Taaskord on meie avalikus arutelus esile kerkinud debatt ülikoolide liitmisest ning arutelu selle üle, mitut ülikooli ikkagi oleks Eestile päriselt tarvis. Oma visiooni on välja käinud ka varasemate kavadega teadlaskonnas elavat vastukaja tekitanud tehnikaülikooli nõukogu esimees Gunnar Okk.

Sel korral on Okk lisaks mitmetele muudele huvitavatele ja kummalistele arusaamadele välja tulnud ideega, et Eestisse võiks alles jääda kolm suuremat ülikooli, üks Tartusse ja kaks Tallinnasse.

Kõrgkoolide hulk on Eestis praegu optimaalne

Olgu kohe välja öeldud, et selline idee on täiesti naeruväärne ja tooks kaasa kogu meie teadus- ja kõrgharidusruumi peatse kokkuvarisemise.

Teadupärast on meie teaduselu ja ka kõrghariduse tugisambaks rohked riiklikud innovatsiooniametnikud, sajad teaduses ja kõrghariduses tegutsevad juhid ja keskastmejuhid, arengut ja innovatsiooni garanteerivad sihtasutused, ametid ning agentuurid ning lisaks suurematele juhtidele ja osakonnajuhatajatele ka neid teenindav laia profiili ja rahvusvaheliste oskustega veidi madalama astme ametnike sotsiaalset sidusust ja innovatsiooni garanteeriv tugistruktuur.

Ei maksa unustada, et riiklikes asutustes ning ülikoolide sees tegutsev ametnikkond koos juhtidega ning nendega sümbioosis samas ökosüsteemis elunev teadlasnomenklatuur on meie tuleviku ja innovaatilise ning ka sotsiaalselt sidusa ühiskonna ning majanduse edasikestmise garant.

Liites aga kokku Eesti ülikoolid tekib meil väljakannatamatu olukord, kus ülalkirjeldatud Eesti teaduse, kultuuri ja majanduse tugisammaste väga suurel osal poleks enam tööd ning nii mõnigi peaks elatise teenimiseks oma juhiprofiili vahetama, näiteks liitudes tööturuga samal juhtimistasandil riigikogu liikme Martin Repinskiga.

Meil poleks tarvidust rektorite nõukogu järele, kus suur paljusus rektoreid oma ametiautode ja nende juhtidega nõupidamistel käivad. Meil poleks enam vajalik sihtasutustes, agentuurides ja ministeeriumides pidada üliolulisi nõupidamisi ja koosolekuid. Poleks enam rohkelt tippjuhiameteid, asutuste juhtide kohti, osakonnajuhatajate ja keskastme juhtide positsioone, kuhu roteerida väga produktiivseid ja kasulikke inimesi, kui neile peaks ühes asutuses küntav innovatsioonipõld liialt kitsaks jääma.

Isegi rektorite ametikettide perioodiliseks uuendamiseks endiste iganemise tõttu ei peaks enam välja kuulutama avalikke kunstikonkursse rohkem kui paarile asutusele üle kogu riigi.

Kas keegi sooviks, et kogu meie kunstiline üldsus saaks korvamatu rahalise ja ka loomingulise hoobi seeläbi, et tellimusi ülikoolidelt rektorite ametikettidele, jõulukaartidele, aktusekutsetele, medalitele ja kõikvõimalikele meenetele ühel päeval lihtsalt enam ei saabuks?

Kahe või kolme ülikooli tekkides poleks meil tegelikult vaja isegi teadusagentuuri koos esindusega Brüsselis ning kahtluse alla satuks ka Teaduste Akadeemia edasikestmine niivõrd suure liikmeskonnaga. Poleks lihtsalt bürokraatlikus nomenklatuuris niivõrd palju olulistele astmetele jõudnud mõjuisikuid, keda valida.

Kas kujutate ette sellist rahajaotusskeemi teaduses, kahe asutuse töö riigi plaanis koordineerimist ning üldse kõikmõeldava haldusliku kokkutõmbamist moel, millega saaks hakkama üpriski pisike ametnikkond paari-kolme osakonnajuhataja ja ühe-kahe juhiga kümnete asemel?

Riiklikult oluliste strateegiate nagu ka erinevate arengusuundade planeerimisel saaks Tartu ja Tallinna rektorid lihtsalt omavahel kahekesi kokku ainult mõnda üksikut nõunikku kaasates või korraldaks netikohtingu ning teeks otsuseid ilma üliolulisi koosolekuid, nõupidamisi, kooskõlastamisi ja pikka läbikaalumist ette võtmata.

See oleks meie senise kõiki huvigruppe kaasava ja alati ratsionaalselt läbikaaludes ning põhjalikult arutades juhitud kõrghariduse ja teaduse lõpp.

Sellist olukorda aga ei saakski mitte iialgi lubada, sest teadupärast hävitaks see sadade ja võib-olla tuhandete inimeste karjääri, kes on ennastsalgavalt aastakümneid üles ehitanud hädavajalikke teadusbürokraatlikke struktuure.

Meile loodud teadusbürokraatilikud mehhanismid on inimkonna kujutlusvõime piirituse tunnustähtedeks, UNESCO maailmaimed, mida peame kaitsma nagu õrna pärlit kärssloomade eest või hoidma ja kasvatama nagu haruldast ainulaadset orhideed.

Mis siis juhtuks, kui Eesti ülikoolides hakkakski valitsema inimesed, kelle üle puuduks tasalülitav establishmendi suunamine? See oleks meie senise kõrghariduse ja teaduse lõpp ja täiesti uue ajastu algus, mis tooks niivõrd paljudele inimestele kaasa hingepiinu ja kannatusi, et seda lihtsalt ei tohi lubada.

Mõelgem ühtlasi ka sellele, et teadupärast on teaduslik nomenklatuur omale ka suvekodud ehitanud tihtipeale üksteisele lähestikku, mistõttu asuvad säärased asumid sageli ühe ja sama väikse maapoe teeninduspiirkonnas. Kas soovime ikka elu väljasuremist mitmetes maakohtades lihtsalt seetõttu, et nii paljude inimeste ostujõu korraga langemine võiks omakorda tuua kaasa ahelreaktsiooni ka majanduse teistes edasiviivates sektorites?

Või kas tahame, et me tulevikus enam ajalehest sellest lugeda ei saa, millise auto on omale taas saanud mõne kõrgkooli rektor avaliku hanke käigus? Võib juba ette ära öelda, et see järgmine auto saab vastavalt ajastu vaimule kindlasti olema keskkonnasäästlik ja väga roheline. Nad hoolivad nii meist kui ka keskkonnast.

Kuid mis kõige juures peamine: sissekäidud radu ja akadeemilisi traditsioone tuleb hoida. Millega põhjendab ka Eesti Maaülikool Tartus oma iseseisvat staatust? Loomulikult eelkõige oma eripäraste traditsioonide ja ajalooga. Põhinevad need ju Stalini ajastu põllumajanduspoliitikal, mille tulemusena paar ajaloolist Tartu Ülikooli teaduskonda muudeti 1950. aastatel eraldi ülikooliks. Kes oleme meie, et lõhkuda esivanemate hoole ja vaevaga kujundatud traditsioone ja akadeemilist vaimu?

Rahvusvahelisel tippteadusel põhinev ülikool loob innovatsiooni

Mitmed ettevõtjad, sealjuures Okk ise, on aga palju rääkinud rahvusvahelisel tasemel tippteadusest ja vajadusest seda Eestisse juurde tekitada või sisse tuua. Siinkohal peab ettevõtjatega üldjoontes nõusse jääma ja nende mõttelõngu tunnustavalt kiitma.

Vajame Eestisse tõepoolest juurde tublit annust innovatsiooni ja majanduslikku mõtlemist. Insenere, arste ja õdesid, filolooge ja õpetajaid meil kohe kindlasti enam vaja ei ole, sest neid juba on nagunii kõik kohad täis. Ega muidu ju ka tehnikaülikoolis juurat ja riigihaldust ei õpetataks, kui meil päriselt olekski vajadus inseneride järele.

Ehitades Eesti kõrgharidus- ja teadusruumi ka pehmemates valdkondades ümber angloameerika või ka põhjamaade tippülikoolide vastava valdkonna teaduse kohaselt, impordiksime me Eestisse sisse kunagisest kominternist palju radikaalsema liikumise, mis on kahtlemata maailma muutumist ja meie enda muutumist koos maailmaga arvestades üks igati õige ja ka julge samm.

Ettevõtjad ja maksumaksjad võiksid just selle üle väga tõsiselt järele mõelda, et nende enda maksuraha eest vajamegi Eestisse teadust, mis hakkab oma esmase tegevusena nõudma turumajanduse kaotamist, neid teadlasi ülalpidavate ettevõtjate ettevõtete natsionaliseerimist, perekonna, riigipiiride, sugude ja rahvuste dekonstrueerimist ning piiramatul arvul pagulaste riiki lubamist lunastusena kunagise orjapidamise eest meie minevikus.

Lisaks on ka täiesti selge, et eestlane ise küll lihttöid tegema ei hakka ning kui soovime innovaatilise ning kasvupotentsiaalse majandusena jätkata, on sisserände märgatav suurenemine Eesti rahvuse, keele ja kultuuri edasikestmiseks vältimatu. Muidu lihtsalt hääbuksime vaikselt oma enda kolklikuse ja suletuse sisse ära.

Kindlasti vajame ka suurt kogust holistlikke psühhoanalüütikuid ja innovaatilist (holistlikku) pedagoogikateadust, mille kohaselt kõik lapsed peavad saama koolis ainult viisi (sotsiaalne õiglus) ja kehalises kasvatuses poleks ka jalgpallis kaotajat meeskonda (see oleks šovinistlik), vaid kõik lapsed (kes valivad omale soo ise) oleksid ühteviisi võitjad, sest nad osalesid mängus.

Seda kõike suurt ja üllast teadust tehtaks oma teaduslikku pädevust ja ekspertlust argumendiks tuues, mida tõestavad rohked tsiteeringud aatekaaslastelt üle maailma.

Ettevõtjaid peab siinkohal tõeliselt tunnustama, sest rääkides rahvusvahelisest teadusest ja selle impordi vajadusest Eestisse, soovivad nad oma elu ja ka ettevõtlust edaspidi korraldada Karl Marxi, Vladimir Iljitš Lenini, esimees Mao, Michel Foucault ja Yanis Varoufakise ühiskonna- ja majandusteooriatest lähtudes.

Nad soovivad meile siia toimetama majanduseksperte ja haldusspetsialiste, kes ajaksid iga senist tagurlikku majanduspoliitikat ajanud riigi vähem kui viie aastaga majanduskriisi või suisa pankrotti. Kuid see ongi hea, sest teadupärast peamegi vähendama tarbimist, ökoloogilist jalajälge ning CO2-emissioone ning mis oleks selle saavutamiseks parem võimalus?

Just näiteks Berkeleyst, Londonist ja Lundist sissetoodud tippteaduslik ühiskondlik mõte on sellise olukorra saavutamiseks efektiivseim olemasolev võimalus. Peame ületama majanduskasvupõhise mõtlemise ning liikuma tarbimis- ning turumajanduse järgsesse maailma ja jagamismajandusse just nagu tehnikaülikooli majandusprofessorid meile suunda ette näitavad. Tagasi looduse juurde!

Maaülikool vajab juuraõpet

Tallinna Tehnikaülikool, mille nõukogu ka Okk juhib, on olnud kahtlemata innovaatilise kaasaegse rahvusvahelise majandus- ja õigusteaduse arendamisel Eestis esirinnas ning lööb progressiivsete algatuste (sh Inimõiguste Keskus) ja ka teadlaste plaanis meie teisi kõrgkoole pika puuga.

Klassikalise tehnikaülikooli kuvandist on puudu veel küll Soouuringute Instituut ja Uue Rahandusteooria Keskus. Unistustes terendab väike lootus, et ehk asutakse koolitama ka sotsiaalse õigluse insenere, kuid vähemalt seniselt on tehnikaülikool oma ülesannet tõeliselt kõvade loodusteaduste arendamisel niigi edukalt täitnud ning meile juurde koolitanud suure koguse haldusspetsialiste, juriste ja muidu ühiskonnale väga olulisi ametimehi, mis loomulikult omakorda ongi ühe tõelise tehnikaülikooli peamiseks sihiks.

Kahtlemata on meie ülikoolimaastikul ka osade asutuste tegevuses olnud suuri puudujääke. Paljud pole oma ühiskondlikku missiooni võtnud nii suure tõsidusega kui teised. Ka maaülikool võiks edaspidi ennast areneda võttes eeskujuks tehnikaülikooli ja Tallinna Ülikooli praktika ühes keskmise suurusega linnas üksteisega konkureerimise osas.

Ka maaülikoolil on potentsiaali asuda koolitama ja uurima paljusid teemasid veidi teise vaatenurga alt kui seda tehakse Tartu Ülikoolis.

Kui tehnikaülikool õpetab juurat ja erinevaid pehmeid erialasid veidi "teise nurga alt", siis miks ei võiks seda maalähedaselt interdistsiplinaarselt (või oli see transdistsiplinaarselt?) ja armsalt edaspidi hakata tegema ka maaülikool Tartus.

On täiesti lubamatu, et maaülikoolis puuduvad kõige muu vajaliku kõrval siiani usuteaduskond ning oma juuraõpe. Selle alustamiseks kiireimas korras tuleb tagada kõik vajalikud vahendid. Maaülikooli uus struktuur aga võiks välja näha ligikaudu selline, et anda mingitki lootust teistele innovaatilisuses ja vajalikkuses järele jõudmiseks:

Maausuteaduskond

Allüksused: Maausu õppetool, Taarausu õppetool, Võrdleva maausuteaduse (taara ja maa) õppetool, Maa- ja taarausu ajaloo õppetool, Ohverdamise ja hiiekorralduse instituut, Kristlase uurimise konsortsium.

Maaõigusteaduskond

Vallaõiguse instituut, Küladevahelise suhtluse instituut, Peksmis- ja varastamisasjade instituut, Võlgujäämise õppetool, Kirjastus Maajuura.

Maa-arstiteaduskond

Ravimtaimede ja -teede instituut, Loitsmise ja manamise instituut, Kurja silma ja needuse maha võtmise instituut, Rahvameditsiini rakenduskeskus.

Külafilosoofiateaduskond

Külamüstika instituut, Maabiosemiootika instituut, Rahvafilosoofia loomeinkubaator, Vallaeetika keskus, Venelase uurimise tõmbekeskus, Eurointegratsiooni inkubaator, Küladevahelise sallivuse suurendamise konsortsium, Orientalistikakeskus.

Suure kahjutundega ning näpuviibutusega meie poliitikute suunal peame aga tõdema, et meie otsustajaskond on aastaid ning varsti juba aastakümneid olnud täiesti vastutustundetult reaalsust eitav ning käitunud oma kõrgharidussüsteemiga erakordselt näotult. Mitte ainult maaülikoolis pole juuraõpet, vaid samasugune ebaõiglus leiab aset ka meie tervishoiukõrgkoolides, kus toimub õendusõpe ja mida ei tohi mitte mingil juhul liita Tartu Ülikooliga.

Meil on kaks tervishoiukõrgkooli, üks Tartus ja teine Tallinnas. Neil muide on olemas rektorid, prorektorid, direktorid, suur kogus eri tasandi juhte eri osakondadele. Isegi viie töötajaga rahvusvaheliste suhete osakond on olemas.

Aga mida pole – ei õpetata seal õigusteadust, antropoloogiat ega ka haldusjuhtimist, kuigi tugistruktuur selliseks tegevuseks on ju kindlal vundamendil olemas.

Lõpetatagu ükskord ometi ära jutt vajadusest meie teaduses või kõrghariduses miskit muuta ja mõistlikult ümber korraldada! Kõik on kõige paremas korras ja inimesed, kes vastupidist väidavad, on üldjuhul kas isiklikus elus või tööalaselt läbi kukkunud ning seetõttu ka kibestunud.

Raha on juurde vaja, see toob ka lahendused. Mitte aga vastutustundetut ja ebaõiglast kriitikat nende poolt, kes ise pole kunagi kõrghariduses või teaduses mitte miskit juhtinud.