Marju Himma: haigena ei pea töötama

Foto: Kairit Leibold /ERR

Haigena töötamine, ehkki kaugtöö seda järjest enam võimaldab, ei peaks kujunema normiks, leiab Vikerraadio päevakommentaaris Marju Himma.

Viimasel ajal olen mitmel korral sattunud olukorda, kus inimesed leiavad, et haigena peab tingimata töötama. Veel enam, nad pingutavad, et selle mõtteviisiga nakatuksid teisedki. Toon mõne näite. 

Paari nädala eest vestlesin sõbraga, kes ütles, et on haiguslehel, aga lõpetab veel paar tööasja ära. Mainisin, et töövõimetuslehel olemise ajal makstakse muidu enda ravimise, mitte töötamise eest. Mõistagi sai sõber sellest aru, ehkki ülesanded tegi ikka ka ära - tööandja ju ootab. 

Teine näide. Vestlesin telefonitsi spetsialistiga, kellelt ootasin oma kirjalikule päringule vastust. Häälest sain aru, et inimene pole ilmselt terve ning küsisin selle kohta. Sain teada, et spetsialist on tõesti haige, kuid töötab kodust ja saadab mu päringule tingimata vastuse õhtuks ära. Vastus - pisut ülejala tehtud - saabus kolme päeva pärast, mis minule sobis täiesti, kuid pani mõtlema, kas nii ikka peab töötama. 

Kolmas näide. Lugesin hiljuti uudist, mille kohaselt viiakse lasteaeda lapsed tõbistena ning selletõttu haigestuvad paljud kaaslasedki. Lapsevanemad tavatsevat öelda, et "see pole koroona", mis justkui õigustaks nohust ja köhast last aeda tooma. 

Millist eeskuju annavad täiskasvanud?

Neljas näide. Õpetaja saatis nädalavahetusel lapsevanematele kirja, et on haigestunud koroonasse ning olemine on kehv ja palavik kõrge, kuid ta asub kohe õpilastele saatma ülesandeid e-kirja teel.

On üksjagu õpetajaid, kes teevad tänuväärselt veebiülekandeid oma tundidest, et need lapsed, kes tunnis ei osale, saaksid ka õpitavast osa. See on õpetajale lisaülesanne ning hindan seda kõrgelt. Samal ajal olen Eestis kuulnud ka juhtumitest, kus veebiülekanne on mõeldud neile õpilastele, kes kodus haiged. Ja see ei ole õige. 

Kui õpetaja annab eeskuju, et haigena peab töötama ja rõhutab seda ka õpilastele, kujundab ta sellega normi, mille kohaselt peab haigena töötama. Sama kehtib iga täiskasvanu kohta, kes haigena püüab kõiki tööülesandeid täita - lapsed näevad seda ju kodus pealt. 

Ei tasu siis imestada, miks meie teismelistel on vaimse tervise häired, üliõpilastena kogetakse esimesi läbipõlemisi ning tööturule sisenejatel on esimesed infarktid-insuldid. Eeskuju, et kogu aeg peab töötama, toodab survet teha veel rohkem, veel kiiremini, ka siis kui keha on juba alla andnud. Töökultuuri ja -standardeid loovad inimesed oma eeskujuga. Mulle haigena töötamise eeskuju ei meeldi.

Kaugtöö ei kaota haigust

See, et koroona tegi loomulikumaks kaugtöö, oli kahtlemata pandeemia suur pluss. Seda plussi ei peaks nüüd ületöötamisega miinuseks keerama. Paraku näen, et Eesti inimesed just seda harrastavad: haigena töötamisega haigeks töötamist. 

See, et haige inimene osaleb tööülesannetes ekraani vahendusel tõesti vähendab nakkusohtu teistele, kuid miks ta üldse peab haigena tööd tegema? Lõpuks ei ole COVID-19 ainus tõbi, ka kõik teised migreenist nohuni, seedehäiretest hambavaluni on haigused, millega on täielik õigus olla kodus ja end ravida. 

Ka minu praeguses koduriigis Rootsis on kaugtöö jätkuvalt lubatud, ehkki koroonapiirangud kaotati septembri lõpus. Kaugtööd kasutavad inimesed siis, kui näiteks ainult ühe koosoleku pärast ei ole mõtet maha sõita kümneid kilomeetreid. 

Nii koroona ajal kui tegelikult enne sedagi oli norm, et kui oldi haige või oli vaja hoolitseda tõbise lapse eest, siis piisas vaid kirjast ülemusele ning see tähendas täielikku vabastust tööülesannetest. Vahest on siin mõtteainet eestlastelegi: iga haigus, ka hooldatava lapse oma, on täielik õigustus mitte tööd teha.

Seda mõttekäiku sobib lõpetama tuttava ajakirjaniku hiljutine lugu, kus ta keset kibekiiret saadete salvestamise nädalat sai kõhutõve. Meeskonna juht oli tulivihane, sest liigtihedalt täis planeeritud tegevused tuli kõik ümber teha.

Sõber ajakirjanik aga leidis, et haigus oli keha märguanne ületöötamisest ja protest kulutõhusa, kuid tervist kahjustava planeerimise vastu. Kuna kõhutõbi sundis aega täielikult maha võtma, sai keha kenasti taastuda ja võimaldas ajakirjanikul ekraanile naasta puhanu ja kaunimana. 

Marju Himma on Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur ja Karlstadi Ülikooli järeldoktor.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: