Praegu on igati sobilik hetk teha kokkuvõtteid. Milline see aasta sinu hinnangul on olnud?

See on olnud tohutute tormide aasta, millest lumetorm on olnud veel kõige väiksem. See on eetiliste tormide aasta, kohutavate ootamatuste aasta ja südiduse ning julguse aasta. See on ikkagi ju ilmaime, et me istume siin, kümme kuud on sõda käinud ja Kiiev on võtmata, ukrainlased on olemas ja põrutavad venelastele vastu nii et vähe ei ole.

Kas see on aasta, kus sa tegelikult homseid uudiseid kogu aeg kardad?

No nüüd on ikkagi ootus, millega see lõpeb. Ja veendumus, et see lõpeb nii nagu tarvis.

Sa oled teinud intervjuusid sel aastal erakordselt põnevate, huvitavate inimestega - Ukraina piinatud polkovnikuga, Vene poliitvaatlejatega. Mis neis intervjuudes on sind enim jahmatanud?

Kui ma vaatasin, et uudised hakkavad tulema täpselt sealt, kuhu võib-olla meie nooremad toimetajad enam vaadata ei oska, ehk venekeelsest infosfäärist, siis ma mõtlesin, et löön ka ise kaasa. Sõda algas minu jaoks suure vennaliku pingutusega, mille me tegime Tallinna vanalinna Rotary klubiga. Me hakkasime kirurg Kaido Kotkase eestvõttel saatma Ukrainasse kiirabiautosid, mida Skandinaaviast kokku ostsime. Koos sõbralike klubidega sai saadetud 75 autot. Minu hea konkurent ajakirjanduse alal Margus Linnamäe oma medikamentide firmaga varustas kõik need autod ravimite ja sidemetega, panime sinna sisse haavatud ukrainlaste lamamiskohad. Seal oli ka üks dramaatiline hetk, kui need meie kiirabibussid Poola-Ukraina piiri ületasid, mille üheks juhiks siit minnes oli tuntud näitleja Marko Matvere, siis ukrainlased esimese asjana värvisid need bussid kaitsevärvidesse, kuna Vene agressor põmmutab kiirabivärvides masinate pihta.

Siis ma mõtlesin, et ma lähen küsin inimestelt, kes on ise intervjueerinud vangi langenud Vene sõdalasi või kes on ise FSB-s ehk Vene luures töötanud, et kas nad kõik on loomad või on ainult Kremli punt loomastunud. Ma küsisin Roman Svitanilt, kes hävituslendurina langes venelaste kätte vangi, keda jõhkralt piinati, nii et oma jalgadel ta enam ei kõnni, rääkimata siis lennuki juhtimisest, et nad on ju elajad, kui nad niimoodi piinavad, et kätte saada mingit infot. Tema vastus mind hämmastas. Ta ütles, et ei ole elajad, selline on luure taktika, ma olin selleks valmis. Nii vaprad on nad.

Kuidas vene ajakirjanik ja poliitikavaatleja Julia Latõnina selgitab seda, mis toimub?

Tema oma vastuses tõi mulle hästi konkreetseid näiteid selle kohta, et ei tasu arvata, et üks või teine näiteks Burjaatiast või kuskilt mujalt depressiivsest väikeregioonist pärit sõdur on isiklikult maniakk. Seda muidugi juhtub ka sõjas, kui sa näed, et su sõpru tapetakse, siis sinus ärkab ka loom. Nii Teises maailmasõjas juhtus ka eestlastega. Aga ta tõi näited, et kui seisis tank ja avas tule mõnest linnast, Melitopolist näiteks põgenevate eraautode voori pihta, siis tema analüüs, ta on suurepärane analüütik, ütles, et kui tankil mootor käib ja see peab käima, kui tank sihib oma kahuriga, siis peab kütuse kulutamiseks olema komandöri otsus. See pidi olema komandöri otsus asuda laskeliinile, avada tuli eraisikute pihta. Ta ütles, et see kuritegelik käsk pidi tulema komandoliinist.

Niimoodi ma jõudsin lähemale, et tunnetada meie naaberrahva praegust seisu ja Julia üldistus ühtib minu omaga, et meedial on tohutu mõju. Seda on võimalik inimeste pähe sel viisil süstida, et kui sul endal puudub huvi vabalt ise allikaid otsida, siis sa jääd lolliks. Mitte ainult ei mõtle lollisti, vaid ka tegutses sellel alusel.

Kas usud, et Venemaal kunagi on võimalik seda ideoloogiat, seda meediapilti muuta, et inimesed toimuvast adekvaatsema pildi saaksid?

Kindlasti on. Venelased on ehitanud üles ja lasknud ära lammutada suurepärase demokraatliku Vene pressi. Meil on praegu nagu 1920-ndatel aastatel pärast bolševike verist revolutsiooni, et emigrantlik Vene ajakirjandus töötas läänes. Nii see praegu on.

Ma arvan, et laiemas mõttes, venelaste mentaliteeti võib muuta nende õigeusk. See rahvas on sügavalt õigeusklik, tuleb saata ära kõik need Putini sõjale kaasa karjuvad patriarhid ja papid ja teha suur üldrahvalik patukahetsus, maani kummardusega, lauba vastu kirikupõrandat peksmisega. See on neil plaanis, seda ma kuulsin ühelt tublilt õigeusu kommentaatorilt Stanislav Belkovskilt. Sest Nõukogude Liit oli, kui võtta nüüd religioossest seisukohast, maailma kõige suurem kristluse vastane projekt. Meist kõigist prooviti teha mingisugused töökad, võib-olla isegi hedonistlikud ateistid ja venelastel see õigeusk, see ongi nemad, teine Bütsants.

Kui õigeusklik kahetsus tuleb tagasi, sealt võib see rahvas, ma loodan leida mingisuguse moraalse toe endale.

Kes seda teeb?

Nad ise teevad, see on neil sees. Aga venelasest kaob eetika sel hetkel, kui ta saab ülemuselt käsu. Sa võid rääkida vene ärimehega, sa võid rääkida vene ajakirjanikuga, ma mõtlen neid, kes on läinud Kremli poolele, aga mingil hetkel tema näoilme muutub, ta on saanud käsu. Ta ei ole enam see, kes on Euroopasse kunagi tahtnud, nad isegi häbenevad Euroopasse pürgimist praegu.

Meil siin ka on ju olnud inimesi, näiteks nagu ühe rahvuslik-konservatiivse partei esindajad, kes on rääkinud, et Venemaa on tsivilisatsioon. On isegi üks väga kõva katoliiklane Varro, kes ütleb, et venelaste mentaliteet ja kultuur on meile lähedane. Ja siis ma vaatan, et siin elavad Vene kodanikud, kes on saanud meie liberaalses majanduses teha, mis tahavad - luua, kirjutada, teadust teha. 90 protsenti neist läks aastal 2020 Vene saatkonda ja hääletas, et maniakk Putin, kes juba 20 aastat oli vene rahva turjal rutjunud, saaks veel valitseda niikaua, kui ta tahab. Sellised Vene kodanikud on meil siin Eestis.

Sa oled õppinud Venemaal, oled Venemaaga äri ajanud.  Mis sa arvad, kas Venemaast saab mõneks ajaks riik, kuhu ei minda ja kellega tegemist ei tehta?

Mina loodan ikkagi, et Venemaal tuleb pööre. Ma arvan, et see sõda lõpeb, nii nagu iga sõda, mingi kokkuleppega ja siis ma mõtlen ühe perioodi peale, kus kõikidel riikidel olid lihtsalt ettekujuteldamatult võlad kaelas ja osa elanikkonda oli sõjas tapetud. See periood lõppes suure majandustõusuga, kus keegi ei pannud neid võlgasid üldse tähele, ei mingit inflatsiooni, raha oli nii palju, kuna puhkeb optimismilaine. See periood on tuntud ka kui Teine maailmasõda. Isegi riigid, kus mingit märkimisväärset majandust ei olnud, näiteks nagu Jaapani keisririik ärkas ellu, mingit Marshalli plaani Ameerika neile ka ei andnud, kõik ehitasid, lõid, tootsid, tarbisid. Ma arvan, et tuleb samamoodi optimismipuhang peale seda sõda.

Millal see sõda lõpeb?

Ma arvan, et tuleb tõsiselt võtta neid infoallikaid, kes juba praegu räägivad, et Vene luurekoordinaator Narõškinit on nähtud kuskil lääne linnas, et üritatakse midagi kokku leppida. Millal ta lõpeb, mina ei julge öelda. Väga vaimukas härrasmees, Zelenski kabinetinõunik Arestovitš ütles, et kuskil kahe-kolme kuu pärast või hiljemalt aastaks 2035.

Kui sobib, siis ma tahaks lugeda mõned värsid, et kaasa aidata selle sõja lõpule. Värsside lugemine on sellel puhul nagu mana, et kui neid kuulevad paljud, siis järsku lähevad täide.

Tuul kui puude latvu peksab vastu katust,

peavad venelased presidendi matust.  

Neame Putinit, va presidenti julma,

tema matust peame rõõmsalt nagu pulma.

Ta rippus Haagi tribunali võllas,

Moskvasse ta tõime pidutõllas.

Äiksepaistel matsime ta maha,

kuuse alla Kremli müüri taha.

Kui Putin elas, see vast oli mees,

sulaväävlina tal veri soontes kees,

tema süstimisest punnis näomask

õhetas kui ahjust võetud vask.

Ta iseloom kui surnud juudi küür,

ta rinnakorv kui lapse padjapüür.

Padjapüür, mis täidetud on paest,

kui Putin kärkis lupja kukkus laest.

Kui Haagi timuk lingu heitis kaela,

mees kraaksatas seal takerdudes paela.

Vennad, venelased kärvamast ma ei tõrgu,

põmdi veel üks peer ja viuhti alla põrgu.

Ütles, kinni kukkus ling, põrgusse läks presidendi hing.

Viimast korda kärgatas seal kõu,

tühjaks jooksis tribunali õu.

Ma luuletasin selle tuntud Heiti Talviku poeemi "Don Ramon" motiividel. Ma mõtlesin, et kui sa seda kordad, nagu eestlased mana kordasid, peab nii minema. See on õiglane, sõjakurjategija saab oma karistuse. Kõik muutub paremaks.

Kaitseväe juhataja Martin Herem on öelnud: ei ole mitte mingit tähtsust, kuidas sõda lõpeb, meil siin sellest kergem ei hakka, meie hirmud ja ohud sellest ei vähene. Jagad sa seda seisukohta?

Martin Herem tegeleb paralleelselt kaitseväejuhtimisega veel kaitse kaitseväele relvastuse ja võimekuse juurde kauplemisega. Ta peabki rääkima. Tegelikult juba sõja käigus on näha, et Vene sõjamasin on, nagu hiinlased omal ajal ütlesid, pabertiiger. See, mismoodi lääs on ennast kokku võtnud, ma ütlesin natukene vallatumalt oma Eesti Ekspressi artiklis, munad üles leidnud, see on väga oluline muutus. Varem lääs, meie kallis Euroopa Liit, ta käitus nagu oleks Teine maailmasõda alles äsja lõppenud, kuigi sellest  on pea 80 aastat möödas,  kõik vaatavad üle ookeani kauge Ameerika poole, et tulge, aidake.

Seesama Ameerika, kelle kohta meie rahvuslikud konservatiivid räägivad muuseas, et seal on võimule saanud närakad, Bideni valitsus ja need inimesed on ebaseaduslikult kuidagi võimu saanud. Need inimesed on need, kellele kogu maailm vaatab. Saatke veel, saatke neid rakette Himarsitele, miks te neid lühikese löögiga saadate, saatke neid, mis lendavad 300 kilomeetri taha. Nagu meil ei olekski raha, me oleme Euroopa Liidus, mis on maailma suurim majandustsoon. Tuleb munad üles leida, tuleb südi olla.

Kas sa näed ka sellist tüdimust või väsimuse ohtu? Kogu aeg nagu ei jõua kaasa tunda ja lugeda neid sõjauudiseid. Kas sa näed seda oma meediaväljaannetes, publiku reageeringutes?

Kuna meedial ei ole nii koleda tapmise kajastamiseks kogemust, siis on oht, et hakatakse sõjauudiseid näitama nagu spordiuudiseid - seitse raketti, 17 raketti, nüüd ütles Vene kindral seda, Ukraina kindralstaap lükkas selle ümber. Seda ei saa kajastada nagu spordiuudist. Üks osa inimesi, neid on tuhandeid, nad on lahingutes, nad on ette valmistunud kannatama ja surema, need on sõdalased. Aga palju suurem osa inimesi, miljonid, on seal pommitatavates linnades, on küüditatud, kes ei tea, kus nende sugulased, nende lapsed asuvad, tuleb näidata nende inimeste elu, nende vaprust, kannatusi.

Ma vaatasin näiteks, kui kevadtalvel piirati sisse ja pommitati Mariupoli linna. Ssee on Tallinna suurune linn mere ääres, tohutu tööstuslinn. See kuidas need inimesed tehastes varju otsisid, kuidas nad kogunesid õue peale midagi keetma, sinna sadas rakett. Selle sõja näitamisega ei tohi lähtuda sellest, mida kindralstaabid räägivad, neile oma PR osakonnad, küll nemad räägivad, aga tsiviilisikutel ei ole mingisugust nagu avalikke suhtluse paketti, mida näidata, et nii me elame, telefoni pole, külm on, vesi on otsas. Seda tuleb näidata.

Siin on üks eetiline moment ka, mis läks teisiti, kui oleme harjunud. Üldiselt on ju sõjareporteri eetikas see, et sa ei näita ilmaasjata verd, kannatusi, sa ei näita koolnute nägu või purustatud liikmeid, aga Ukrainal oli seda tarvis. Kui  avastati Kiievi lähedal Butša lihunikutöö, siis neil oli tarvis, et need pildid just oma õuduses jõuaksid maailma. Siis lääne ajakirjandus aitas neid, tuldi kohale, filmiti, näidati neid jubedaid kohti, kus minuvanune, kellelegi vanaisa oli tulnud just kohalikust poest ja oli sealsamas neetud Vene okupantide poolt maha niidetud. Tänu sellele naturalistlikule sõjakoleduse näitamisele saidki ukrainlased korralikud ründerelvad endale. Selline kahetine eetika - ühelt poolt sa ei taha näidata ja teiselt poolt taktikaliselt on tarvis Ukraina aitamiseks seda nii näidata. Nii mõtlevad toimetused täna.

Kas Ukraina sõda on mingis mõttes ühendanud eestlasi ja näidanud midagi, mida me võib-olla olime ära unustanud?

Ma nägin, kuidas minu ühelt ehituselt kõndisid ära ukraina tublid töömesilased. Nad panid ära korralikult oma elektritrellid, tööriistad ja ütlesid, et me lähme nüüd sõdima, varsti peale võitu oleme tagasi. Ma mõtlesin eesti ehitajate peale, kes püstitavad Norras puumaju, paljud on Soomes ja mõned Inglismaal, nad ju kindlasti tulevad ka tagasi, tuleb südi olla. See Vene maailm, Russkii Mir, mis siin kehtestatakse, et kui nemad tulevad, siis me saame kahetsema, need, kes ei tulnud oma riigile appi sõdima. Ma ei tea, võib-olla sobin minagi kui vana mees kuskile sõjaauto rooli keerama või laost mundreid välja andma.

Ma mõtlesin siia tulles ilma peale. Juhan Viiding tegi omal ajal luuletuse tuisust, kus oli üks kummaline fraas, mis jäi mul ülikoolis kirjandust õppides vasardama:  

Tuisk on seitsmenda päeva,

mida me kardame.

Julged püüame olla,

mis asja me kardame.

Meile tundub, et on väga kehv olukord, aga see on võrreldes Ukraina kannatustega tühi-tähi. Samas me kardame palju hullemat asja.

Me ei peaks virisema tegelikult nende asjade üle?

Me kas oleme südid või julged või me ei vääri seda iseseisvust. Me väärime ja oleme.

Samas Eestis on see olnud üks kriiside aasta, uudised ei ole head ja perspektiiv ei ole positiivne.

See sõltub, kuidas seda näidata. Tegelikult me saame hakkama. Kapitalism on taoline asi, et inimesed peavad ennast kokku võtma ja pingutama ning seda nad teevad. Aga kui vaadata uudisvoogu, ma lugesin hämmastavat uudist, et jänkidel õnnestus oma valitsuse laboris saada kätte külmtuumareaktsioonist rohkem energiat, kui sinna oli pandud. See oli esimest korda ajaloos ja see on tõestatud katse, mis tähendab, et me saame ilma tuumakiirgust levitamata korraliku soojaenergiaallika ning venelased võivad oma gaasiga ja naftaga käia siin kaugele-kaugele Taganrogi.

Kas sa vaatasid seda, kui president Alar Karis kuulutas välja riigikogu valimised ja hoiatas meid selle eest, et tühjasid loosungeid ja selliseid kõlavaid hüüdlauseid mitte uskuda?

Alar Karis on läinud väga heaks ja täpseks oma poliitilistes teadetes. President areneb meie nähes. Tuleb vaadata, kes mida lubas. Näiteks praegune valitsus lubas oma koalitsioonilepingu energeetika paragrahvi pügalas üks  luua meile sügistalveks LNG gaasivõimekus, et me ei oleks Vene gaasitoru otsas abituna. Nad ei ole seda loonud. Miks ei loodud peale Andrus Ansipi lahkumist Euroopasse neid alternatiivenergiaallikaid, uusi võimsusi pole üldse loodud, kus te olite, kes jala taha pani? Oleme järsku ise lollivõitu?

Samuti tuleb eristada signaali mürast. Üks rahvuslik partei, rahvuslased, ma kahtlen, kas eesti rahvuslased, hakkas täpselt samal ajal, kui Kremli hullud ähvardasid 30 riigist koosnevat NATO-t, tõmmake kaugemale, teie olete meile võlgu, te kohe tõmbate oma relvad minema Ida-Euroopast. Samal ajal selle partei endine ja praegune esimees ütlesid, et Eestis on üks suur mure, nimelt need NATO hävituslennukid Ämaris. Need peaksid ära minema, kuna nemad tegelevad homopropagandaga. Jaburus kuubis. Seda nad rääkisid täpselt sel ajal, kui Putin juba Venemaa teises avalduses rõhutas, et need meie Ida-Euroopa naabrid siin, Baltimaad ja Poola, et nad saavad ise oma kaitsega hakkama. Eestil on 0 hävitajat ja 0 tanki.

Tookord tulid kohe meile kõige vahvamad relvad, mis Eesti pinnal on kunagi olnud F-35 radarile nähtamatud hävitajad. Nemad ütlesid, et see on probleemiks, miks nad siin on. Üks hävitaja maksab sada miljonit dollarit või eurot koos veel maapealse hooldusega. Eestil ei ole ühtegi. Soome, keda need ekrekad nimetasid poemüüjate valitsuseks, tellis endale 64 F-35 hävitajat. Ja EKRE jaoks on probleem Ämaris olevad NATO lennukid, seal käivad vahetustega Belgia, Poola, USA lennukid. 5. märtsil tuleb valijal seda tähele panna..

Kas nad räägivad seda juhuslikult või on see planeeritud strateegia?

See ei saa juhuslik olla, see ei olnud kunagi valija soov, see küsimus ei ole kunagi olnud esil. Aastal 2013 Toomas Hendrik Ilves midagi ütles, et kui valitsus ei suuda kooseluseadust teha, siis võib-olla meie NATO liitlased saavad meist valesti aru. Kust nad selle pähe võtsid, see on umbes nagu Varro ütles ühel hetkel, et Venemaa on ümbritsetud NATO maadest. Tal on korralik juriidiline kõrgharidus, ta räägib väga mõõdetud ja sisendaval häälel, ta on väga heast perekonnast, aga Venemaa ei ole ümbritsetud NATO maadest. Kuus protsenti Vene territooriumist oli sel ajal ümbritsetud NATO maadega, ülejäänud on Hiina, Mongoolia, Jaapan, Valgevene ja natukene siis Norra ja Soome. Keegi võtab selle jaburuse täpselt Kremli leksikast.

Sellistel segastel aegadel oleks vaja riigimehi, mitte selliseid poliitikuid, kes elavad nagu valimistest valimisteni. Kui mitu riigimeest sinu meelest praegu Toompeal on?

Osa poliitikuid kabinetis ei plärtsu, nad on väga head analüütikud, normaalsed, kogenud ja siis kui kaameral läheb põlema kuulus lambike, siis temas tärkab klounike, ta hakkab poliitteatrit tegema. Osad ei oska arvutada, analüüsida, ei suuda kasutada neid analüütilisi ressursse, mis neil riigikogus on. See klounide hulk jääb teatud piiridesse, aga ohtlik on see, kui valija tahab valida seda, kes neile telekast parema mulje on jätnud.

Mina arvan muuseas, et ka Eesti võiks minna Belgia ja veel paljude riikide teed, et valimine oleks kohustuslik. Igaüks peab mõtlema, kelle kätte me oma ühise raha usaldame. Ma olen kuulnud, et ühes Euroopa riigis  isegi tööandja küsib, et mis mure on, miks sa demokraatias ei osale.

Üks erakond ajab punamonumente taga ja tahab sümboleid hoonetelt maha võtta, teine räägib, et võib-olla Ukraina põgenikke on liiga palju ja kolmandal on muu mure, et see kõik tegelikult on häälte korjamise nimel.

On muidugi, aga praegu on teisi muresid. Kuna minu mõlemad vanaisad on neetud kommunistide käes surnud Siberis või Venemaa pool, siis mulle punamonumendid ei meeldi, aga veel vähem meeldib mulle tühja-tähjaga tegelemine praegusel Euroopa suure sõja ajal. Küll jõuab.

Siin on muuseas selline asi, mida ma arvan, et isamaalased isegi ei tea. Üks erakordne Vene sadist ja mõrtsukas, kellel on Eestis obelisk. Aga nad ei tea, kus see asub. See on Ivan Julma põhiline karistussalklane, aga ma ei ütle, kus see asub, muidu isamaalased lähevad kallale, võtavad selle sajanditevanuse obeliski maha. Ta tapeti õnneks meie Paide sakslaste poolt lahingus just Eesti pinnal.

Kas midagi on hästi praegu ka Eestimaal?

Ikka on, vaatame, kuidas meie rahvusvahelised firmad, kõik need Veriffid ja Boltid purjetavad, on endale rahvusvahelistes keskustes kaadrit värvanud, pakistanlasi, poolakaid, inglasi tööle võtnud, kuidas nad hakkama saavad. Väga vägev.

Ka peaminister Kaja Kallas on praegu väga pildis, Politico valis ta üheks mõjukamaks inimeseks maailmas.

Välispoliitika on Kaja Kallasele andnud uue võimaluse, nii nagu Toomas Hendrikule tema teisel valimisajal, mille alguses ta oli väga tüdinud meist. Kui Ukraina esimene kord langes Vene agressori ohvriks, oli Toomas Hendrik Ilves see, kes sai helistada USA president Obamale. Kaja Kallast on sel hetkel meil väga tarvis, aga LNG võimekust on ka tarvis, mida Reformierakond on torpedeerinud siin aastaid.

5. märtsil on valimised, aga kuidas valik teha?

Tuleb eristada signaali mürast. Kes näiteks tahtis napp aasta tagasi kutsuda meid Eesti vabariigi põhiseadust muutma ühes üliolulises küsimuses, nimelt et homodel on abiellumisõigus, meid taheti kutsuda täiesti üldrahvalikule referendumile selle suure küsimuse eest. Ma ei ole Helir-Valdor Seederit isiklikult näinud peale seda jaburust, aga kui ta oli maaeluminister, ta jumalast hästi tabas takti, kõik need top-up-i toetused, kuidas ta põllumeestele Euroopast raha tõi ja nüüd selline asi. Vabandust, ta tahtis meid kõiki tüüdata, no tüütakski ära ja valitsus saadeti laiali.