Mida Ida-Virumaaga peale hakata? See on olnud üks levinumaid küsimusi pärast äsjaseid riigikogu valimisi, kus Ida-Viru valijate suuremad häältemagnetid olid Kremlile sümpaatsete vaadetega Mihhail Stalnuhhin ja Aivo Peterson.

Kuigi Stalnuhhin on lubanud oma poliitikukarjääri lõpetada ja Peterson on praeguseks Eesti-vastase suhte loomise kahtlustusega vahi all, ei muuda see olematuks nende vaadete pooldajate armeed. 

Kõnekas, et Stalnuhhin ja Peterson said kahekesi Ida-Virumaal enam-vähem sama palju hääli, kui praegu võimuliitu moodustavate Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide kõik 24 kandidaati kokku.

Nende valimiste põhiteema oli otseselt või kaudselt suhtumine Venemaa tapatalgutesse Ukrainas. Hoiak sellesse on Eesti tuleviku tüviküsimus. Ida-Virumaal elavate suure hulga Eesti kodanike antud hääled kandidaatidele, kes ei ole teadlikult Venemaad hukka mõistnud ega toetanud Ukraina abistamist, kujunesid usaldusväärselt taadeldud meelsusmõõturiks.

Valimised võitnud Reformierakonna esimees Kaja Kallas ütles, et selline hääletamistulemus Ida-Virumaal on probleem riigile ja sellega tuleb kindlasti eraldi tegelema hakata.

Ida-Virumaaga eraldi tegelemine on Eestis päevakorral olnud alates Rahvarinde resolutsioonist 1988. aastal, millele on järgnenud valitsuse Ida-Viru probleemkomisjonid, eriesindajad, eriprogrammid ja tegevuskavad.

Kui vaadata äsjaseid valimistulemusi, siis võib ahastades tunduda, et see kõik on justkui olnud sõelaga vee kandmine. Avalikus ruumis kõlavadki mõtted, et kogu senine lõimumistegevus on läbi kukkunud, Ida-Virumaa poputamine on mõttetu: kuluta seal riigi raha palju iganes ja sõiduta sealseid venekeelseid inimesi Eesti taludesse keelelaagritesse või Estonia teatrisse, ikka hoiavad nad mõtetes Venemaa poole.

See oleks siiski kreenis hinnang. Elustandardi ja elukeskkonna suur erinevus Narva jõe kahel kaldal on senine suurim võit, mis ei pane isegi Eestis elavaid televiisori-Putini fänne oma praegust elu mingil juhul Venemaa elu vastu vahetama. Kuigi on ilmselge, et soovitud muutused hoiakutes Eesti riigi väärtuste suhtes pole toimunud sugugi nii kiiresti ja ulatuslikult, kui üle 30 aasta tagasi võis loota.

Miks nii on läinud, võib olla mitme sotsiaalteadlase doktoritöö teema. Kuid põhjuste kirjus kokteilis põimuvad nii sinisilmsus, Venemaa propaganda, piirkonna majanduse allakäik, kohalike poliitikute korruptsioon, osa elanike nõukaaegne mentaliteet, keskvõimu algatuste heitlikkus, sealhulgas ka näiteks haridusreformi pidev edasilükkamine, enamiku erakondade leige huvi ja palju muud.

Põhitähelepanu tasub siiski keskendada sellele, mida siis ette võtta, et nelja aasta pärast või lausa 2055. aasta riigikogu valimiste järel poleks põhjust samadel teemadel arutleda.

Kõige lihtsam ja lühem vastus on: Ida-Virumaal tuleb ära teha needsamad asjad, mida võimuliitu moodustavad kolm erakonda enne valimisi lubasid.

Eestikeelsele haridusele ülemineku reform tuleb järjekindlalt ja kvaliteetselt lõpuni viia. Õpetaja Lauri soovitus siin ei toimi: poole rehkenduse tegemine toob kaasa läbikukkumise. Lisaks tuleb tugevdada Eesti kõrgkoolide kohalikke kolledžeid. Koolidest sõltub, milline on tulevikus Ida-Virumaa noorte meelsus ja soov ning võime ise oma kodukanti paremale järjele viia.

Selleks, et nad tahaksid seda Ida-Virumaal teha, tuleb rohkem panustada kohaliku elukeskkonna nüüdisajastamisse. Raha selleks peab tulema kohalike ettevõtete makstavatest keskkonnatasudest, mis on aastakümneid lõviosas rännanud riigi kaukasse ja millest tagasi kohaliku elu edendamiseks on jõudnud tilluke osa. Sel juhul ei oleks tõsiselt võetavad ka jutud sellest, et ülejäänud Eesti maksumaksjad peavad upitama Ida-Virumaa elujärge. Seni on olnud pigem vastupidi.

Samast allikast koos Euroopa Liidu õiglase ülemineku fondi rahaga tuleb minimaalse bürokraatiaga ergutada Ida-Virumaal uute ettevõtete rajamist. Olgu selleks peenkeemia, infotehnoloogia, ringmajandus, metallurgia, biotooted, filmitööstus ja muu. Aga niikaua kui uus majandus ei toimi veel täistuuridel, ei tohiks riik kunstlike sammudega loopida kaikaid kodaratesse toimivale ja konkurentsivõimelisele olemasolevale tööstusele, millest suur osa on seotud põlevkiviga.

Kui Ida-Virumaal on pakkuda hea palgaga nüüdisaegseid töökohti, siis hakkab see hoidma kohalikke edumeelseid noori ning tõmbab juurde haritud inimesi ka mujalt Eestist. Sel juhul võib juba järgmistel riigikogu valimistel Ida-Virumaa valijate koosseis olla vaadetelt praegusega võrreldes mõnevõrra teistsugune. Pole ehk liialdus eeldada sedagi, et kas või väike osa seekordsetest Stalnuhhini ja Petersoni valijatest on kohalikus elus positiivsete muutuste korral meelt muutnud.   

Lootust annab, et muutuste vajadust Ida-Virumaal tunnistavad kõik kolm võimuliitu loovat erakonda. Neist Eesti 200 oli oma programmi kirja pannud ka konkreetse Ida-Viru tegevusplaani. Reformierakonna saadik räägib Ida-Viru ministrist. Sotsid keskkonnatasude Ida-Virumaale suunamisest ja kultuuriellu panustamisest.

Oluline tegur on ka see, et Ida-Viru suuremates linnades on praegu võimul inimesed, kes mitte ei kiru Eesti valitsust, vaid ootavad tulemustihedat koostööd. Olgugi et nende võimulpüsimine nõuab kohalike volikogude koosseisu arvestades köielkõnnikunsti valdamist.

Neid kohalikke inimesi, kes tahavad ja tegutsevad parema Ida-Virumaa nimel, on praegu rohkem kui kunagi varem. Seda aega ei tohi käest lasta. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.