Betti Alver viskas kord oma kaelakee Emajõkke ja sellest ajast peale on korallid Emajões. Alver kirjutas hiljem oma ohverdusest: "Aeg raputas aardeid mu ette. Sinu ees oli raudne tee. Raudsillal viskasin vette ma punakorallidest kee."

Ajaloo järgi Alveri ohverdusest justkui kasu ei olnud, ei läinud kellelgi just hästi, kellel oleks võinud. Heiti Talvikul näiteks. Teisest küljest oli Alveri ohvriand ikkagi omal kohal, sest koralle võib siiani Emajõe põhjast vastu helkimas näha. Isegi kui need polnud päris korallid, vaid kirkaks värvitud kuivatatud oad. Tegu loeb, ohverdus loeb.

Miks üldse ohverdatakse? Eks ikka tuleviku pärast. Et ees ootakski teistsugune olemine, muidugi parem olemine. Ohverdada midagi olulist, et tulevik oleks halvem kui olevik, oleks mõnevõrra veider või ebavajalik tegelikult, sest ju halvemaks läheb ikka, mis seal nii väga pingutada, või miks peaks selleks millestki kallist loobuda.

Inimesi on siiski igasuguseid, ilmselt on neidki, kes kuhjavad kokku hea ja parema ning palvetavad kõigi olnud, olevate ja tulevate jumalate poole, et saagu nüüd nõnda, et kõik oleks teisiti, kõik oleks halvem, isegi kui korraga ei saa, mingu tükkhaaval, jupphaaval, päevhaaval, tundhaaval nigelamaks kõik olemine ja elamine.

Selliseid on siiski vähe ja peamiselt seetõttu, et taolised inimesed ohverdavad hoopis iseenda. Head inimesed, andekad inimesed heidavad end mõõgale, ülistuslaule lauldes või sajatades, kuidas keegi, ning muutus tuleb, muutus halvemuse poole, sest keegi hea, keegi andekas ja meile kõigile vajalik on end ohverdades lahkunud.

Klassikaline ohverdamine ongi Alveri ohverdus koos palvega või siis Andrei Tarkovski filmi "Ohverdus" peategelase Alexanderi palve koos ohverdamisega. Alexander loobus kõigest olulisest ja kõigist armsaist oma elus, et vaid sel olulisel ja neil armsail oleks elu, mida üldse elada. Ise ei saanud ta sellest midagi peale priipileti meelesõgedate majja.

Kõik me ohverdame iga päev midagi, ilmselt ise seda märkamata ja midagi palumatagi. Mis tuleb, see tuleb, aga tegu jääb teoks. Mõni ohverdab auto, mõni jalgratta, mõni kirve, mõni puu. Mõnes Eesti otsas ohverdatakse jaanilaupäeval harvester koos end selle külge liiminud kliimaaktivistidega. Eks ole lõpuks ikka nii, et ohverdagem nii raiujad kui ka istutajad, küll jumal omad ära tunneb.

Jah, tavaline elu ja tavaline ohverdus. Teate ju küll seda suurt etteheidet: ma ohverdasin sulle oma nooruse ja ilu. Vanadus ja koledus oleksid palju sobilikumad ohvriannid, sellest ohverdusest võidaksid kõik, aga kellelegi pole neid pakkuda. Vanad ja koledad ei saa jalgugi alla, sest nende ohvrid on ammu antud ja neilt pole enam midagi võtta ja neil pole enam midagi anda.

Ohverdamise puhul – kui soovitav eesmärk on välja mõeldud – on esmatähtis valida, kellele ohverdada ja seejärel, mida ohverdada.

Mõnel juhul ei tahagi objekt ohvreid. Näiteks Raja Teele ütles Jorh Aadniel Kiirele suhteliselt selgelt, et talle pole vaja mingeid ohvreid tuua. Vana Testamendi Jehoova oli hoopis teisest puust ja ütles Aabrahamile: "Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morijamaale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel neist mägedest, mis ma sulle nimetan!"

Humaanses mõttes on Raja Teele seega mõistvam jumal kui Jehoova, kuigi isesugune kalkus iseloomustab mõlemat. Otsustades, kellele ohverdada, tundub Raja Teele igal juhul kindlam valik kui Jehoova.

Teine küsimus oli siis selles, et mida ohverdada. Valik on lõputu, aga alati, ükskõik millises olukorras on kindla peale minek sardellid. Mõelgem näiteks pulmade või matuste peale. Eestlased on harjunud, et mõlemal pool pakutakse süüa ja need söömaajad pole välja kasvanud mitte millestki muust kui ohvritoitude traditsioonist.

Pakkudes pulma- või peielauas kuumaks lastud sardelle toome ohvri heale maitsele, kasutades selleks paradoksaalsel moel just head maitset. Kultuuriajakirjanik ja muidu kirjanik Janar Ala võiks tähtsamate isikute pulmadel või peiedel sardellidele mõned pühad sõnad peale lugeda, et ohver ikka tõesti mõjuks.

Siiski ei saa kõik Eesti inimesed parema tuleviku nimel kehva oleviku tõttu korraldada ei pulmi ega matuseid, kuid nendegi panus on vajalik. Neil ei jää üle muud, kui suunduda Emajõe veerele ning heida sardellid selle mäslevatesse voogudesse. See oleks ülim ohverdus, mis sündinud igatsusest teistsuguse järele. Igast ohverdusest jääb jälg ja sellestki ohverdusest jääb jälg. See jälg on sardellid Emajões.

Mõtisklus põhineb Tartus kirjandusfestivali Prima Vista raames tegutsenud Utoopia Saatkonnas kõlanud sõnavõtul.