Kui (sotsiaal)meedias valijakompasside teemal arutatakse ja enda tulemusi jagatakse, langeb peatähelepanu enamasti n-ö valimissoovitusele ehk sellele, millise erakonnaga on kasutaja vaadete kokkulangevus protsentuaalselt kõige kõrgem.

Lisaks valijate ja erakondade omavahelise protsentuaalse kattuvuse mõõtmisele saab valijakompasse aga edukalt kasutada ka riigi parteimaastiku üldisemaks kaardistamiseks, otsides vastuseid küsimustele nagu: kuidas paiknevad erakonnad üksteisega võrreldes sotsiaalmajanduslikul vasak-parem ja kultuurilisel/väärtuspõhisel teljel ning millised dimensioonid Eesti poliitikas veel olulised on ja mil määral need erakondi polariseerivad?

Võrdlevad uuringud on näidanud, et valijakompassid on erakondade laiemate ideoloogiliste positsioonide tabamisel küllaltki täpsed ja tulemused kattuvad üldjuhul teiste üldtunnustatud meetodite põhjal tehtud mõõtmistega.¹

Samal ajal on valijakompasside eeliseks mitmete teiste erakondade paigutamise viisidega võrreldes nende ajakohasus: erakondade positsioonid poliitilise süsteemi kesksetel dimensioonidel arvutatakse vastaval ajahetkel päevakorral olevate teemade alusel. Seega tasub küsida, mida räägib 2023. aasta Valijakompass Eesti parteimaastiku kohta.

Kahemõõtmeline poliitiline maastik

Alustuseks vaatame kahemõõtmelist poliitmaastikut. Seda illustratsiooni on Valijakompassi kasutajatele kuvatud juba kompassi algusaegadest (2011. aastal) saati, ent vahepealse aja jooksul on suures osas muutunud konkreetsed poliitilised väited, mille põhjal erakondade paigutusi arvutatakse.

Maastik koosneb kahest teljest, mida on viimastel aastakümnetel peetud (Lääne-)Euroopa poliitikas keskseteks: sotsiaalmajanduslik vasak-parem telg ja peamiselt väärtus- ja identiteediküsimusi puudutav liberaalne-konservatiivne dimensioon. Joonis 1 kinnitab, et ka Eesti erakonnad eristuvad sellisel maastikul üksteisest küllaltki selgelt.

Joonise horisontaalne telg kinnitab üldjoontes seda, kuidas erakonnad end ka ise defineerinud on: neli erakonda (Reformierakond, EKRE², Isamaa ja Parempoolsed) paigutuvad keskpunktist paremale, kolm tükki (Keskerakond, SDE ja rohelised) aga kindlalt vasakule poole. Eesti 200 asub sisuliselt skaala keskpunktis, mis ei ole üllatav, kuna erakond on ka ise vältinud ühese positsiooni võtmist klassikalisel vasak-parem skaalal.

Enda nime vääriliselt on kõige parempoolsemaks erakonnaks Parempoolsed, mis esindab selgelt neoliberalistlikku ideoloogiat ning asuvad tsentrist märgatavalt kaugemal kui Reformierakond, mis on pikalt olnud sellise majandusnägemuse eestvõitleja Eesti poliitikas.

Siiski ei tasu arvata, et neli majanduslikult parempoolset erakonda on omavahel konkreetsete teemade osas ilmtingimata ühel nõul: eriti just Reformierakonna ja EKRE, aga ka teiste erakondade vahel eksisteerivad selged erinevused nii mitmetes maksupoliitilistes küsimustes (kütuseaktsiis, toiduainete käibemaksu langetamine) kui ka selle osas, kas riik peaks (jõuliselt) sekkuma soolise palgalõhe korrigeerimisse.

Vaadates sel korral Valijakompassi kaasatud väiteid, siis ühel nõul on kõik nimetatud (parempoolsed) erakonnad vastuseisus astmelisele tulumaksule ja kinnisvaramaksule, samuti leitakse, et inimeste isiklik vastutus tervishoiusüsteemis peaks kasvama.

Tsentrist teisel pool saavad kõige vasakpoolsema erakonna tiitli napilt sotsiaaldemokraadid, ent kolme vasakpoolse erakonna omavahelised erimeelsused konkreetsete teemade osas on võrreldes paremtiivaga märgatavalt väiksemad. Samuti tuleks silmas pidada seda, et erakondade paigutused peegeldavad nende suhtelisi erinevusi Eesti kontekstis.

Seega ei tasu joonisel telje vasakule otsale üsna lähedal asuvaid sotsiaaldemokraate ja rohelisi kindlasti pidada rahvusvahelises plaanis äärmiselt vasakpoolseteks erakondadeks. Näiteks sotside poolt väljapakutud astmelise tulumaks plaan, kus 3000 eurost suuremale sissetuleku osale rakenduks 28-protsendiline maksumäär, ei liigituks paljudes teistes riikides sugugi tugevalt vasakpoolseks, ent Eesti praeguse tulumaksusüsteemiga võrreldes kujutaks endast siiski hüpet vasakule.

Vaadates vertikaalset liberaalne-konservatiivne telge, näeme et kaks erakonda (EKRE ja Isamaa) on tugevalt konservatiivsete/traditsiooniliste väärtuste poolel, samas kui neli parteid (Reform, SDE, Eesti 200 ja rohelised) esindavad selgelt liberaalset maailmavaadet.

Keskerakond ja Parempoolsed on antud teljel kõige lähemal keskpunktile, kuigi mõlemad kalduvad siiski rohkem liberaalsuse suunas. Sarnaselt Eesti 200-le vasak-parem dimensioonil, ei ole ka nende kahe erakonna tsentristlik paigutus väärtustelje osas üllatav, kuna mõlemad panevad suuremat rõhku majandusteemadele ning väärtusküsimustes jäävad pigem hägusaks (nt võtsid mõlemad erakonnad neutraalse positsiooni samasooliste kooselu seadustamise küsimuses).

Sotsiaalselt kõige liberaalsemaks erakonnaks Eestis on – vähemalt Valijakompassi paigutuste põhjal – rohelised. Võrreldes teiste liberaalsete erakondadega (Reformierakond, SDE, Eesti 200) on rohelised mõningates rahvusvähemuste integratsiooni puudutavates küsimustes veidi liberaalsematel seisukohtadel, ent kõige tugevam kontrast ilmneb kergete narkootiliste ainete isiklikuks tarbeks kasutamise legaliseerimise osas: Rohelised on ainus erakond Eestis, mis on antud teemal võtnud pooldava seisukoha, mis omakorda nihutab neid telje liberaalsema otspunkti suunas.

Konservatiivse poole peal on asjad selged: EKRE on võtnud võimalikest kõige konservatiivsema positsiooni kõikide antud teljele paigutatud poliitiliste väidete osas.

Isamaa ja EKRE vaated kattuvad nendel teemadel suurel määral ning ainsad erisused ilmnevad kahe väite – "Kuritegevuse vähendamisel on rohkem abi karistuste karmistamisest kui ennetamisest ja rehabilitatsioonist" ja "Aborditegemise õigusi Eestis tuleks piirata" – osas, kus Isamaa on jäänud neutraalseks, kuid EKRE on võtnud konservatiivse positsiooni (rangemad karistused kurjategijatele ja aborditegemise õiguste piiramine).

Erakondade tugev polariseeritus väärtusteljel, ning liberaalse poole mõnetine ülekaal, ennustab, et kui Isamaa ja/või EKRE soovivad luua valitsuskoalitsiooni mõne liberaalsema erakonnaga - kuigi enamik neist on EKRE-ga koostöö juba välistanud –, siis tuleb selle dimensiooniga seotud teemasid kas oskuslikult vältida või peab olema valmis tegema järeleandmisi. Kaalukeeleks võib osutuda Keskerakond, mis on väärtusteljel kõige lähemal tsentrile ning võib koostööd teha nii liberaalse kui ka konservatiivse blokiga.

Teised dimensioonid

Lisaks kahele eelkirjeldatud kesksele dimensioonile võib Eesti poliitikas eristada ka teisi olulisi teemablokke, mis kahe laiema mõõtmega ilmtingimata ei kattu.

Esmalt vaatleme erakondade paigutust Euroopa Liidu ja keskkonna telgedel. Tihtipeale on need teemad ühildatud (liberaalne-konservatiivne) väärtustelje küsimustega üheks laiemaks dimensiooniks, mida on kutsutud näiteks transnatsionaalseks (transnational)³ või GAL/TAN (green, alternative, libertarian / traditional, authoritarian, nationalist) konfliktijooneks.⁴

Seekordses Valijakompassis otsustasime defineerida väärtustelje kitsamalt ja vaadelda Euroopa Liidu ja keskkonna dimensioone eraldi. Ent nagu joonis 2 kinnitab, jagunevad erakonnad nende dimensioonide osas väga sarnaselt joonisel 1 kujutatud liberaalne-konservatiivne teljega: konservatiivsed erakonnad pooldavad suuremat rahvuslikku autonoomiat ja prioritiseerivad majanduskasvu võrreldes keskkonnakaitsega, samal ajal kui liberaalsed erakonnad on vastupidistel seisukohtadel.

Siiski tuleb lisada, et kuigi üldiselt suhtuvad kõik erakonnad peale EKRE Euroopa Liitu positiivselt, võetakse märkimisväärselt erinevaid positsioone selle osas, kas rahvusriigid peaksid EL-i tasandile võimu praegusest rohkem ära andma.

Valijakompassi alusel kõige euroopameelsem erakond Eestimaa Rohelised on ainus, kes toetab täielikult nii ühiselt kokkulepitud reegleid rikkuvate liikmesriikide karistamist EL-i institutsioonide poolt kui ka liikmesriikide ühehäälsuse põhimõttest loobumist välispoliitiliste otsuste tegemisel.

Keskkonnadimensiooni osas kasutasime ka mitmete teiste riikide valijarakendustes katsetatud vastandust keskkonnakaitse ja majanduskasvu tähtsustamise vahel. Kahtlemata on tegemist lihtsustava lahendusega, aga selline lähenemine lubab erakondi õiglasemalt vastandada. Kui telg oleks defineeritud näiteks "Keskkonna kaitsmise poolt versus keskkonna kaitsmise vastu", oleks raske näha, et ükski erakond sooviks paigutuda vastu-poolele.

Tuues sisse nii-öelda trade-offi keskkonna ja majanduse prioritiseerimise vahel, tulevad erakondadevahelised erisused siiski esile. EKRE ja Isamaa jäävad majanduskasvu tähtsustamise poolele, Keskerakond ja Parempoolsed tsentrisse ning neli liberaalset erakonda prioritiseerivad tugevamalt keskkonnakaitset.

Oodatult on kõikides antud teemablokki puudutavates küsimustes võtnud kõige enam keskkonnakaitset tähtsustava positsiooni roheliste erakond, mis peegeldub nende positsioonis dimensiooni keskkonnakaitse-poolses otsas.

Järgmisena vaatleme kaht dimensiooni, millel joonistub välja väga sarnane muster: EKRE versus kõik ülejäänud erakonnad.

Alustades demokraatia dimensioonist, siis viitavad EKRE seisukohad kohtusüsteemi politiseerimise ja vähemuste põhiõiguste osas demokraatia illiberaalsele vormile, kus rahva enamuse tahtel võib piirata nii kohtuvõimu sõltumatust kui ka vähemuste õigusi.

Liberaalse demokraatia asendamise illiberaalsega sõnastas juba 2014. aastal konkreetse eesmärgina Ungari peaminister Viktor Orbán.⁵ EKRE ise on Mart Helme isikus vastandanud liberaalset demokraatiat "traditsioonilise demokraatiaga" ning avaldanud poolehoidu viimasele.⁶

Veelgi jõulisemalt eristub EKRE teistest erakondadest Ukraina sõja teemadel, olles ainuke erakond, mis täielikult pooldab Ukraina põgenike vastuvõtmise ja Ukrainale antava majandusabi piiramist. Kui EKRE soovib luua koalitsioonivalitsust näiteks Isamaa ja Keskerakonnaga, siis võib demokraatia olemust ja Ukraina teemat puudutavates küsimustes tekkida märkimisväärseid lahkarvamusi. 

Kui mitmetel teistel telgedel jääb Keskerakond enda nimele kohaselt pigem tsentrisse, siis rahvusvähemuste integratsiooni osas ollakse kõikide teiste suuremate erakondadega võrreldes vastaspoolel, toetades leebemat lõimumispoliitikat. Kuna peamiselt puudutavad antud teemabloki küsimused just venekeelset vähemust, on Keskerakonna teistest eristuv positsioon igati ootuspärane.

Üldiselt seostatakse liberaalseid erakondi integratsiooniteemade osas pigem leebema suhtumisega, ent peamiselt eestikeelsetele valijatele toetuvad Reformierakond, sotsid ja Eesti 200 on eriti just Venemaa kasvava agressiivsuse valguses asunud mitmetes küsimustes toetama jõulisemat lähenemist.

Mõeldes jällegi võimalikele koalitsioonivalitsustele, võib vene vähemust puudutavate teemade osas (nt eestikeelsele haridusele ülemineku tempo, Venemaa/Valgevene kodanikelt kohalikel valimistel valimisõiguse äravõtmine) tekkida Keskerakonnal probleeme ükskõik millisesse liitu sobitumisega. 

Viimaks jõuame aga dimensioonini, kus polariseeritust justkui ei olegi. Vähemalt ametlike loosungite ja seisukohavõttude osas toetavad kõik Eesti erakonnad suurema rõhu asetamist ühtlasele regionaalarengule või siis vähemalt ei ole otseselt sellele vastu.

"Maksudega kogutud rahast peab senisest suurem osa minema kohalike omavalitsuste eelarvesse" on erakondi kõige vähem polariseeriv väide terve Valijakompassi peale, kuna kõik kaheksa erakonda nõustuvad sellega.

Ainus väide, mis antud dimensiooni osas mingisugustki erimeelsust tekitas, puudutas riigiasutuste kolimist Tallinnast väljapoole. Huvitaval kombel on valimiste kaks peamist konkurenti Reformierakond ja EKRE siinkohal hoopiski ühel nõul (pigem ei nõustu, et rohkem riigiasutusi peaksid kolima maakondadesse).

Igatahes tasub Eestimaa äärealade elanikel valimistejärgset perioodi pikisilmi oodata ja erakondadele nende ühtlase regionaalarengu osas (väidetavalt) väga toetavaid seisukohti kindlasti ka meelde tuletada.

Lõpetuseks

Avalikes poliitikateemalistes aruteludes kuuleme tihti sõna "polariseeritus" ja enamasti negatiivses kontekstis. Valijakompassi paigutused näitavad, et Eestis tõepoolest eksisteerib erakondadevaheline polariseeritus mitmete poliitikas kesksete dimensioonide osas. See, et erakonnad oma vaadete poolest üksteisest eristuvad, ei ole iseenesest aga sugugi halb, sest vastasel juhul oleks kodanikel väga keeruline teha mõttestatud valimisotsust.

Vaadates erakondade paigutusi erinevatel dimensioonidel, võib öelda, et vähemalt mingil määral sobiliku valiku peaksid leidma nii vasak- kui parempoolsete ja liberaalsete kui ka konservatiivsete vaadetega valijad, samuti mõne üksiku konkreetsema poliitilise küsimuse põhjal otsustajad.

Kui erakondadevaheline ideoloogiline polariseeritus on mingil määral isegi tervitatav, siis sellega kaasneda võiv afektiivne polariseeritus (affective polarization) on hoopis problemaatilisem nähtus. Afektiivne polariseeritus viitab sellele, et valijad näitavad üles positiivseid tundeid omaenda eelistatud erakonna suhtes, olles samal ajal mõnede teiste erakondade ja nende valijate osas negatiivselt meelestatud.

Rahvusvahelised uuringud on näidanud, et inimestes tekitavad eriti teravaid emotsioone just väärtus- ja identiteediküsimustega seonduvad teemad, kuna nende osas on keeruline kompromisse leida.⁷

Sama näeme ka Eestis: kõige tugevamad omavahelised negatiivsed tunded eksisteerivad ühelt poolt konservatiivses äärmuses oleva EKRE ja teiselt poolt liberaalsete erakondade (Reformierakond, SDE, Eesti 200) valijate vahel.⁸

Käesoleva valimistsükli jooksul on vastastikune sallimatus sellel dimensioonil veelgi kasvanud ning see kandub üle ka isiklikule tasandile, näiteks oleks enam kui pool liberaalsete erakondade toetajatest häiritud sellest, kui nende pereliige abielluks EKRE toetajaga.⁹

Sellist tüüpi polariseeritus võib tuua kaasa väga tõsiseid tagajärgi ka riigi tasandil, näiteks on leitud süstemaatiline seos kõrge afektiivse polariseerituse ja demokraatia tagasilanguse vahel. Selliste arengute taga on lihtne, aga murettekitav loogika: kui mingi poliitilise jõu toetajad evivad enda oponentide suhtes väga negatiivseid tundeid, siis on hirm vihatud vastaste võimule saamise/jäämise ees nii suur, et omaenda erakonna juhtide poolt võidakse aktsepteerida ebademokraatlikke samme.¹⁰

Seega tervitagem seda, et Eesti erakonnad pakuvad valijatele mitmekülgselt erinevaid ideoloogilisi programme, ent hoidkem silm peal polariseerituse afektiivset vormi puudutavatel arengutel.

Lisa: EKRE paigutus vasak-parem teljel

Kui Valijakompassis paigutus EKRE majanduslikul vasak-parem teljel tsentrist paremale, siis Postimehe kandidaadipõhises Hääleandjas sattusid paljud EKRE kandidaadid vähemalt nende endi jaoks üllatuslikult hoopis spektrumi vasakule poolele.

Selline vastuolu ei ole ülemäära üllatuslik. kui enamike erakondade puhul on nende vasak-parem paigutused küllaltki üheselt selged, siis just parempopulistide osas esineb enim vasturääkivusi ning nende mõneti hägus paigutus valijakompassides on tavapärane¹¹ .

Uuringud on näidanud, et parempopulistlikud erakonnad võtavad väga tugevad seisukohad väärtus- ja identiteediteemasid puudutavates küsimustes, ent majandusteemadel võivad nad oma positsioone teadlikult hägustada. Selle asemel, et lähtuda üldisest ideoloogilisest (vasak- või parempoolsest) vaatest, püüavad nad pigem iga üksiku teema osas tabada võimalikult laiale osale valijaskonnast meeldivat positsiooni¹².

ERR-i Valijakompassi vasak-parempoolsust katvad väited keskendusid suuremas jaos maksuteemadele, mis eristavad erakondi üldjuhul paremini kui näiteks erinevaid toetusi puudutavad küsimused. Maksuküsimustes kaldub EKRE pigem parempoolsete (vähem makse/madalamad maksud) seisukohtade suunas. Kui küsimused keskendunuksid rohkem toetustele või riigi sekkumisele teatud majandussektorites, võinuks nende paigutus olla ka vasakpoolsem.