Paar aastat tagasi kõndisin tänaval ja mööda läksid minust kolm noormeest, kes omavahel elavalt vestlesid. Minust möödudes ütles üks neist: "Ma olen viimastel öödel maganud ainult neli tundi, tööd on vaja kogu aeg teha!"

Veel paar aastat tagasi sain Tartus kokku oma endise tudengiga, kes tegi sel hetkel igasuguseid kultuuriüritusi. Noormehel olid silmad pahupidi, juuksed sassis ning näost oli ta kavatu. Põhjus, nagu ma teada sain, oli kiire aeg ja tema oli enda väitel viimase kolme ööpäeva jooksul maganud kokku kümme tundi.

Mittemagamine on moes, selles pole kahtlustki. See on osa heroilisest enesekuvandist, mida endast loovad töönarkomaanid. Ultimatiivse töönarkomaani võrdkuju on minu jaoks üks reklaamitööstuse tegelane, keda ma kümmekond aastat tagasi kohtasin Saksamaal rongis.

Ma elasin siis Berliinis ja töötasin ühes uurimisinstituudis linnas nimega Halle and der Saale. Selline pisikene linn, kahe tunni rongisõidu kaugusel Berliinist. Meil oli oma kolmene punt etnolooge, kellega me igal esmaspäeval sõitsime Berliinist Hallesse ja reedel tagasi.

Oligi üks selline reede ja me istusime kupees ning ajasime juttu. Rääkisime nagu ikka oma tööst ehk siis sellest, mida keegi on mingis maailma otsas näinud. Ühel hetkel sekkus meie juttu hallis moodsas ülikonnas igavleva näoga noormees. Ta rääkis samuti lugusid sellest, kuidas ta erinevates riikides oli käinud. Ja siis jutustas endast.

Noormees töötas reklaamibüroos ja tegi kõvasti tööd. Kohe väga kõvasti. Nii kõvasti, et elas oma jutu järgi juba teist aastat Berliinis, aga polnud kordagi jõudnud Brandenburgi värava juurde, mis teatavasti on Berliini üks tähtsamaid vaatamisväärsusi.

Ajapikku selgus seegi, miks ta meie kupees istus. Nimelt oli ülemus saatnud ta Rooma ühele äripartnerile kirja viima. Entusiastlik reklaamitreial mõtles, et kuna talle lennupiletid niikuinii välja tehakse, siis veedab ta kolm päeva Itaalia pealinnas. Juhtus aga nii, et Itaaliasse saabudes kaotas ta lennupiletid ära.

See oli elektrooniliste piletite eelne aeg. Siis pidi lennupileti ostma reisibüroost või lennufirma kassast, need olid paberil ja võõras riigis oli nende kaotamise korral asenduspileteid peaaegu võimatu saada. Seepärast oli noormees juhtunust väga ehmunud, tühistas oma hotelli ja veetis järgnevad kolm päeva kõige odavamate piimarongidega läbi Euroopa Berliini sõites.

Ma kuulasin seda heietust ja mõtlesin selle peale, et mida paganat sa rühmad töötada 24/7, kui sa selle raha eest isegi lennupiletit osta ei raatsi. Oleks võinud osta uue pileti ja kolm päeva Roomas puhata või siis mõne kiirrongiga tagasi sõita. Muidugi on ebameeldiv, kui lennupilet ära kaob ja üheotsapiletid olid tol ajal kordades kallimad kui edasi-tagasi piletid, ent mina oleks niimoodi talitanud.

Kangelaslik töönarkomaan aga oli peale muu ka kitsi. Kokkuhoidlikkus on kiiduväärne omadus, aga veeta kolm päeva Euroopa kõige aeglasemates rongides ainult sellepärast, et need on ka kõige odavamad...

Mulle tuleb see lugu alati meelde, kui jälle kuulen kedagi rääkimas sellest, kuidas ta 16 tundi ööpäevas tööd teeb. Et mille nimel siis niimoodi rühmatakse?

Tõsiasi on see, et töönarkomaania on iseenesest kokkuhoidlik eluviis, sest pole aega raha kulutada. Kui aga isegi ei raatsi teenitud raha kulutada, siis minu jaoks läheb asi mõnevõrra imelikuks.

Minu jaoks selles kõiges midagi masohhistlikku ja enesehävituslikku. Just see, millise kangelaslikkusega hääles kipub töönarkomaan rääkima sellest kui vähe ta magab, sööb ja puhkab, sest kogu aur läheb töö peale.

Probleem on selles, et taoline masohhism on muutunud kohati juba tavapäraseks, seda peetakse pühendumise ja kõrge töömoraali näitajaks. Pole vist saladus, et mitmed tööandjad ootavadki, et nende töötajad teeksid maksmata ületunde ning sellest keeldumine toob teinegi kord endaga kaasa "laisa" või "mittemotiveeritud" töötaja asendamise töönarkomaaniga. Ma tean mõndki juhtumit, ehkki isiklikult pole kindel, kui levinud see kõik tänapäeva majanduses on.

Tõsiasi on see, et selline enesepiinamine pole tervislik. Mul on üks tuttav USA emeriitprofessor, kes tegi endale 1990. aastatel nime just Eestit uurides. Ta väitis, et tegi ikkagi üle mõistuse palju ületunde ja teeniski välja professoritooli ning -palga. Kuna USA-s on professorite palgad kõrged, siis ta pension on samuti kopsakas. Nagu ta mulle ükskord pihtis, siis oma suurt pensionit ta kahjuks eriti nautida ei saa. Tervisega on probleeme ja see pärsib tema mobiilsust. Lisaks kõigele läheb suur osa pensionist arstidele ja arstirohtudele.

Ma vist ei paku üle, kui ütlen, et selline on töönarkomaani ootuspärane pensionipõlv. Mitte sajaprotsendiliselt ootuspärane, ent tõenäosus on suur. Millega seoses tekibki mul küsimus, et kas masohhistlik rühmamine tõesti tasub ennast ära?