Tõnu Lehtsaar: puhkamisvõimetuse sündroomist

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Tõnu Lehtsaar. Autor/allikas: Andres Tennus/Tartu ülikool

Puhkamisvõimetuse sündroom puudutab erinevaid käitumis-, mõtte- ja tundeviise. Iseloomulik on, et kuigi inimene tahaks puhata, on tal sisemine sund kogu aeg midagi teha. Kui "päris asja" pole võimalik teha, leitakse asendustegevus, kirjutab Tõnu Lehtsaar.

Nõustajana puutun kokku inimeste erinevate probleemidega. Üks minu erialaseid baasuskumusi on, et aitamine algab mõistmisest. See tähendab, et kui nõustaja teab näiteks, kuidas tekib ja areneb konflikt, on tal tüllisattunut kergem mõista. Kui nõustaja teab läbipõlemise mehhanisme, saab ta paremini üle piiri läinule toeks olla.

Inimese hingeelu on keerulisem ja probleemid mitmekesisemad, kui mistahes seletus neid iial hõlmata suudab. Maailmas on kaks suurt psüühikahäirete klassifikatsiooni. Üks Ameerika DSM ja teine Maailma Terviseorganisatsiooni RHK.

Inimeste probleemid on alati mitmekesisemad kui mistahes diagnostikavahend kirjeldada suudab. Mõningaid nõustamispraktikas ilmnevaid omanäolisi probleeme käsitletakse erialastes artiklites ja nendest saavad n-ö nõustamispraktika töömõisted, mida iga nõustaja käsitleb mõnevõrra omamoodi.

Üheks nähtuseks, mis on köitnud minu tähelepanu, on puhkamisvõimetuse sündroom. See on minu nimi nähtusele, kus ülekoormatud inimene peaks puhkama, tahaks puhata, kuid ei suuda. Seda nähtust on nimetatud ka adrenaliinijärgseks võõrutussündroomiks või elamusotsinguks.

Esimesel juhul peetakse silmas seda, et kui inimene on sattunud sõltuvusse pingetundest, siis pinge lakates ta ei oska edasi olla. Teisel juhul peetakse silmas seda, et inimene vajab pinge kogemiseks või elamuse saamiseks üha kasvavat ärritust.

Puhkamisvõimetuse sündroom puudutab erinevaid käitumis-, mõtte- ja tundeviise. Iseloomulik on, et kuigi inimene tahaks puhata, on tal sisemine sund kogu aeg midagi teha. Kui "päris asja" pole võimalik teha, leitakse asendustegevus. Näiteks hakatakse taas koristama või oma raamatuid sorteerima.

Puhkamisvõimetusega käivad kaasas mõtted tegemata töödest ja muretsemine selle pärast, mida oleks veel vaja teha. Sealjuures ei ole muretsemise määr seotud tehtud tööde määraga. Pahatihti on nii, et mida rohkem on ära tehtud, seda suurem mure selle pärast, mis ikka tegemata.

Kui puhata ei suudeta, tekib ebamäärane süütunne jõudeoleku pärast. Emotsionaalselt hakkab puhkeseisund tunduma vastutustundetu käitumisena või isegi parasiitlusena. Tehakse endale etteheiteid jõudeoleku ja mitte midagi tegemise eest. See suhtumine võib viia ka depressiivsete seisunditeni.

Puhkamisvõimetu inimene on rahutu. Ei püsita paigal, trummeldatakse sõrmedega, niheletakse, näritakse nätsu, tammutakse rahutult. Vanasti öeldi, et nagu sipelgad oleksid püksis. Rahutus on nii hinges kui ka ihus.

Kui puhata ei suudeta, muututakse ärrituvaks, vahel ka tigedaks ja kurjaks. Iga väike asi ärritab ja endast välja minekuks pole palju vaja. Emotsionaalsete pursete pärast pingestuvad suhted, mis omakorda tekitab süü- ja häbitunnet.

Usun, et me kõik oleme tundnud midagi, mida võib nimetada pingutuse inertsiks. Kui on olnud rasked ajad, on keeruline järsku rahulikuks jääda, lõõgastuda, puhata. Puhkamise olemuseks on lõõgastumine ja töövõime taastamine.

Selles vallas olen kohanud üht utoopiat või miraaži. Usutakse, et kui töö ära teen, siis puhkan. Tihti seda aega ei tule. Pigem tõtatakse üha enam ja sellest saab ületöötamine, pahatihti ka läbipõlemine.

Puhata võib mitmeti. Nii regulaarselt kui ka perioodiliselt. Need, kes suudavad oma töövoogu lülitada puhkehetki ja pause, suudavad rohkem ja peavad paremini vastu. Mida intensiivsem on pingutus või mida pikemat aega on pingutatud, seda pikem peaks olema puhkamise aeg.

Puhkamine on otsuse küsimus. Ka minu elus on olnud aegu, mil puhkamine on olnud mõeldamatu. Üks päev eemalolekut tähendab kohest tegemata tööde kuhjumist. Ja siiski usun ma, et jumalik vaade hästi tehtule ja hingamine seitsmendal päeval on eluterve oleku märk. Üle- ja hulluks töötamine on lõppeks kõigile kaotus.

Ühte saab siiski teha – tõmbuda eemale, minna ära. Teise kohta, loodusesse, iseendasse, Jumala juurde. Olen kunagi reisimise mõtte sõnastanud nõnda, et reisimise olemus pole selles, keda või mida sihtkohas kohtame. Reisimise olemus on selles, et tuleme koju tagasi ja saame iseendast teistmoodi aru.

Midagi sellist on ka puhkusega. Eemalolek ja ka jõudeolek on uue enesemõistmise ja uue inspiratsiooni algus.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: