X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Elsa Leiten: väärkäitumisest teavitamisest kohalikes omavalitsustes

Elsa Leiten
Elsa Leiten Autor/allikas: Erakogu

Ka kohalikud omavalitsused ei ole kaitstud pettuse ega korruptsiooni eest. Paraku on väikeses omavalitsuses ja kogukonnas oht tõrjutuseks ja töö kaotamise risk suuremad kui linnas ja see sunnib ka eetilise hoiakuga inimesi ettevaatlikkusele, kirjutab Elsa Leiten.

Eestis on 79 eripalgelist omavalitsust Tallinna linnast kuni Ruhnu vallani, kus on registreeritud elanikke alla 200. Siiski on kõik need ellu kutsutud toetamaks kohapealsete elanike elu ja tegemisi, pakkuma teenuseid.

Teenistujaid (ametnikke ja eraõiguslikus töösuhtes olevaid töötajaid) on Riigiraha andmetel omavalitsuste asutustes kokku pisut üle 50 000. Matemaatiliselt teeb see ühe teenistuja 27 eestimaalase kohta: ametnikud linna- ja vallavalitsuses, munitsipaalpolitseinikud, linnahoolduse töötajad munitsipaalasutuses, hooldeasutuse töötajad või õpetajad-lasteaednikud, kes moodustavad ülekaalukalt kõige suurema grupi (72 protsenti omavalitsuste palgal olijatest).

Kohaliku omavalitsuse tegevus ja teenused puudutavad meid kõiki, kus me ka ei elaks. Nii nagu mõjutab meid kaudselt seegi, kuidas toimib teenuste eest hea seisev ametiasutus või hallatav asutus, millega kokku puutume: vallavalitsus, kust taotleme ehitusluba; kool, kus õpib me laps või sotsiaalhoolekandeasutus, kes hooldusvajadusega vanavanema eest hoolt kannab.

Ka kohalikud omavalitsused ei ole kaitstud pettuse, sh korruptsiooni eest. Neid õigustunnet riivavaid lugusid - seadusega vastuolus olevast tegevusest eetika piiril mängiva JOKK-skeemitamiseni, töötervishoiunõuete eiramisest kellegi ahistamise või ebavõrdse kohtlemiseni - kuuleme liiga sagedasti.

Tihti toovad need lood kaasa nõutu ohke, et probleem oli kõrvalseisjatele ammu teada, aga mitte keegi pole astunud samme selle peatamiseks või ei lase omavalitsuse autonoomia kaugemalt sekkuda. Seda vaatamata sellele, et praegugi võib iga ameti või hallatava asutuse teenistuja pöörduda oma juhi või asutuse juhi poole ning on mitmeid seadusi, mis panevad suisa teavituskohustuse.

Paraku on väikeses omavalitsuses ja kogukonnas oht tõrjutuseks ja töö kaotamise risk suuremad kui linnas ja see sunnib ka eetilise hoiakuga inimesi ettevaatlikkusele.

Teadlikkus probleemidest on alakasutatud ressurss

Raske on toimivaks pidada asutust, milles probleeme ennetada või nendega tegeleda ei soovita. Läheb, nagu läheb, jah?

Vastupidi, edukad on organisatsioonid, mis analüüsivad oma tegevust ning kasutavad erinevaid infoallikaid, et puudustega kursis olla veel enne, kui need viivad avaliku käsitluse ja tagajärgedeni, mis paratamatult finants- või mainekahju kaasa toovad. Veelgi tulemuslikum ongi luua organisatsioonikultuur, milles probleemidest avatult rääkimine ei ole tabu, vaid tavapärane viis protsesside pidevaks parendamiseks.

Kui toetuda rahvusvahelise pettuseuurijate ühingu (Association of Certified Fraud Examiners) uuringule, on organisatsioonis kõige tõhusamaks pettuse avastamise viisiks organisatsiooni seest või väljastpoolt saadud vihje. Kõige sagedamini on teavitajateks organisatsiooni enda töötajad.

On tähelepanuväärne, et uuringu põhjal oli saadud vihje pettuse avastamisel määravaks koguni 43 protsendil juhtudest, alles sellele järgnesid siseaudiitori töö käigus leitud juhtumid 15 protsendiga ning erinevad muud viisid IT-kontrollidest välisaudiitori tegevuse ja päris juhusliku avastuseni.

Uuringust selgub 2020. aasta võrdlusandmetele tuginedes seegi, et eraldi teavituskanalite loomine kiirendab juhtumite avastamist kolmandiku võrra ning vähendab seeläbi rahalist kahju suisa kaks korda.

Nurisemise asemel on paslik mõelda, kuidas muuta probleemidest teavitamine mõjusamaks ja turvalisemaks. Riigikokku jõudnud rikkumisest teavitaja kaitse seadus loobki raamistiku töösuhtes ilmnenud rikkumistest teavitamiseks ja vihjete turvaliseks käsitlemiseks.

Kui õpetaja märkab koolis, et kaasõpetaja käitub õpilastega sobimatult, saab ta ilmselt praegugi enamikel juhtudel sekkuda või arutada teemat direktoriga. Kui probleem aga vaatamata sekkumisele tähelepanuta jääb või ongi seotud kooli juhtkonnaga, võiks olla võimalik teavitada sellest nii, et teavitaja ei satuks töökohal põhjendamatult hammasrataste vahele.

On oluline, et igas organisatsioonis saab läbi mõeldud ja kokku lepitud, kellele suuliselt või kirjalikult võimalikest rikkumistest teada anda ning kuidas tagada juhtumite uurimine ja tagasiside teavitajale.

Omavalitsuse tasandil võib võtmerolli täita näiteks valla- või linnasekretär või sisekontrolör. Loodetavasti võib omavalitsustes tulevikus üha tihedamini kohata ka siseaudiitorit, kelle positsioon omavalitsuses tagab sõltumatuse kohtkonnast ning kutsealane ettevalmistus toetab teabe pädevat ja konfidentsiaalselt käsitlemist.

Rikkumisest teavitaja kaitse seaduse toetuseks

Tulles tagasi nn vilepuhumise eelnõu juurde, on kohalike omavalitsuste osas siiski üks segadust külvav aspekt, mis vajab läbimõtlemist. Eelnõu ütleb, et teavituskanalid ja vihjete menetlemine tuleks tagada omavalitsustes, kus on vähemalt 10 000 elanikku, või neis KOV-i ametiasutustes või hallatavates asutustes, kus on vähemalt 50 teenistujat.

Esimesel juhul on olukord lihtne. 32 suurema omavalitsuse puhul tuleb luua teavitusvõimalused kogu KOV-i asutuste ulatuses. Võrdlemisi loomulik on, et seda tehtaks tsentraalselt, nagu toimub ka hallatavate asutuste juhtimine. Kuuldavasti on Tartu linnas vihjeliini loomisega juba algust tehtud.

Segadust külvab aga korraldus omavalitsustes, kus elanikke on vähem. Võib kergesti juhtuda, et 50 teenistuja piir on vallas ületatud vaid mõnes suuremas koolis või munitsipaalses hoolekandeasutuses. Kokkuvõttes kujuneb üle Eesti võrdlemisi killustunud korraldus ja asutusepõhine käsitlemine külvab segadust asutustes ja töötajates: ühel sama valla koolil on teavitussüsteem, teisel mitte, kuigi töötajad võivad osalt ka kattuda.

Omavalitsuste puhul võiks minna lihtsamat teed: loobuda kriteeriumitest teenistujate arvule ning lähtuda pelgalt elanike arvust, nihutades seejuures piirarvu allapoole või loobuda sellest üldse.

Teavitusvõimaluste loomine on aga kindlasti oluline samm selleks, et tegeleda probleemidega varases faasis, hoida ära kahjusid ning ennetada mainekahju, mida võib tuua probleemide käsitlemine meedias. Teadlik lähenemine teavitusvõimaluste loomisele ja vihjete käsitlemisele parandab organisatsioonikultuuri ning loob töötajate jaoks enam turvatunnet, et vigadest avatult rääkida.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: