Lauri Vahtre: valmimas on pealekaebamise soodustamise seadus

Lauri Vahtre.
Lauri Vahtre. Autor/allikas: IRL

Institutsionaliseeritud pealekaebamisest tõusev teoreetiline tulu jääb mitmekordselt alla sellele kahjule, mille toob endaga kaasa vastastikuse usalduse hävitamine ja üldise umbusu külvamine, kirjutab Lauri Vahtre.

Et tähistada päikesetõusuvalitsuse esimest aastapäeva, andis meie võrratu valitsus 26. jaanuaril riigikogu menetlusse võib-olla kõige süngema seaduseelnõu kogu riigikogu ajaloos.

Ametlikult kannab see numbrit 504 ja pealkirja "Rikkumisest teavitaja kaitse seadus", mitteametlikult "Vilepuhuja kaitse seadus", kuigi sisuliselt peaks ta nimi olema "Pealekaebamise soodustamise ja hirmuõhkkonna kehtestamise seadus".

Mida seaduseelnõu ette näeb? Et igas vähemalt 50 töötajaga asutuses või eraettevõttes seataks sisse suhtluskanal, mille kaudu iga töötaja saaks selleks ametisse pandud isikule kaevata talle tööga seoses teatavaks saanud õigusrikkumistest. Ametisse pandud isik ("teavituskanali haldaja" – see kõlab peaaegu sama hästi kui "agendijuht") omakorda peab aga kaebajale aru andma, mis kaebusest edasi sai. Kaebaja isik jääb kõige rangemasse saladusse.

Väliselt ja ametliku versiooni kohaselt võideldakse nii korruptsiooni vastu, julgustatakse inimesi rikkumiste vastu välja astuma. Väga kena. Ainult et anonüümsete pealekaebajatena, ja pole tarvis eriti palju mõistust või elukogemust, mõistmaks, kuhu see peagi välja viib.

Eriti kui seadusesse jäävad sellised pärlid nagu: "Rikkumine käesoleva seaduse tähenduses on ka tegevus või tegevusetus, mis ei kujuta endast õigusrikkumist, kuid on vastuolus õigusnormi eesmärgiga." Mis äraseletatult tähendab, et te võite küll seadust mitte rikkuda, aga seadusrikkuja olete ikka. Või veel lihtsamalt: te võite küll süütu olla, aga süüdi olete ikka. Sest keegi kuskil arvab heaks nii otsustada.

Tähendusrikas on seegi, et pealekaebaja, keda justkui kaitstakse, muutub seaduseelnõu kohaselt lausa immuunseks ja seetõttu osutuvad kaitsetuks hoopis need, kelle peale kaevatakse.

Kaebuse esitanud isikut on pea võimatu vallandada, olgu ta nii loll või laisk kui tahes, sest iga keskpäranegi advokaat oskab kinnitada, et teda kiusatakse taga kaebuse esitamise eest – eeldusel, et tema isik "on tulnud avalikuks." Mida on kaebajal kahtlemata väga kerge ühtegi jälge jätmata korraldada. Ja ajastu paatost matkida üritav kohus otsustabki, nagu vaja. Võib prognoosida ka "tööalaste" ahistamiskaasuste hüppelist kasvu.

Ühesõnaga, välja viib see selleni, et lisaks üksikutele õigustatud ja vajalikele rikkumisteadetele hakkavad kaebamiskanaleid ummistama just need inimesed, kes seda ei peaks tegema. Need, keda kimbutab kadedus, alatus, kättemaksuhimu, alaväärsuskompleks ja muud kiiduväärt kaebajaomadused.

Eelnõu kokkuklopsijad oleksid võinud endalt küsida, miks kõigis ühiskondades, ka nendes, kus hinnatakse kõrgelt ausust, seaduslikkust ja korda, ometigi põlatakse pealekaebajaid.

Lapsed, kelle õiglustunne on eriti terav, lausa vihkavad "kitupunne". Meenutage "Kevadet" – mis see oli, mida Toots enne koolist lahkumist Kiirele veel anda tahtis? Kui keegi ei mäleta, siis – hea keretäie tappa. Ja seda just kaebamise eest. Ning see, kallid lumehelbekesed, ei tähenda põrmugi, et "Kevade" päevil oleks inimkond olnud barbaarne ja mõistmatu.

Barbaarsed ja mõistmatud olete te ise, kes te ei taipa, et institutsionaliseeritud pealekaebamisest tõusev teoreetiline tulu jääb mitmekordselt alla sellele kahjule, mille toob endaga kaasa vastastikuse usalduse hävitamine ja üldise umbusu külvamine. Sada töötajat, sada pealekaebajat. Kokku üks Suur Vend, kus kõik jälgivad kõiki, keegi kedagi ei usalda ja igaühest võib saada reetur. Selle eelnõu esitas riigikogule valitsus. Košmaar.

Kommentaar ilmus algselt Lauri Vahtre blogis.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: