Esimese ja teise maailmasõja ajal oli olukord lihtsam: igal emal oli kaks või rohkem poega ja nendel poegadel ning nende emadel oli vähem sõnaõigust riigiasjades kaasa rääkida. Nii vabas maailmas kui ka totalitaarses maailmas on praegu igal emal heal juhul üks poeg. Tihti isegi mitte ühtegi. Ning mida vähem inimesi on, seda nõudlikumaks nad paistavad muutuvat.

Vabas maailmas on inimestel arusaadavalt suurem õigus ühiskonna asjades kaasa rääkida ja need ühiskonnad oma naabreid okupeerima ei tüki. Totalitaarne ühiskond peabki olemuslikult oma vabade naabritega vastasseisus olema, aga see ei suurenda mitte kuidagi poegade arvu.

Esimese maailmasõja eelõhtul oli keskmises Saksamaa peres keskeltläbi 2,5 poega. Esimese maailmasõja eelõhtul oli keskmises Venemaa peres keskeltläbi 3,5 poega. Teise maailmasõja eelõhtul oli keskmises Saksamaa peres keskeltläbi pisut alla kahe poja. Keskmises Venemaa peres oli siis keskeltläbi kaks poega.

Praeguseks ei ole lääneriikides juba ammu olnud sündimuskordajat, mis oleks üle taastetasandi. Venemaal oli sündimuskordaja viimati üle taastetasandi Mihhail Gorbatšovi ajal. Ka Hiinas oli viimati sündimuskordaja üle taastetasandi Gorbatšovi ajal.

Kui sündimuskordaja on allpool taastetasandit, siis tähendab see rahvastiku defitsiiti. Kui on väga vaja sõda pidada, siis tuleb inimesed muudest majandussektoritest kamandada sõjaväkke. Neile ei pruugi see meeldida.

Allpool taastetasandit olev sündimuskordaja tähendab ka kumuleeruvat efekti. Võimalus leida meesterahvaid sõjapidamiseks on järjest süvenev probleem, sest igal aastal sünnib absoluutarvuna järjest vähem poisse.

Tõsi, Venemaal on hetkel nekrutiikka jõudmas uus ja natuke arvukam põlvkond poisse. Kui viimastel aastatel oli võimalik igal aastal ajateenistusse võtta umbes 600 000 noormeest, siis järgnevatel aastatel saab täisealiseks pisut arvukam sünnikohort ning nendes aastakäikudes on ligi 800 000 noormeest. Seejärel aga sündide laine vaibub ning jätkub rahvastiku kahanemine. Oma osa on protsessis loomulikult ka väljarändel ning tervislikel põhjustel teenistusest kõrvalejäämisel.

Et see trend rahvalikult arusaadavaks muuta, siis olgu mainitud, et Vladimir Putini sünniaastal (1952) oli Venemaal peaaegu poolteist miljonit poisslapse elussündi. Praegu sünnib kaks korda vähem.

Hiina esikommunisti Xi Jinpingiga samal aastal (1953) sündis Hiinas üle kümne miljoni poisslapse. Praegu sünnib viis miljonit.

Noorte meeste puudus viib kahe nähtuseni. Ühelt poolt muutub ühe sõduri värbamine riigi jaoks kallimaks. Kui turul on pakkujaid palju, siis on hind madal. Kui kaupa turul enam väga pole, siis hakkab hind tõusma.

Teisalt tuleb mängu perekondlik faktor. Perekonna jaoks on oma ainsa noore (ja terve) meessoost liikme loovutamine raske. Perekonnad ei talu hästi sellist kaotust.

Venemaa sõduriemade komiteed on küll välisagentideks kuulutatud, kuid iga hukkunud sõduri puhul jääb koju üks ema, kellel ei ole enam mitte midagi kaotada, aga samal ajal tunduvad paljudel neist olevat päris head kodanikualgatuslikud oskused. Olge lahked, surfake natuke internetis ja vaadake, mida need naised räägivad.

Kuitahes kangesti üks või teine diktaator oma rusikatega vehkida tahab ning kuitahes õelaid vandenõusid lääs punub, need rusikad jäävad iga aastaga väiksemaks.