Prantsusmaal on valitsusele nõu andmas ja poliitikat kujundamas selline kehand nagu strateegia ja planeerimise ülemkomissariaat. Asutatud poolteist aastat tagasi ja selle liikmete vaatevälja jääb väga lai küsimustering, alates demograafiast ja tervishoiust kuni tehnoloogia ja julgeolekuni.

Eesmärk on pakkuda strateegilist nägemust nii valitsusele kui ka avalikkusele. Vaatan nende nägemust riigi kaitse- ja julgeolekupoliitikast aastateni 2035 ja 2050. Raporti alapealkiri täpsustab, et tegemist on valmistumisega tulevasteks ohtudeks ning Euroopa kaitsmiseks nende eest.

Keskendun ajavahemikule kuni 2035, kuna 2050 on siiski sedavõrd kauge, et järjest kiirenevaid arenguid silmas pidades on nii kaugele vaatamine puhtalt teoreetiline mõtteharjutus, mille puhul oleks peamine nõuanne paindlikkuse sissearvamine muutuvate olude arvesse võtmiseks.

Euroopa kaitsealase mõtte jälgijatele on suur osa raportisse kirja pandust ilmselt üsna tuttavlik, kuid asi ise on kasulik, kuna Pariis käivitas aasta tagasi terve riikliku tulevikku vaatamise programmi ja taoline mõtteharjutus on nägemusi koondav, kuigi vajab pidevat korrigeerimist reaalsusele vastamiseks.

Üks, loodetavasti kogu Euroopas üha enam leviv tõdemus on sise- ja välisjulgeoleku vahelise piiri ähmastumine. Ühiskonnad ise muutuvad üha enam konfrontatsiooni tallermaaks, kus suur roll on infolevikul ja kodanikkonna sidususel.

Prantsusmaa on erilises olukorras, kuna tal on tuumaheidutus, kogu operatsioonide ulatust katvad tavarelvajõud ning ka oma tööstuslik ja tehnoloogiline baas kaitse vajaduste rahuldamiseks.

Raport näeb tulevaste arengute plaanis kolme peamist väljakutset. Esiteks, ohtude paljunemine ja kasvamine. Teiseks, alliansside ümberkujunemine. Ja kolmandaks tehnoloogiliste muutuste kiirenemine, mis nõuab nendega sammu pidamist, et mitte teistest maha jääda.

Aastaks 2035 on vajalik Prantsusmaa valmisolek sõjaks, et tagada rahu Euroopas. Vahetuks ja suurimaks sõjaliseks ohuks nimetatakse üheselt Venemaa ja seda kogu Euroopa jaoks ning sõltumata Ukraina sõja tulemustest. Hiina kujutab teist laadi väljakutset, mis on süsteemne, globaalne ja mitmetahuline.

Väljakutsete seas on ka USA, mis keskendub strateegiliselt üha enam India ja Vaikse ookeani piirkonnale, muutes samas oma suhtumist senistesse liitlastesse. Ehk ees on transatlantiliste suhete püsiv muutumine. Ja seda sõltumata sellest, kes saab Donald Trumpi järel presidendiks. Euroopa julgeolekus saab USA tulevikus olema pigem toetavas rollis või tõmbub üldse sellest eemale.

Euroopa peab niisiis ise enese eest hoolt kandma. Euroopas on strateegiline raskuskese nihkumas ida poole ja riikide kaitsevõime kasvatamine on väga ebaühtlane.

Prantsusmaa peaks säilitama oma senise tuumaheidutusel põhineva armeemudeli, kuid see on habras, sest kuigi ollakse valmis kogu spektri ulatuses tegutsema, on tegevusformaadid, varud ja tööstuslik võimekus puudulik pikale veniva kõrge intensiivsusega sõjategevuse tarbeks.

Muremõtteid tekitab ka demograafiline olukord. Väeteenistusse värvatavaid jääb järjest vähemaks ja üha väiksem osa nüüdisnoortest on valmis kaaluma sõjaväelist karjääri. Lisaks relvajõud ka vananevad, nagu kogu elanikkond. Need probleemid on omased kogu Euroopale.

Tugeva surve all on kaitsetööstus, kus oleks vajalik massitoodangu ja uue tehnoloogia ühendamine. Aastaks 2035 peab Euroopa olema valmis suuremaks sõjaliseks konfliktiks, mis võib kujuneda venivaks ja milles ei saa välistada tuumaeskalatsiooni.

Selleks ajaks oleks vajalik Euroopa armeede vajakajäämiste kõrvaldamine. Need on puudulik laskemoonavaru, liiga pikad tootmistsüklid ja senine kriitiline sõltuvus ameerika toodetest ning võimekustest. Prantsusmaa jaoks peetakse seetõttu hädavajalikuks kriitiliste ressursside tagamist, et kindlustada riigi sõjaline ja tööstuslik usaldusvääärsus.

Lahenduseks on vajalikud raha, pädev tööjõud ning idufirmade ja kaksikkasutusega tootmise integreerimine kaitse ökosüsteemi. Euroopa ulatuses on aga vajalik strateegilise autonoomia ja Euroopa koostöö ühildamine.

Raha üksi probleeme ei lahenda, segavad killustunud hanked, erinevate relvatüüpide kasutamine, konkureeriv tööstus ja rahvuslike prioriteetide puudulik koordineerimine. Tasub toonitada, et lisaks NATO-le nähakse kasvavat rolli tahtekoalitsioonides, sõltumata nende suurusest. Kuigi rahalgi on oma roll, Euroopa kaitsefond näiteks sisaldab tehnoloogia tarbeks kuni aastani 2027 vaid ühte miljardit eurot aastas, USA kaitseuuringute agentuuri aastaeelarve on samal ajal üle nelja miljardi euro.

Aastal 2035 nähakse Prantsusmaad tegutsemas praegusest ebastabiilsemas keskkonnas, mida iseloomustavad relvastuse kaasajastamine, jõupoliitika tagasitulek ja Venemaa tuumaähvardused. Euroopa väljakutse on hallata kriisi või konflikti eskaleerumist Venemaaga kõrgendatud tuumaohu tingimustes.

Ukraina sõja kogemuste põhjal on esmatähtis vältida heidutuspoliitika kuritarvitamist Venemaa poolt. Seetõttu peavad Pariisi strateegilises mõtlemises tingimata olema ka kurnamistegevuse ja eskalatsiooni stsenaariumid. Selles kontekstis viidatakse president Emmanuel Macroni märtsikuus välja kuulutatud laiendatud heidutuse doktriinile, mis toob kaasa Prantsusmaa kasvava rolli Euroopa julgeolekus, kaasa arvatud tuumapoliitikas.

Markeerin ka viite elanikkonna moraali tugevdamisele ehk rahva ühtsuse vajadusele, mis pädeb nii 2035. kui ka 2050. aastal, samuti vajadusele kaaluda uues valguses riigi suveräänsuse ja Euroopa koostöö suhestamist.

Lõpuks raporti kolm soovitust mõlemaks ajaraamiks.

Esiteks, kaitsejõudude malli muutmise kiirendamine, et vältida sõda Euroopas. Teiseks, tehnoloogilisest sõltuvusest vabanemine Euroopas. Muuhulgas märgitakse ka võimalikku vajadust luua Euroopa julgeolekunõukogu, millele viitas hiljuti ka Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen. Ja kolmandaks, ägenenud hübriidsõja tingimustes rahvusliku ühtsuse säilitamise vajadus.

Kõik tuleviku kriisid algavad rahva ajude komposteerimisest valeinfo ja hirmutamisega.