Praegu on siseministeeriumis menetluses korrakaitseseaduse muudatuse eelnõu, mis puudutab seda, kuidas riik tuvastab inimese joobeseisundit, näiteks kui kahtlustatakse, et keegi juhtis autot narkojoobes. Tahetakse head asja, kiirendada menetlust ja vähendada arstide koormust. Aga välja pakutud lahendus on siiski kummaline, kuna ülesanne asetatakse täielikult õlgadele, mis on juba niigi kõveras ehk erakorralise meditsiini osakondadele.

Kell on kolm öösel. Erakorralise meditsiini osakonna ootesaal on rahvast täis. Üks patsient hoiab kinni rinnust ja hingab raskelt. Teine on kukkunud ja karjub, kui teda liigutatakse, puusaluu võib olla murdunud. Nurgas istub ema, kelle laps köhib nii, et hingamine katkeb. Õde jookseb ühe voodi juurest teise juurde, sest öösel on neid vähe ja tööd on kõigile liiga palju.

Ja siis tuuakse mees, kelle politsei on tänavalt üles korjanud. Ta ei ole haige, teda ei ole vaja ravida ega opereerida ega vaigistada. Teda on vaja kirjeldada — tema kõnnakut, kõnet, pupille, käitumist — nii, et paberil oleks tõend, mida hiljem kohtus näidata.

Mida mõtlevad töösse uppunud meedikud sellistel puhkudel ja mida järjekorras ootavad haiged, võite ise arvata.

Sellised stseenid on juba praegu osa Eesti erakorralise meditsiini argipäevadest ja -öödest ning loomisel on seega seadus, mis muudaksid need veelgi tavalisemaks.

Miks EMO ei sobi joobe tuvastamiseks

Kõigepealt tasub meelde tuletada üht lihtsat, kuid eelnõus kummalisel kombel unustatud tõde, et joobeseisundi tuvastamine ei ole ravi. See ei ole tervishoiuteenus ja seda tunnistab isegi eelnõu enda seletuskiri. Aga kui see nii on, siis miks peaks selline inimene üldse sattuma haiglasse, rääkimata erakorralisest meditsiinist?

Erakorralise meditsiini osakond on olemas ühel ainsal põhjusel, et päästa nende elu, kelle tervis on ohus, ja teha seda kiiresti. Iga õde ja arst, kes seal öösel valves, ning iga voodikoht ja ravimikapp lähtuvad sellest ülesandest.

Kui riik lisab sellele juurde ülesande, mis ravimisega mitte kuidagi ei seostu — kellegi kainuse hindamine ja sellest protokolli kirjutamine —, siis ei teki selle lisatöö jaoks mitte kuskilt uut personali juurde. See aeg võetakse ära kelleltki teiselt. Patsiendilt, kes ootab abi rinnavaluga. Või lapselt, kes katkematult köhib. Taoline lisakoormus ei vähene, vaid kasvab.

Nõnda nagu eelnõu seletuskirjas on mainitud, siis juba praegu ehk pärast seda kui Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinik lõpetas vastava kiirteenuse pakkumise, peab politsei pöörduma just EMO poole ja ooteajad on selle tõttu pikenenud. Lähiaastatel jõustuv kiirabireform toob omakorda EMO-desse veelgi rohkem patsiente.

Seega just praegu, kui erakorralise meditsiini osakondade koormus on niigi kasvamas, tahetakse neile juurde anda lisaülesanne, millega erakorralisel meditsiinil põhimõtteliselt ei peaks olema mitte mingit pistmist.

Ravimine ja tõendi koostamine ei ole sama asi

Siin leidub aga veel ka teine, veelgi olulisem põhimõtteline teema. Tervishoiutöötaja, arst või õde, on olemas selleks, et aidata haiget inimest terveks saada. Tema oskused, tema koolitus, tema kutse-eetika on üles ehitatud sellele eesmärgile. Joobeseisundi kirjeldamine kriminaalmenetluse jaoks on aga hoopis teine tegevus: see on eksperthinnang, mille eesmärk on luua kohtukõlbulik tõend. Neid kahte rolli ei tohi segamini ajada.

Kui arst ravib, on ta patsiendi poolt ja tema huvi on inimese tervis. Kui ta koostab tõendit politsei jaoks, on ta hoopis riigi tööriist menetluses. See on täiesti erinev vastutus, erinev pädevus ja erinev suhe inimesega, keda ta parasjagu enda ees näeb. Eelnõu tahab seda piiri hägustada, andes selle ülesande peale arsti ka õdedele ilma, et oleks kokku lepitud, kes ja kuidas neid selleks õpetab, ja kes vastutab, kui hinnang osutub valeks, ja mis juhtub, kui sellega kaasneb tüsistus, sest tüsistusi võib tõesti juhtuda.

Eelnõus on mainitud, et vajadusel tähendab osa sellest menetlusest kateetri abil uriiniproovi võtmist. Tegemist on protseduuriga, millega kaasneb reaalne verejooksu või vigastuse oht. Kuna selline tegevus ei ole seaduse mõttes tervishoiuteenus, jääb selgusetuks, et kelle või milline vastutuskindlustus sellisel juhul üldse kehtib. See on lünk, mis jäetakse lahendamata nii patsientide kui ka tervishoiutöötajate arvelt.

Mida peaks riik selle asemel tegema?

Ma ei väida, et joobeseisundi kiire ja usaldusväärne tuvastamine ei ole oluline. On küll, nii liikluses kui ka mujal, aga selle lahendus ei ole tuua veel üks ülesanne haiglasse ja lükata see õdede kaela lootuses, et kuidagi hakkama saadakse.

Kui riik tahab seda tööd kiiremaks ja paindlikumaks teha, tuleb see korraldada kõige loogilisemates kohtades: politseiasutuses, kainestusmajas, ekspertiisiasutuses.

Ja kui riik ikkagi peab vajalikuks anda see ülesanne veel kellelegi peale arsti, siis tuleb enne korralikult läbi mõelda, milline koolitus on vajalik, milline on vastutus, milline tasu katab tegelikud kulud. Praegu on eelnõus kavandatud tasud proovi võtmise eest naeruväärselt väikesed ehk mõned eurod, kuid selle tööga kaasneb määratu vastutus.

Haiglad ja tervishoiutöötajate organisatsioonid on neid tähelepanekuid juba korra esitanud ning need on suuresti kõrvale jäetud. Loodan, et enne, kui seadus vastu võetakse, arutatakse need argumendid ikkagi läbi ja mitte formaalselt, sest erakorralise meditsiini osakonnad on loodud ikka haigete jaoks.