Viimati ilmnes, et riigikogu usaldatakse vähem kui teisi poliitilisi institutsioone: kui presidenti usaldab 71 protsenti Eesti elanikest ja ei usalda 20 protsenti, siis riigikogu usaldab 49 protsenti Eesti elanikest, ent ligikaudu samas suurusjärgus – 43 protsenti – ei usalda.

Eestlastest usaldab riigikogu 55 protsenti ja ei usalda 40 protsenti. Muust rahvusest vastajatest usaldab parlamenti 37 protsenti ja ei usalda 50 protsenti. Keskmisest suurem on usaldus riigikogu vastu Põhja- ja Lõuna-Eestis, kõige väiksem aga Kirde-Eestis.¹

Kahjuks ei anna Turu-uuringute AS-i läbi viidud uuring² vastuseid selle kohta, millest on madal usaldus riigikogu vastu tingitud. Ebaselge on seegi, mida usalduse all silmas peetakse, kui küsitakse: "Mil määral te usaldate poliitilisi institutsioone?"

Mis on usaldus?

Usalduse mõiste on keeruline ja teadused lähenevad usaldusele erinevalt. Filosoofi pilguga on usaldus vaimne seisund, mille puhul usaldaja suhtub usaldatavasse inimesse või institutsiooni positiivse tundega, eeldab, et usaldatav on usaldusväärne ning suudab ja tahab täita usaldaja ootusi.

Usaldades muudame end haavatavaks ja võtame riski, et usaldatav ei vasta ootustele; et meid võib tabada tunne, et meie usaldust on petetud. Ideaalis peaks usaldus sõltuma sellest, kas inimene või institutsioon on usaldusväärne. Aga vahel juhtub, et inimesed usaldavad seda, kes pole usaldusväärne, või umbusaldavad kedagi, kes tegelikult on usaldusväärne.

Umbusaldamise või usalduse puudumise taga võivad olla eelnevad halvad kogemused või ka eelarvamused. Teame, et usaldust on kerge kaotada, aga raske saavutada. Kuid juhtub ka seda, et eksime ja langetame oma hinnangu teise usaldusväärsuse kohta väärinfo põhjal.

Mida saab parlament teha usalduse kasvatamiseks?

Eeltoodust võime järeldada, et kui tahta kasvatada usaldust riigikogu vastu, peame mõtlema, kuidas kujundada head suhtumist parlamendi tegevusse. Kuidas saavutada, et parlamenti jõuaksid usaldusväärsed inimesed? Kuidas tagada, et inimesed jagaksid oma usaldust ja ka umbusaldust õigesti – usaldaksid neid, kes usaldust õigustavad, ja umbusaldaksid neid, kes pole usaldusväärsed?

5. märtsil toimuvatele riigikogu valimistele viidates kutsus president Alar Karis inimesi üles nõudlikkusele. Mida tuleks rahvasaadikutelt nõuda? Lihtne oleks vastata, et selleks, et teenida välja inimeste usaldus, peaksid parlamenti pürgijad olema usaldusväärsed.

Selleks peaksime esmalt kokku leppima, milline on hea saadik ja mis pädevusi ning voorusi ta peab omama. Ka see, mis haridus ja kogemus tal peab olema, on seni olnud tagaplaanil.

Saadiku "headus" sõltub sellest, milliseid ülesandeid ta peab täitma ja kuidas ta seda teeb. Kahtlustan, et mitte kõik inimesed, kellelt seireuuringus küsiti, kas nad usaldavad parlamenti, ei teadnud päris täpselt, mis on parlamendi ülesanded.

Tõenäoliselt teatakse, et parlamendi ülesanne on seadusi välja töötada ja võtta vastu riigielu puudutavaid otsuseid, ent kas teatakse ka seda, et parlament arendab välissuhtlust, mis eeldab saadikutelt head võõrkeeleoskust? Et riigikogu ülesanne on ka täitevvõimu tegevuse kontrollimine. Ja et suur osa tööst tehakse komisjonides seaduseelnõusid ette valmistades, mis eeldab juriidilist kirjaoskust ja nii eneseväljendus- kui ka head läbirääkimisoskust, sest on ju laua taga eri ideoloogiaid esindavad saadikud.

Viimatiste presidendivalimiste ajal küsiti tihti, kuidas saab parlament endale ülemust valida. See küsimus peegeldas teadmatust: kõrgeim võim Eestis on rahvas, seetõttu võivad valitud rahvaesindajad otsustada, kellest saab Eesti Vabariigi president. Riigikogu on ka valitsuse tööandja, andes peaministrile volituse moodustada valitsus ja teostades parlamentaarset kontrolli valitsuse tegevuse üle.

Valimiste eel tasub jutuks võtta ka riigikogu liikme hea tava

Riigikogul on suur vastutus Eesti riigi ja rahva kui kõrgeima võimu kandja ees. Et tagada rahvaesinduse usaldusväärsus, võeti Kaja Kallase juhtimisel 2014. aastal vastu riigikogu liikme hea tava³. Riigikogu liikme hea tava ütleb, et "riigikogu liige hoidub kahjustamast Eesti ja riigikogu mainet."

Aga mis juhtub siis, kui ta seda ikkagi teeb? Praegu on kokku lepitud, et parlamendi erikomisjon arutab selliseid tema pädevusvaldkonda kuuluvaid juhtumeid, kui on tekkinud kahtlus, et riigikogu liige ei ole käitunud vastavuses hea tavaga.

See puudutab peamiselt korruptsioonikahtlusi, kuid rikkumisi on teisigi. Kahjuks ei pea osad saadikud kinni ka viisakast arutelukultuurist. Seetõttu võiks mõelda, kes ja kuidas peaks tegelema parlamendi liikme hea tava rikkumistega ja millised oleks võimalikud sanktsioonid.

Kindlasti aitaks usaldust parlamendi vastu suurendada see, kui ka valimistel eel räägitaks rohkem riigikogu liikme heast tavast ja kandidaatidelt küsitaks ka avalikus debatis, milline on nende valmisolek pidada kinni headest tavadest ja kaitsta riigikogu head mainet ja usaldusväärsust.

Hea tava kohaselt oodatakse parlamendiliikmelt ausust, pühendumust, asjatundlikkust, avatust, nii tundliku informatsiooniga kui riigi varaga vastutustundlikku ümberkäimist, erapooletust, lähtumist rahva ja riigi, mitte oma erahuvidest. Samuti otsuste läbipaistvust, huvitatud osapoolte arvamuste kaalumist ning ühiskondliku mõjuga arvestamist otsuste langetamisel.

Kas aga valijate jaoks on oluline, et parlamendiliikmed lähtuksid kokku lepitud heast tavast? Kui tähtsaks peetakse parlamendiliikmete eetilisust?

Mida inimesed poliitikult ootavad?

Aastal 2020. ilmus poliitikauuringute ajakirjas Political Studies artikkel "Hea poliitik ja poliitiline usaldus: autentsuse lünk Briti poliitikas"⁴, mille keskmes oli küsimus, milliseid voorusi peetakse poliitikute puhul oluliseks. Uurimuses võrreldi 2018. aastal Briti täiskasvanud kodanike esinduslikus valimis saadud tulemusi 2017. aastal tehtud uurimusega, mis küsitles Briti eliiti.

Selgus, et kodanikud ootasid poliitikutelt kolme sorti voorusi: kompetentsust, moraalset terviklikkust (integriteeti) ja autentsust. Kõik grupid, poliitikud ise, ajakirjanikud ja ka kodanikud väärtustasid kõige kõrgemalt moraalset terviklikkust (integriteeti, i.k integrity), mida seostatakse aususega, truuks jäämisega oma põhimõtetele, lubaduste pidamisega. Vaid ajakirjanikud pidasid oluliseks ka poliitikute kompetentsust (haridust ja asjatundlikkust).

Huvitav lugu oli aga autentsuse või ehedusega, mida mõisteti kui poliitiku karismat, võimet veenda valijaid, et ta on normaalne inimene, kes on kontaktis tavaliste inimestega ja mõistab nende muresid ja arusaamu.

Poliitiline eliit ja ajakirjanikud ei pidanud aga autentsust kuigi oluliseks. Samal ajal pidasid autentsust väga oluliseks need kodanikud, kes üldiselt olid poliitikute suhtes umbusaldavad. Artikli autorid osutasid, et autentsuse tähtsus üha kasvab. Kodanikud ootavad poliitikutelt üha enam soojust ja inimlikkust. Liigne elitaarsus peletab.

Tasub uurida, mida peavad poliitikute puhul oluliseks Eesti inimesed. Kui ka meil on olukord selline, et saadikute kompetentsust ei peeta oluliseks (loodame, et sarnaselt brittidega ka meie ajakirjanikud seda ikka hindavad!) ja poliitikult oodatakse eelkõige seda, et nad oleksid rahvale lähedal, siis ei maksa imestada, kui parlamendi intellektuaalne võimekus väheneb. Ehk on siiski nii, et kõik peavad oluliseks, et poliitikud oleksid eetilised.

Ent seegi lootus väheneb, kui lugeda artiklit pealkirjaga "Valijate lojaalsed vastused poliitikute ebamoraalsele käitumisele"⁵ (2019) – kuigi kõik valijad ootavad poliitikutelt eetilist käitumist, näitavad empiirilised uuringud, et mõõdupuud, mille alusel poliitikute käitumist hinnatakse, on väga erinevad. Lisaks sõltuvad valijate moraalihinnangud sellest, kas tegemist on selle partei poliitikuga, kelle poolt valija hääletab, või mõne teise partei esindajaga.

Niisiis, mida teha parlamendi usalduse tõstmiseks?

Valitud saadikud peaksid järgima riigikogu liikme head tava. Mitmed selle punktid vajaksid läbi rääkimist: mida nende all mõeldakse ja millistele juhtudele need kohalduvad. Valijatel tuleb aga teadvustada, millised on seaduse kohaselt parlamendi ülesanded, millist kompetentsi rahvasaadikult eeldatakse ja milliseid eetilisi printsiipe saadik peab järgima.

Kui ootusi ja nõudmisi avalikult läbi räägitakse, on lootust, et kasvab valijate nõudlikkus nii kandidaatide pädevuse kui ka väärtushoiakute ja eetilise käitumise suhtes.

Jääb veel küsimus, kuidas saab valija hinnata saadiku usaldusväärsust. Siin on oluline roll ajakirjandusel, aga ka saadikutel endil: oma tegevus tuleb muuta läbipaistvamaks ja avalikkusele järjepidevalt teada anda, kuidas nad oma ülesandeid täidavad, miks ning kuidas mingi otsuseni jõutakse.