Sellel nädalal valitakse uut riigikogu. Nagu kõigil teistel, on ka kristlastel kaasvastutus meie riigi ja demokraatia käekäigu eest. Ka kristlased peaksid aktiivselt Eesti elu ja tulevikku ühiskondlikult ja poliitiliselt kaasa kujundama. Usk ei ole üksnes isiklik asi, vaid kutsub meid tegusalt panustama parema ühiskonna ja keskkonna nimel. Millest võiksid aga kristlikult meelestatud inimesed oma valimisotsust tehes lähtuda?

2019. aasta valimiste eel koostas luterliku kiriku peapiiskop Urmas Viilma "ristiinimese valimiskompassi". Sarnase asja avaldas Viilma (kes on praegu ka Eesti Kirikute Nõukogu president) ka nüüd, nimetades seda küll ka "valimislabürindiks" (e-kirik.ee). Siiski on see koostatud toonase eeskujul ja nõnda räägib ta ka ise "seekordsest valimiskompassist" (Postimees).

Paraku näib, et ristiinimese kompassi asemel on tegemist pigem ristiinimese karikatuuri või kõverpeegliga. Miks?

Sest see jätab kristlastest mulje, et nende tähelepanu on kitsalt (ja ette antud lahendustega) seksuaalsuse, soo või elu alguse ja lõpu küsimustel, lisaks näpuga usundiõpetuse ja kirikute korrashoiu probleeme. Muidugi, need küsimused on olulised ja võivad nii mõnelegi olla kaalukeeleks – ja seda konkreetsest vaatenurgast sõltumata. Siiski loob see kristlastest ja nende poliitilisest vastutusest moonutatud pildi.

Millele on siis suunatud kristlase poliitiline vastutus? Sellele vastamisel on kõige olulisemaks lähtekohaks armastus. Küllap on paljud kuulnud lugu halastaja samaarlasest, kes märkas teeröövlite kätte sattunud hädalist, ruttas talle appi, sidus haavad ja viis öömajale. See lugu jutustab armastusest kui kristliku (ja tegelikult ka üldinimliku) eetika tõelisest keskmest, selle inspireerivast ja orienteerivast jõust.

Armastus ei piirdu seejuures vahetute elusituatsioonidega, vaid ärgitab halastaja samaarlast olema ka "poliitiline samaarlane". Ligimest saab tihti aidata vaid nii, et me püüame muuta ühiskondlikku elukorraldust. Ristiinimene peaks küsima seetõttu seoses erinevate lubaduste ja erakondadega, millised neist aitavad kõige paremini tõlkida armastust ühiskondliku elu reaalsesse korraldusse.

Mis peaks olema sellise tõlketöö fookuses? Mulle näib, et kristlaste poliitiline vastutus puudutab keset kuhjuvaid kriise kindlasti ühiskondlikku sidusust, solidaarsust ja õiglust. Seejuures peaks silmas pidama eriti neid, kes on ühiskonnas nõrgemad ja haavatavamad. Ristiinimese valimiskompass peaks seetõttu esile tõstma igaühe inimväärikust ja inimõigusi – et kedagi ei kiusataks ja diskrimineeritaks näiteks soo, usu, nahavärvi, vanuse või seksuaalse orientatsiooni tõttu.

Kindlasti peaks kriiside taustal ja tulevikku vaadates olema valimiskompassis olulisel kohal ka sotsiaalne toimetulek ja õiglus. Süvenev kitsikus ja vaesus tähendavad vajadust kujundada õiglasemat, inimeste hüvanguks toimivat majandust ja hästi toimivat sotsiaalriiki. Sama kehtib aga ka näiteks seoses vaimse tervisega ja tervishoiuga üldiselt.

Kristlaste valimiskompassis võiks olulisel kohal ka kliimakriis ja rohepööre. Vastutus tulevaste põlvkondade ees, globaalne solidaarsus ja õiglus ja looduse enda väärtus peaksid ärgitama kristlasi küsima, millised erakonnad võtavad kliimakriisi ja sellega seotud väljakutseid tõepoolest tõsiselt. Ligimesearmastusel on roheline haare.

Sarnaselt on praegu ääretult oluline sõjapõgenike olukord, nende aitamine ja toimetulek. Ka on kohutav sõda tõstnud uue teravusega fookusesse julgeoleku küsimused. Valusad on hariduse ja kultuuri (ja nende alarahastuse) teemad. Ja muidugi ka demokraatia tervis, mure ühiskonna jätkuva polariseerumise, äärmusluse ja vaenukõne pärast.

Ristiinimese kompass ei ole niisiis kuidagi kitsas või monoperspektiivne, vaid hõlmab tegelikult kõiki eluvaldkondi. Siia kuuluvad tõepoolest oluliselt ka elu alguse ja lõpu, seksuaalsuse, soolisuse ja perekonnaga seotud küsimused. Või ka küsimused, mis puudutavad kirikute ühiskondlikku olukorda (usuvabadus, osalus) või kirikuhoonete korrashoidu. Need küsimused ei kujuta endast aga ristiinimese kompassi justkui jäigalt kinnitatud nõela ("nii valib õige kristlane").

Oluline on tähele panna, et kõik need teemad nõuavad kristlastelt nende parimat mõistust, fantaasiat, kogemust ja empaatiat. Kristlased ei peaks arvama, et neile on keeruliste ja tihti möödapääsmatult konfliktsete küsimuste lahendused kuidagi taevast antud või nii-öelda kirikliku eriteadmisena absoluutse kindlusega olemas. Usk ja armastus innustavad neid pigem osalema jätkuvas ühiskondlikus arutelus, et leida üheskoos parimaid ja inimväärsemaid lahendusi.

Kindlasti on seejuures vaja tähele panna ka kirikute seisukohti. Samas on kirikute eetilised ja poliitilised seisukohad lähemalt vaadates üsnagi erinevad ja ajas muutuvad. Vähemalt luterlikust vaatenurgast on need midagi, mida tuleb isiklikus vastutuses ja ühises arutelus kriitiliselt läbi katsuda ja vajadusel ka korrigeerida.

See, et Eestis kiputakse ühe või teise teema puhul "kristlikke väärtusi" samastama mõne traditsioonilise seisukohaga, ei ole iseenesest kuidagi eriliselt kristlik. Viga või ebaõiglus, mis kordamise läbi on muutunud traditsiooniks, jääb veaks.

Ligimesearmastusele ei ole seevastu eesõigust või "patenti" ei "traditsioonilistel" ega ka "liberaalsetel" kristlastel (või üleüldse vaid kristlastel), vaid see kutsub meid ikka ja jälle kriitiliselt selgitama, mis võiks kaasinimest ja tervet ühiskonda tõepoolest aidata ja edendada. Just sellise pilguga peaks igaüks vaatama ka valimislubadusi ja hindama erakondade reaalset tööd ja panust. Ristiinimese valimiskompass on armastus.