Harri Tiido: väärikast vananemisest

Foto: ERR/ Ken Mürk

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all vananemine. Ärgem muretsegem asjade üle, mida me ei kontrolli. Ei tasu muretseda vanaduse õuduste üle enne, kui need on kohale jõudnud. Ja ka siis mitte eriti, märgib Tiido.

Inimesele on läbi aegade olnud omased kaks pürgimust: saavutada surematus ja jääda igavesti nooreks.

Tegelikult näikse mõlemad eesmärgid olevat tüütuvõitu. Igavene elu hakkab varem või hiljem ära tüütama. Igavesti noor olla oleks ilmselt samuti tüütu, sest see tähendaks arengu puudumist. Kuid maailmas on mitu tööstusharu, mis tegelevad just nende teemadega. Surematusega vähem, kuid nooruse säilitamisega päris tublisti. Kosmeetiline kirurgia, botoks, igatsugu tabletid ja dieedid ja mida iganes. Äri läheb ilmselt hästi. Kuid kas seda kõike ongi nii väga vaja?

Filosoof Daniel Klein kirjutas raamatu. Kirjutas rahulikult ja mõtlikult, olles ise sel ajal 73-aastane. Ja mõistmaks vananemist reisis ta Kreekasse Hydra saarele, kus ta ka varem oli puhkust veetnud. Kogemustest panigi ta kokku raamatu, pealkirjaga "Reisid Epikurosega. Meditatsioonid Kreeka saarel kõrge eluea mõnudest" (Daniel Klein, "Travels with Epicurus. Meditations from a Greek island on the pleasures of old age", 2012).

Saarele saabus ta sihiga mõtiskleda elu üle ja lugeda vanu kreeka filosoofe. Üks viis selleks oli vaadelda kohalikus tavernis pea iga päev kogunevat 80-aastaste meeste seltskonda. Nad olid Kleini jaoks hea näide sellest, et enam ei ole kuhugi kiiret. Ja tähtis on tihti mitte laual olev toit või jook, vaid seltskond laua ümber. Need taadid olid eluga rahulepingu sõlminud. Neid ei morjendanud nende iga. Ja iga mehe näkku oli saatus lõiganud peegelduse nende senisest eluteest. Kuid see ei häirinud neid.

Klein leiab, et pingutatud püüdlus igavesti noor välja näha ei tasu end ära. See liikumine jätab inimese ilma väga haruldasest ja väärtuslikust elufaasist. Inimene ei saagi aru, mis on tõeline vanadus ja kuidas seda veeta.

Kreeka taadid Hydra saarel limpsisid vaikselt retsinat ja nautisid kergeid suupisteid. Neil ei olnud kuhugi kiiret. Ja juttki voolas vaikselt ning rahulikult. See meenutaski Kleinile Epikurost, kes sündis Samose saarel aastal 341 enne meie aega. Temagi jaoks oli tähtsaim küsimus selles, kuidas elada parimat võimalikku elu.

Klein meenutab, et Epikuros ise ei olnud sugugi epikuurliku eluviisi nautija. Ta väitis küll, et parim elu on see, mis täidetud mõnu ja rahuldusega, kuid ise eelistas ta kausitäit läätsi praetud faasanile. Nii elaski Epikuros Ateena äärelinnas algses kommuunis lihtsat elu, laual köögi- ja puuviljad ning laua ümber palju arutelu filosoofia üle. Epikuros uskus, et vanadus on elu tippaeg ja parim, mida elult tahta.

Epikuros soovitas nautida lihtsaid mõnusid, mis pealegi eakale kehale vähem kahju tekitavad. Selle mõtteviisi esindajad soovitavad inimestel ka pensionile minna kohe, kui see võimalus avaneb, sest muidu ei pruugi jääda aega vanaduse nautimiseks.

Daniel Klein kirjutab, et elu eas 65+ on meile igavese nooruse variant. Enamusele on kogunenud mingid varud, on tekkinud vabadus igapäevapoliitikast. Ei ole enam vajadust järgida päevakava ega teha kompromisse oma ihadele järele andmisel. Võib istuda kuus tundi sõprade seltskonnas ilma igasuguste muredeta. Ja aja kulg on hoopis teise kiirusega kui nooruses.

Hydra saar oli Kleini jaoks väga sobiv paik aja kulgemise kiiruse hindamiseks. Saar on sedavõrd mägine, et seal praktiliselt ei ole teid, on vaid astmed. Ja liiklusvahenditeks on kas oma jalad või eesel. Seega mõõdetakse seal aega mitte kilomeetrit tunnis alusel, vaid kalendri järgi. Kuid kuhu eakal inimesel kiirustada, tõdeb Klein. Ta leiab, et mõni aeg pärast kohale jõudmist hakkab ta harjuma aeglase liikumisega, alates toolilt tõusmisest ja tasakaalu leidmisest kuni liikumiseni trahteri suunas.

Omaette teema leiab Klein olevat selles, et kõrgemas eas ei ole enam palju teha ja inimene võib langeda igavuse küüsi. Igaühel ei ole ju jalutuskäigu kaugusel trahterit, kus aega veeta. Ta laenab Norra filosoofilt Lars Svendseni raamatust "Igavuse filosoofia" mõtte, et igavus tekkis nähtusena alles 18. sajandi lõpu romantismi ajal, enne seda ei olnud inimestel igavlemiseks lihtsalt aega.

Pean tunnistama, et mina olen nüüd varsti juba kaks aastat pensionil olles jäänud vist pidama kuskile selle ajastu eelsesse aega. Mul on kogu aeg ajapuudus. Tahaks lugeda pakse raamatuid, mis mu selja taha riiulile kogunevad, kuid on vaja leida teemasid ja allikaid taustajuttude tarbeks, valmistada ette puhutisi loenguid ja muid esinemisi. Seetõttu ootasin juba tükk aega, et saabuvad kolm suvekuud, mil ma "Taustalugusid" tegema ei pea ja saan valmistada sügiseks, kui lood peaksid jätkuma, ette mõned jutud ka paksemate raamatute alusel.

Kuid mittemidagitegemine olla inimesele tihti kasulik. Töö rabamine annab tulemuse tulevikus või on lihtsalt halb harjumus. Kuid laisklemine premeerib teid kohe ja kohapeal. Möödunud aasta oktoobris rääkisin ühe taustajutu molutamise kasulikkusest, mistõttu seda teemat siin kordama ei hakka.

Daniel Klein viitab, et nii Epikuros kui ka Platon uskusid, et kõrge vanus pakuvad haruldase võimaluse piiramatu ja ulatusliku mõttelennu tarbeks. Ärielu ja poliitika on möödanik ja mõttelend on vabanenud ahelatest. Võid mõelda, mida tahad. Haruldane võimalus, mis saavutatakse vanusega.

Klein märgib ära ka oma harjumuse suitsetada, mille eest läänemaailmas võib mitte ainult hukkamõistvaid pilke teenida, vaid ka trahve saada. Kuid ta leiab, et selle üle ei tasu muretseda. Kui ka suitsetamine lühendab inimese eluiga, siis teatud vanuses ei oma see lühendamine enam tähendust. Inimene on lihtsalt liiga vana, et pahede tõttu noorelt surra.

Ja üleüldse ärgem muretsegem asjade üle, mida me ei kontrolli. Ei tasu muretseda vanaduse õuduste üle enne, kui need on kohale jõudnud. Ja ka siis mitte eriti.

Daniel Klein lõpetab oma loo külaskäiguga tuttava juurde omavanuste seltskonnas ning tõstab toosti selle auks, et tal on suur au seal olla. Täpsemalt, et tal on suur au lihtsalt veel olemas olla… Ja selle tõdemusega lähen mina kolmeks kuuks väärikalt vananema.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: