske kindlaks teha, kes on tegelikult nende taga – kas see on riigipoolne sõjaline rünnak või eraisikute kuritegevus? Küberruumis ei ole vaja keerulisi relvi, vaid "eraisikud" saavad rünnata oma arvuti abil – või tihti kaaperdatud arvutite kaudu ehk näiliselt hoopis asjasse mittepuutuvast riigist.
Paradoksaalselt on "vanaaegne" inimeste poolt teostatud luure tihti ainuke viis tuvastada, kas tegemist on riikliku tegevusega. Näide sellest, kuidas võib välja näha kosmosesõjaline tegevus, mis ühendab kosmose, küberruumi ja maakerapealset (siin merepealset) tegevust, oli see, kuidas Iraan 2016. aastal nn "spoofinguga" (GPS-satelliitide abil positsioneerimise segamisega) häiris USA sõjalaevade navigatsiooniseadmeid nii, et need sattusid Iraani territoriaalvetesse, kus meeskonnad kinni peeti ja vangistati.
Iraan oli üks esimesi riike, mis avalikult teatas, et neil on "spoofingu" võimekus ja et selle abil oli näiteks saadetud USA droone valele kursile. Ameerika sõjavägi on küll eitanud, nagu oleks nendes olukordades olnud tegemist GPS-i signaalide segamisega, aga aina rohkem arvavad vaatlejad, et see nii oli, eriti kuna muid põhjusi objektide kursilt kõrvalekaldumiseks ei ole näidatud.
Säärase tegevuse tähtsust ei ole raske mõista. Kuna moodsal ajal ei ole vähenenud mitte ainult "tavaliste inimeste" oskus aru saada maakaartidest, sest oodatakse, et telefon meile selgesõnaliselt ütleks, kui mitme meetri pärast keerata kas paremale või vasakule, siis on ka nii maaväes kui mereväes harjutud aina rohkem kasutama positsioneerimistehnoloogiat traditsioonilisema orienteerumise asemel.
Ka on juba olemas sõjalist tegevust, mis leiab aset kosmoses endas. Siiamaani on seda esinenud peamiselt eksperimentide kujul, aga negatiivseid tagajärgi on olnud juba sellelgi. Hiina lõhkas 2007. aastal testimise – ja maailmale näitamise – eesmärgil kosmoserelvadega enda meteoroloogilise satelliidi.
Sarnaseid eksperimente on teinud ka näiteks USA ja India. Hiina satelliidi lõhkamine on tuntum näide, sest tekitas väga palju väikseid tükke, mis jäid kosmosesse ja tekitasid juurde palju kosmoseprügi. Võib ju tunduda, et kosmos on nii suur, et keda seal prügi ikka segab – umbes nii nagu arvatavasti mõtlevad inimesed, kes maa peal oma prahi prügila asemel metsa viivad.
Kuid täpselt nagu säärane maapealne prügi on mitmel viisil väga kahjulik, on seda ka kosmoseprügi. See võib segada satelliite ja ka igasugust muud kosmosetegevust. Silmas pidades, kui olulisi tegevusi satelliitide abil sooritatakse, on potentsiaalselt ohtlikud mitte ainult sihilikud rünnakud, vaid ka prügi etteaimamatud tagajärjed. Mainitud Hiina eksperimenti tauniti mitmelt poolt, aga kuna samamoodi käituvad paljud teisedki riigid, siis paistsid need hukkamõistvad sõnumid kaunis silmakirjalikud.
Sellele, et kosmosesõda on ajakohane teema, viitavad muudki asjaolud peale rünnakute. Paljud organisatsioonid ja riigid on teema päevakorda võtnud. NATO võttis 2019. aastal vastu kosmosepoliitika ja tunnustas kosmost kui operatiivvaldkonda. NATO poliitika mainib kosmose olulisust eri kontekstides ja selle kasvavat tähtsust julgeolekule.
2020. aasta oktoobris loodi NATO kosmosekeskus. Umbes samal ajal tõstis USA kosmose tähtsust oma julgeolekuarhitektuuris. Augustis 2019 loodi USA-s eriline sõjaväe juhtimiskeskus kosmose jaoks, mis hakkas tegutsema sama aasta detsembris. Sarnane keskus oli olemas ka 1985–2002, aga alles taasloomisest peale on rõhk langenud pigem aktiivsele tegevusele kui eri väeüksuste kosmost puudutavate teemade kooskõlastamisele nagu varem. Prantsusmaal toimus sarnane areng: varasema kooskõlastusmehhanismi asemel loodi 2019. aastal kosmose juhtimiskeskus, nii et õhujõudude asemel on nüüd õhu- ja kosmosejõud.
Prantsusmaa arengut võib kasutada ka näitena kosmosesõja teema mitmepalgelisusest, sest kui ministrid hakkasid tõstatama arutelus küsimust sõjaliste struktuuride valmisolekust kosmoses tegutsemiseks, siis mainiti pigem konkreetseid näiteid Venemaa luuretegevusest Prantsusmaa satelliitide vastu kui relvastatud tegevust infrastruktuuri vms vastu. Samas on aga Prantsusmaa ka esimene Euroopa riik, mis on läbi viinud kosmoserelvade teste, katsetades 2021. aasta märtsis satelliidivastaseid relvi.
Luure on juba iidsest ajast olnud oluline osa sõjategevusest. Kommunikatsioonisatelliitide signaali pealtkuulamine ja/või häirimine on ainult üks mitmest kosmosega seotud võimalikust spionaažitegevusest. Kvaliteet ja täpsus piltidel, mida kaugseire abil teha saab, läheb järjest paremaks.
Õhuruum, kus toimub lennuliiklus, kuulub alloleva riigi territooriumile, milles riigil on õigus otsustada, kes sinna siseneda tohib ja mis tingimustel. Kosmos seevastu ei kuulu ühelegi riigile ja seal ei ole vaja luba teistest riikidest üle lendamiseks. Huvitav on märkida, et kuigi nendes kahes ruumis kehtivad nii erinevad reeglid, ei ole kosmose ja õhuruumi piir kindlaks määratud.
On küll räägitud eri piiridest (näiteks tavaline väide on 100 km maapinnalt), aga õiguslikult siduvat piiri ei ole. Samas on praktikas siiamaani saadud ilma selleta, kuigi teema on püsivalt ÜRO kosmosekomitee päevakorras. Kui kosmosest saab teha enam-vähem sama häid pilte kui õhuruumist, siis õigusreeglite poolest on kosmosetegevus eelistatum.
Mitte väga kaugest ajaloost on teada juhtumeid, kui spionaažilende on tuvastatud, lennukeid alla tulistatud ja personal vangistatud. Tänapäeval on mehitatud spionaažilennud suurelt osalt asendatud mehitamata droonidega, aga ka nende kaotamine toob kaasa kulusid ja tegevuse katkemisega seotud tüli.
Satelliidi ulatus on ka midagi hoopis muud, nii et kui piltide kvaliteet on küllalt hea, siis saab kosmosest soovitud info kergemini kätte – ja tihti täiesti õigusega kooskõlas. Suur osa kaugseire abil saadud materjalist on üldsusele isegi vabalt kättesaadav – näiteks EL-i Copernicuse programmi kaudu.
Säärane läbipaistvus ei ole autoritaarsetele riikidele loomuomane ega meeltmööda, nii et pole üllatav, et selle tehnoloogia algaastatel toimus ÜRO-s debatt, kas peaks olema keelatud lennutada kaugseire võimekusega satelliite ilma allolevate riikide loata. Sääraseid reegleid aga ei loodud ja tänapäeval selle üle enam tõsiselt ei debateerita – tegelikkus on juba mööda rutanud.
Kas kosmoses – või sõjas – on õigust?
Kuna kosmos tundub eksootiline, siis veelgi eksootilisem võib tunduda mõte, et selle kohta on olemas õigusakte. Kosmoseõigust on aga rohkem ja juba pikemat aega, kui seda kipuvad arvama need, kes just ise selle teemaga ei tegele. Arusaam, et kosmosel võib olla sõjaline tähtsus, ei ole ka mitte regulatsiooni vaatevinklist uus.
Kui NL 4. oktoobril 1957. aastal lennutas Sputniku, ei olnud kosmoseõigust olemas – seda olid arutanud ainult väga vähesed akadeemilised juristid ja isegi siis pigem spekulatiivselt. Sputnik oli tõesti maailmale üllatus. Kohe peale satelliidi lennutamist algas aga kiire töö ja ainult mõned kuud hiljem oli ÜRO juba vastu võtnud resolutsioone kosmose kohta (esimene 14. novembril 1957), esiteks just selle võimaliku sõjalise kasutuse piiramiseks.
ÜRO peaassamblee resolutsioonid ei ole küll juriidiliselt siduvad, aga eriti olukordades, kus ei ole palju muid juriidilisi reegleid, omavad need suurt tähtsust. Näiteks loodi esimesed üldised juriidilised põhimõtted kosmose kasutamise kohta 1963. aastal ÜRO resolutsiooni kaudu, mille sisu suurelt osalt korratakse 1967. aasta avakosmose lepingus ("Riikide tegevuspõhimõtteid kosmose, sealhulgas Kuu ja teiste taevakehade uurimisel ja kasutamisel käsitlev leping"), mis on siduv rahvusvaheline konventsioon.
Palju on spekuleeritud, kuidas NL ja Ameerika Ühendriigid kõige külmemal külma sõja ajastul suutsid kokku leppida reeglites kosmose kohta. Kindlasti ei ole sellele ühte kindlat vastust, aga arvatavasti mängis rolli see, et kumbki pool ei teadnud, mida täpselt teine on võimeline tegema.
Kui reeglite olemasolu tähendab, et teatud määral tuleb oma tegevust piirata, ja kui samas on teada, et ka vastase tegevus on piiratud nendesamade reeglitega, siis võib sellest olla ebaselges olukorras kasu mõlemal poolel. Kuigi suurriikide nõusolek oli oluline, et kosmoseõigus saaks sündida, osalesid selle loomise juures siiski mitmed riigid, kuna konventsioonide loomine toimus ÜRO kaudu.
Juba 1959. aastal (ad hoc vormis isegi juba detsembris 1958) loodi ÜRO juurde kosmose rahumeelse kasutamise komitee COPUOS (Committee on Peaceful Uses of Outer Space) ning selle juurde ÜRO kosmoseasjade amet UNOOSA. COPUOS-i raames arutati kosmose üle mitmest vaatevinklist – näiteks ka juriidilisest – ning võeti vastu rahvusvaheliste lepingute tekstid, millega ÜRO liikmesriigid said liituda.
Olulisim säärane leping on mainitud 1967. aasta avakosmose leping, millega on tänaseks liitunud 110 riiki – Eesti liitus 2010. aastal. Lepingut võib pidada kosmose "põhiseaduseks" ja suurelt osalt on selle sisu muutunud ka tavaõiguseks.
Tavaõigus on rahvusvahelises õiguses mõiste selle kohta, et teatud põhimõtted võivad muutuda nii laialdaselt aktsepteerituks, et need seovad teatud määral ka riike, mis lepinguga liitunud ei ole. Lühidalt on lepingu ja ka üldise kosmoseõiguse põhimõtted sellised, et ükski riik ei tohi kosmost (avakosmost ega taevakehi) omandada, aga kõik riigid tohivad seda kasutada.
Kosmos on inimkonna ühisvara ja seda tuleb kasutada inimkonna hüvanguks ning teha võimalikult palju rahvusvahelist koostööd. Erategevus on lubatud, aga rahvusvaheliselt vastutab see riik, kust eraettevõte või isik pärineb, mida määratakse teatud reeglitega, kuna kosmosetegevuses on tavaline, et samas tegevuses osalevad mitme riigi subjektid.
Lisaks avakosmose lepingule võeti 1960. ja 1970. aastatel vastu veel neli konventsiooni, mis täpsustavad eri teemasid, nagu astronautide päästmine ja kosmoseobjektide naasmine; vastutus kosmoseobjektide põhjustatud kahju eest; kosmosesse saadetud objektide registreerimine; ning Kuu ja teiste taevakehade riiklik kasutamine.
Viimasel lepingul on vähe osapooli ja nende hulgas ei ole olulisi kosmoseriike, mistõttu seda lepingut peetakse vähetähtsaks ning suurel määral aegunuks (kuigi hiljuti on seda debattides jälle esile toodud, kuna kosmoseressursside teema on tänapäeval oluline).
Kosmoseõiguse olemasolus või vajalikkuses kiputakse kahtlema, kuna tundub, et kosmosetegevused on kaugel ja eksootilised. Sõjaõigus võib aga tunduda võimatu, sest kui juba sõda peetakse, kes siis veel õigusnormidest hoolib? Siiski on sõjaõigusel, mida nimetatakse humanitaarõiguseks, kaunis pikk ajalugu.
Rahvusvaheline õigus keelab nii ÜRO Harta kui ka tavaõiguse kaudu agressiooni, nii et sõja alustamine on keelatud igal juhul (ka kosmoses). Kuna sõda kahjuks siiski ära hoida ei suudeta, on olemas õigusakte selle kõige hullemate tagajärgede leevendamiseks.
Esimesed olulised ja veel kehtivad rahvusvahelised humanitaarõiguse lepingud – Haagi konventsioonid – loodi 19. sajandi lõpus ning tähtsamad ja mitmel teemal üksikasjalikumad lepingud – Genfi konventsioonid – 1940. aastatel, pärast Teist maailmasõda. Tegemist on sõjavange käsitlevate reeglitega, tsiviilisikute ja teatud objektide kaitsega jne.
Kuigi suurel osal ülejäänud humanitaarõigusest ei ole otsest seost kosmosega, tasub seda siiski mainida seetõttu, et üldine arutelu uute sõjaliste tegevuste üle nii akadeemiliste isikute kui sõjaväeliste ja teiste ekspertide hulgas võtab tihti lähtepunktiks mitte tingimata uute reeglite kirjutamise, vaid pigem selle, kas ja kuidas olemasolevad reeglid sobivad uude keskkonda.
Eriti arutatakse seda küberruumi puhul, kus üks olulisemaid dokumente on "Tallinn Manual" (mida on kaks, eri teemasid käsitlevaid). See on käsiraamatu stiilis ülevaade sellest, mida humanitaarõigus küberruumis tähendada võiks. Kuigi mitte siduv ja mitte igas asjas üldist heakskiitu leidnud, on see siiski oluline allikas olemasoleva õiguskorra kohandamiseks uute keskkonda. Tihedat seost küberruumi ja kosmose sõjalise tegevuse vahel on juba mainitud.
Sõjapidamise õigusreeglite juurde kuuluvad ka teatud relvi keelavad või nende kasutamisele erilisi reegleid seadvad lepingud. Kõige tuntumad on reeglid tuumarelvade kohta. Sellel teemal on otsene seos kosmosega, kuna esimesed olulised piirangud keelustasid tuumarelvade katsetamise atmosfääris, avakosmoses ja vee all 1963. aasta lepinguga (sisuliselt asendati see 1996. aastal laialdasema keeluga).
Samal ajal kui arutati esimest konventsiooni, võttis ÜRO Peaassamblee NL-i ja USA avalduste põhjal vastu resolutsiooni sisuga, et kosmosesse ei tohi paigutada tuumarelvi või muud liiki massihävitusrelvi kandvaid objekte.
Kui sõda muutub uue relvastuse või uute sõjatandrite pärast, ei tähenda see veel seda, et reeglistiku loomisel alustatakse tühjalt lehelt. Kas sõjapidamise jaoks õigusreeglite loomine on üldse mõttekas? Nii nagu kahjuks sageli rikutakse ülalmainitud agressioonikeeldu, esineb ka palju humanitaarõiguse rikkumisi ning neid on raske seaduse abil takistada või sanktsioneerida.
See aga et tähenda, nagu oleks terve õiguskord tähtsusetu. Oluline on vastastikkus: kaitsta oma relvajõude, rahvast ja riiki sellega, et ise hoidutakse teatud tegevusest. Säärane mõtteviis oli pretsedendiks sellele, kuidas suurriigid kosmosetegevuse alguses suutsid kokkuleppeid sõlmida. Hübriidsõdade ning mitteriiklike relvastatud gruppide tegevuse tõttu on moodsas sõjas aga humanitaarõiguse mõju rohkem ohustatud.
Kas kosmosesõda on keelatud?
Kas on võimalik vastata küsimusele kosmosesõja keelatusest? Kuigi teemaga tegeleti juba 1950. aastatel, on vastus selles osas, mis on lubatud ja mis mitte, endiselt ebamäärane. Esiteks tuleb mainida, et kui me räägime kosmoseõigusest, siis on tegemist õigusega, mis tegeleb inimtegevusega kosmoses.
Selle kohta, mida teha, kui tungivad kallale tulnukad teiselt taevakehalt, reegleid ei ole – kuigi on huvitav märkida, et kui lugeda vanu (st 1950.–1960. aastate) tõsiseid ja akadeemilisi kosmoseõiguse-alaseid artikleid, on seal sellest päris tihti juttu. Sel ajal oli lihtsalt nii vähe kosmosest teada, et tundus, nagu peaks üsna varsti mõtlema ka säärastele asjadele. Praeguseks on see teema aga lükatud tulevikku.
Ent isegi inimeste tegevuse suhtes ei ole reeglid väga selged. Meeles tuleb aga pidada seda, et agressioon on rahvusvahelises õiguses keelatud. Seda, et rahvusvaheline õigus kehtib ka kosmoses, otsustati varakult (selgesõnaliselt ÜRO peaassamblee reolutsiooniga detsembris 1961).
Asjaolu, et agressioonikeeldu kahjuks pahatihti rikutakse (maa peal), ei tähenda, et keeldu ei oleks olemas. Seda tunnustavad tavaliselt isegi agressiivsed riigid sellega, et otsivad agressioonile ettekäändeid ega ütle lihtsalt, et läksid teisele kallale. Kas on tegemist kaasmaalaste kaitsega või ajalooliste piiride taasloomisega, aga ükskõik kui läbipaistev ettekääne ka ei oleks, ollakse ikkagi päri sellega, et lihtsalt kallale tungida teistele ei tohi. See on ka kosmosesõja juriidilise olukorra aluseks.
Kahjuks võib oletada, et kosmoses nagu maa pealgi leiutatakse põhjusi, miks siiski vägivalda kasutada. Tavalisim ettekääne on enesekaitse. Kuna ka see printsiip on rahvusvahelises õiguses olemas ja rahvusvaheline õigus kehtib ka kosmosetegevuste suhtes, siis on enesekaitseõigus olemas ka kosmoses.
Väheseid konkreetseid reegleid on siiski ka sõjategevuse kohta kosmoses. Avakosmose lepingu ainuke säte, mis selgelt teemaga tegeleb, on artikkel 4, kus on kirjas, et ei tohi saata massihävitusrelvi orbiidile või taevakehadele. Lisaks on keelatud luua taevakehadele sõjaväebaase või viia läbi sõjalist tegevust. Kuu ja teised taevakehad on seega lepinguga demilitariseeritud, mida kosmos üldiselt ei ole.
Avakosmose lepingus on lisaks neljandale artiklile veel mitmed sätted, mis on olulised, kuigi need ei nimeta otseselt militaartegevusi. Näiteks on üks põhiprintsiip, et kosmost tuleb kasutada inimkonna hüvanguks.
Kosmos on inimkonna ühisvara ja tuleb teha koostööd. Sääraste väljendite juures on raske mõista, kuidas neid põhimõtteid saaks täita riigi sõjalise tegevusega. Võib tekkida küsimus, miks ei ole kirjutatud selgelt välja, et kosmoses on militaartegevus keelatud. Kindlasti ei oleks sellega nõus olnud külma sõja aegsed kosmoseriigid, mis küll suutsid üllatavalt hästi kokku leppida põhiprintsiipides, aga mis samal ajal arendasid sõjalisi kosmosetegevusi.
Lisaks, isegi juhul, kui riigid oleks olnud valmis selgelt sõjalisest tegevusest loobuma, ei oleks olnud lihtne säärast sätet lepingusse kirjutada. Nimelt on väga paljud kosmosetegevused kahesuguse kasutusega. See väljend (dual use) tähendab, et sama tehnoloogiat, sama tegevust või eset kasutatakse nii militaar- kui tsiviilotstarbeks.
Kosmoses on üks tuntuim näide GPS, mis on USA sõjaväe rakendus, aga mida samas kasutatakse suures osas maailmast nutitelefonide või arvutikaartide, asukohapõhiste teenuste rakenduste või autode juhtimissüsteemide jaoks.
Kuna militaartegevust on raske keelata, on aga suurem osa vaatlejaid nõus, et on mitte ainult agressiivne tegevus (mis on igal juhul keelatud), vaid ka säärane sõjaline tegevus, mis segab teistel riikidel kosmose kasutamist.
Lisaks inimkonna ühisvara printsiibile on kosmoselepingus kirjas, et riigid peavad andma ligipääsu oma installatsioonidele ja tagama läbipaistvuse. Seda oleks raske täita sõjalise tegevuse kontekstis.
Õigusreeglite olemasolu on aga midagi muud kui nende rakendamine. Rahvusvaheline õigus erineb riigisisesest õigusest mitmel moel, kuna globaalsel tasandil ei ole organeid, millel oleks tõhus võimekus kindlustada õigusreeglitest kinnipidamist või mis suudaksid nende rikkujaid vastutusele võtta. Nii maapealne kui ka kosmose rahvusvaheline õigus tegeleb seetõttu palju sellega, kuidas reegleid üldse luua saab ja kuidas soodustada nende "vabatahtlikku" järgimist.
Viimastel aastatel on arutelu kosmose relvastamise takistamise üle liikunud kosmoseorganitest aina rohkem üldise relvastamise ja desarmeerimise teemasid arutavate organite juurde, nagu Des-armeerimiskonverents (Conference on Disarmament, CD).
Eelmisel aastal tehti ÜRO peaassambleele ettepanek võtta vastu viis eri resolutsiooni kosmose relvastamise vastu, kosmosetegevuste läbipaistvuse kohta jm sarnastel teemadel. Ette pandud resolutsioonidest neli võeti ka 2020. aasta detsembris vastu.
Need on kaunis üldsõnalised ja olulisemad kosmoseriigid neid kuigivõrd ei toetanud, mis tähendab, et neil vähemalt praegu ei ole säärast olulisust, mis teatud olukorras võib ka mittesiduvatel resolutsioonidel olla. See aga ei tähenda, et poleks tähtis tähele panna, et kosmoseteemad on desarmeerimise päevakorras. Ka üldisi kosmoseküsimusi, nagu kosmoseprügi, on arutatud selles kontekstis, lootes kasutada antud ala kogemusi läbirääkimiste taktika jms kohta.
Kokkuvõtvalt
Kuigi võib tunduda, nagu oleks maailma elanikele turvalisem, kui maapealsete inimeste tapmise ja infrastruktuuri hävitamise asemel peetaks sõda hoopis kosmoses, võivad kosmosesõja tagajärjed tegelikult olla hoopis kordades laastavamad kui traditsioonilisema sõja omad.
Kosmosetegevus on suurelt osalt (erandiks teatud teaduslikud uuringud) säärane, et selle põhjus ning mõju avalduvad maa peal. Tihe seos küberrünnakutega avab mitmeid võimalusi tekitada kosmosetehnoloogia abil olulist kahju. Säärase kahju ulatust ja iseloomu võib olla raskem hinnata kui otseste maapealsete rünnakute puhul.
Olukord meenutab veidi 1980. aastate tuumarelvastuse nn MAD poliitikat (mutual assured destruction, vastastikune kindel häving), mis mõnede kommentaatorite arvates võis suurriike teatud määral tagasi hoida. Rohkem on aga neid, kes nägid selles poliitikas ressursside raiskamist ja mõttetut pingete üleskeeramist.
Kindel võib olla selles, et kosmosesõda on teema, mis püsib lähitulevikus olulisena. Rohkem või vähem ebaselgete või üldiste reeglite tõlgendamise asemel oleks hea, kui oleks selgeid sätteid, mille juurde saaks lisada järelevalve süsteemi, näiteks sarnaselt tuumatehnoloogiaga.
Sellega ei saaks ära hoida igasugust sõjalist tegevust kosmoses, kas või ainult defineerimisraskuste tõttu, pidades silmas kosmosetegevuste kahesugust kasutust ning küsimust, mis ulatuses kosmosesõja reeglid hõlmaksid luuretegevust.
Asjaolu, et reeglite olemasolu ei loo perfektset olukorda, ei pea aga tähendama, et neist ei ole mingit kasu. Nii nagu üldine kosmoseõigus või ka humanitaarõigus on eri nõrkustele ja takistustele vaatamata osaliselt siiski positiivselt mõjutanud riikide omavahelisi suhteid ja oluliste väärtuste kaitset, võiks loota, et ka kosmosesõja reeglid oleksid aluseks kosmose turvalisemale kasutamisele.
Kahjuks peab aga tõdema, et tänapäeva geopoliitiline olukord ei soosi rahvusvaheliste lepingute vastuvõtmist. Hiljuti on tehtud katseid jõuda kokkulepeteni eriti kosmoseprügi ning kosmoseressursside osas ja kuigi on vara ütelda, et neist katsetest ei tule midagi (kuna töö käib), ei ole erilist lootust, et riigid suudaksid ületada muid erimeelsusi keskendumaks ainult sellele teemale, nii nagu seda suudeti kosmoseajastu alguses.
Toimetaja: Kaupo Meiel