Enn Listra: teise küla teadus

Peeter Espaki hiljutine naljajutt on ilmselgelt ajendatud kõrghariduses valitsevast rahapuudusest ja tahtmisest tekki "õige" ülikooli poole sikutada, leiab vastukommentaaris Enn Listra.
Häda ajab teadlase kaevu. Maailm aheneb ümberolevateks seinteks ning ülevalt paistvaks üheaegselt peibutavaks ja ähvardavaks taevaks. Muidu teadusmaailmas kasutatavad asjad, mida andmeallikateks kutsutakse, pole paanikas enam kättesaadavad ja mõtteretked hakkavad üha enam mütoloogiale tuginema.
Peeter Espaki hiljutine naljajutt ERR-is on ilmselgelt ajendatud kõrghariduses valitsevast rahapuudusest ja tahtmisest tekki "õige" ülikooli poole sikutada. Õnnetuseks pole tema kirjatöös hästi aru saada, kus teadlik iroonia lõpeb ja ebateadlik arvamine algab. Seda tüüpi arvamusavalduste sagenemine viimasel ajal annab veel kord tunnistust, et olukord on kõrghariduses tõesti hull. Mõnikord jäävad sellises olukorras head tavad unarusse.
Kipub minema nii, et hästi teatakse, mida teised ei tohiks teha ja tagasihoidlikumaks jäädakse ses osas, mida ise või koos teistega teha võiks. Riik ei ole ettevõte, hüüatas Paul Krugman pärast USA presidendi majandusnõuniku kohast ilma jäämist eitades konkurentsivõime mõiste rakendatavust riikide osas. See on tõde, nagu ka see, et ülikool pole riik, vaid põhiseaduses autonoomseks kuulutatud haridusasutus. Samas, kõigi kolme puhul on konkurentsivõime oluline ning konkurentsi täielik või peaaegu täielik kõrvaldamine maksab varem või hiljem valusalt kätte.
Konkreetselt on jutt Tehnikaülikooli õigusest ja "erinevatest pehmetest erialadest". Tegelikult on mõlemad üpris kõvad ja see "teine nurk", millele Peeter Espak jutumärkides viitab, on rahvusvaheline nurk. Tehnikaülikoolis on rõhk (osaliselt sunnitult) majanduse ja tehnoloogiaga seotud rahvusvahelisel vaatel, Tartuga seoses rõhutatakse retoorikas avaliku sektori ja kohtusüsteemiga seotud Eesti kesksust. Kolleegid Soomes on sellest erinevusest kenasti aru saanud – "Tartu õigust" õpetatakse viie ülikooli õigusteaduse üksustes ning "Tehnikülikooli õigust" viie ülikooli majandusteadusega seotud üksustes. Turu ülikoolis koguni mõlemat, üht õigusteaduskonnas ja teist majandusteaduskonnas. Spetsialiseerumine, mis pealiskaudsel vaatlemisel dubleerimisega kergelt segi läheb, on süsteemse efektiivsuse tõstmisel oluline vahend.
Vähemalt teaduse osas on taseme mõõdupuu kõigile kättesaadav. Eesti Teaduse Infosüsteem ETIS kajastab seda oma teaduspublikatsioonide osas. Seal eristatavaid kõrgeima taseme publikatsioone on Tehnikaülikooli õiguse instituudil viimase kahe aasta jooksul poolteist korda rohkem (63) kui Tartu ülikooli õigusteaduskonnal (40). Juba tükk aega ei saa keegi väita, et üks oleks teisest kuidagi kõvasti üle. Nad teevad lihtsalt erinevaid asju. Füüsikas näiteks ei tule kellelegi pähe väita, et termodünaamikaga tegelejad oleks gravitatsiooni uurijatest kõvasti paremad. Või halvemad.
Eks neid mõõdikuid on võimalik otsida mitmesuguseid, aga iroonia asemel on põhjust mureks. Kõrgharidus on teaduspõhine haridus ja rahvusvaheliselt konkureerida suutev kõrgharidus peab tuginema rahvusvaheliselt tugevale teadusele, mitte külafilosoofiale, mida eespool viidatud artiklis Maaülikoolile pakutakse. Kuidagi on läinud nii, et pea monopoolselt riigi finantseerimisel oleva üksuse kõrvale on kerkinud rahvusvahelises võrdluses sama mõõtu ainult tasulist õpet pakkuv ning teaduses konkurentsipõhisele rahastamisele tuginev teine üksus. Keelame ära, et vanamoodi saaks edasi lasta?
Konkurents on taseme tagaja, kuid sellest räägitakse kõrghariduse diskussioonis suhteliselt vähe, sagedamini püütakse jutt pöörata dubleerimisele. See võimaldab jätta mulje, nagu võideldaks efektiivsuse eest. Viimasel kahel aastal oli Eesti kõrgkoolides lõpetajaid 485-l õppekaval. Igal neljandal neist oli keskmine lõpetajate arv aastas viis või vähem, igal kuuendal kolm või vähem. Kui me kuluefektiivsust rõhutame, mis ei ole kindlasti kõrghariduse hindamisel ainus ja mitte ka parim näitaja, tuleks faktidele (mitmuses!) otsa vaadata.
Siinkohal tasub kõigil hinge tõmmata ja eneselt küsida, kas eesmärgiks peaks olema Eesti kõrghariduse kõrge tase. Siis tuleb suuta tegutseda teistega koos ja nende kõrval. Kui eesmärgiks on rendiotsingud, siis on tegeliku olukorra arvestamine vähetähtis ning otsida tuleb vaenlasi. Nende materdamisest läheb hingel kergemaks. Hiljem on küll hullem kõigil.
Toimetaja: Urmet Kook