Talv on tulekul ja energiahinnad jätkavad kerkimist. Maagaasi hind on ligikaudu kolm korda kõrgem kui mullu talve alguses ning autokütuse liitrihind on kerkinud kahe euro piirimaile. Oleks juba aeg teha otsustavad sammud, et vabaneda fossiilkütuste sõltuvusest, mis pitsitab meid mitmelt poolt ja selle märgiks on kõikuvad hinnad, raha väljavoog vaenulikesse riikidesse ja kliimamuutustest põhjustatud ekstreemsed ilmastikuolud. Selle suure muutuse põhihoob on Euroopa Liidu ja iga riigi, sh Eesti käes.

Septembris Euroopa Parlamendi ees peetud kõnes Euroopa tulevikust tunnistas Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen, et sõltuvus fossiilkütustest on probleem ning Euroopa tarbijad on maksnud USA-Iraani konflikti algusest imporditud fossiilkütuste eest 90 miljardit eurot rohkem.

Komisjoni president rõhutas vajadust kasvatada EL-i kohapealset puhast ja taskukohast energiatootmist ning suurendada elektrifitseerimist. 2026. aasta suvel avaldas Euroopa komisjon plaani EL-i elektrifitseerimise kiirendamiseks, ent endiselt puudub visioon ja terviklik kava, kuidas jätta maha fossiilkütused.

Sõltuvuse tagajärgi tunnetame oma rahakoti peal kõrgete ja kõikuvate kütuse- ja energiahindadena. Sõda Ukrainas ja maailma geopoliitiline reaalsus näitavad selgelt, et Euroopa sõltuvus imporditud fossiilkütustest on otsene oht meie julgeolekule ja majandusele.

Iga imporditava energiaühikuga liigub tarbijate ja ettevõtete raha Euroopa Liidust välja, toites sageli režiime, mis on EL-i suhtes vaenulikud. Lisaks hoiab see kütuste ja energia hinda tarbijate jaoks ebamõistlikult kõrgena.

Euroopa vajab tegelikku energiasuveräänsust

Nagu Euroopa Komisjon on välja toonud, siis üks pool valemist on elektrifitseerimine, mis annab laialdased võimalused kasutada taastuvenergiat igas eluvaldkonnas. Sellele tuleks lisada ka kõikide valdkondade kujundamine nii, et kasutaksime energiat võimalikult säästlikult.

Kahjuks räägitakse sellest väga potentsiaalikast suunast hoopis vähem ja sedagi peaasjalikult hoonete energiatõhusaks renoveerimise mõttes. Energiapiisavus on võtmekoht, mis aitaks meil taastuvenergiale üle minna kiiremini.

Taastuvenergia tooks Euroopale vajaliku energiasuveräänsuse. Selleks on olemas tehnoloogiad ja Euroopas on ka ettevõtteid, kelle arendustöö on viinud näiteks nutika materjalikasutuse uuele tasemele, et vältida haruldasi muldmetalle või võimaldada materjalide ümbertöötlemist.

Materjalikasutusele fookuse seadmine on oluline, kuna EL peaks vähendama sõltuvust teistest riikidest ka taastuvenergia seadmete tarnimisel. See sõltuvus ei ole küll nii terav kui igapäevaselt fossiilkütuse ostmine. Taastuvenergia puhul on tegu ühekordse investeeringuga seadmetesse, mida saame päikese ja tuule jõul aastakümneid praktiliselt tasuta energiaks muundada, see toodang ei sõltu enam ühegi maailma juhi ootamatutest otsustest.

Siiski, ettevaatavalt on tark ka taastuvenergiasüsteemi ülesehitamisel arendada Euroopa majandust ja mitte olla teistest riikidest sõltuv. Seda silmas pidades peame panustama juba praegu jõuliselt Euroopa tööstusettevõtete arengusse kõiges, mis puudutab taastuvenergiasüsteemide loomist, olgu selleks elektritootmise seadmed, salvestid või virtuaalsed elektrijaamad, mis aitavad nõudlust tasakaalustada. Kohaliku puhta energiatööstuse toetamise plaan peab olema EL-i tasandil tugev ja otsustav.

Kohalikule tootmisele üleminek hoiab raha Euroopa majanduses, kaitseb meie tarbijaid hinnakõikumiste eest, tugevdab julgeolekut ning aitab soojenevat kliimat jahutada. Viimase tähtsust tunneme iga aastaga aina teravamalt, kuna jätkuv sõltuvus fossiilkütustest kahjustab ka meie tervist ja vara, muutuva kliima tõttu aina sagedamini esinevad kuumalained, paduvihmad ja teised ekstreemsed ilmaolud puudutavad kõiki eluvaldkondi ja inimesi.

Eesti tegevus peab käima sama sammu Euroopaga

Paraku hoiab Eesti riik põlevkivitööstuse toetamisega hoopis fossiilkütustest kinni. Teisalt oleme Ukraina toetamisel ühed häälekamad. Võiksime luua selgema seose sellega, et kõikidest fossiilkütustest kiirelt vabanemine annaks tugeva tagasilöögi ka Venemaale. Kui EL-i algatused oleksid Eesti toel ambitsioonikad, siis saaksime näidata positiivset eeskuju ka ülejäänud maailmale.

Eesti tegevus hoopis pidurdab paljusid vajalikke algatusi, mis aitaksid saavutada EL-i energiasuveräänsust. Seda näitab ilmekalt hiljutine Eesti seisukohtade kujundamine Euroopa Liidu läbirääkimiste tarvis, mis puudutab EL-i heitkogustega kauplemise süsteemi. Paari õlitootmisettevõtte mahitusel sai Eesti seisukohtade üheks kõige olulisemaks eesmärgiks kaubelda välja Eestile jätkuvat erandit, et saastav õlitööstus saaks tasuta ühikuid.

Euroopa Komisjonil on mõistlik ettepanek teha tasuta ühikute saamise eelduseks investeeringud puhtasse tootmisesse ja kui põlevkivitööstusel ei ole võimalik oma heidet vähendada ja lähitulevikus nulli viia, siis tuleb paratamatult planeerida tootmise lõpetamine ja üleminek tööstusvaldkonda, mis on suurema tulevikuperspektiiviga.

Kliimakriisist ja rahvusvahelistest pingetest räsitud maailmas on riigi ülesanne leida lahendusi õiglaseks üleminekuks, mitte hoida põhjendamatult kinni nende kriiside ühest põhjusest. Fossiilkütuste tootmine ja kasutamine on omavahel otseselt seotud ning on arusaamatu võtta üheaegselt eesmärgiks vabaneda fossiilkütuste sõltuvusest ja samal ajal edasi sõltuda fossiilkütuste tootmisest.

Eesti riigil tuleb astuda kiireid ja jõulisi samme, et kaotada ära viimanegi sõltuvus põlevkiviõlist ja uttegaasist kaugküttes, mis toetaks fossiilkütustest väljumist üheaegselt nii tarbimises kui ka tootmises.

EL-i HKS-i süsteemil on hästi üles ehitatud loogika, sest nn saastekvoote peavad ostma saastavad tööstused ja see raha liigub riikidele ja erinevatesse fondidesse, millega saab toetada puhtale tööstusele üleminekut ehk innovatiivseid ettevõtmisi, millel on tulevikku ja mis aitavad meil väljuda praegusest kriisist. Mida rohkem tasuta saastekvoote ettevõtetele antakse, seda vähem laekub riikidele ja fondidele kvoodimüügist oksjonitulu, mida saaks suunata näiteks taastuvenergia investeeringutesse,

Tasuta ühikute müügist saadud rahalised vahendid peaksid teoorias toetama tööstusi, et teha kannapööre oma tootmises. Kahjuks paistab Eesti õlitööstuse suur plaan olevat jätkata fossiilide põhiselt ja nihutada oma lõppu aina edasi, andes samal ajal avalikkusele ja otsustajatele ebarealistlikke lubadusi, et kunagi tulevikus muutub süsiniku püüdmise tehnoloogia majanduslikult tasuvaks, kui me ainult senikaua saame nende tootmist tasuta ühikute kaudu kinni maksta.

Eesti otsustajatel jagub fookust valesse kohta

Eriti silmakirjalik on Eesti põlevkiviõlitööstuse kaitsmine seetõttu, et Eesti riik saab Euroopa Liidust helde rahastuse Ida-Virumaal õiglase ülemineku korraldamiseks. Samuti lubas riik taaste- ja vastupidavuskavas, et uues energiamajanduse arengukavas (ENMAK 2035) planeeritakse, kuidas lõpetada põlevkivi kasutamine energeetikas hiljemalt 2040. aastaks. Siiski ei ole uues arengukavas sellest lubadusest kinni peetud ja mindud on pooliku lahenduse teed.

Endiselt on näha riigi esindajate ja poliitikute tugevat poolehoidu perspektiivitule põlevkivitööstusele, mis enda lobitööga suudab silma paista. Samal ajal on meil Eestis mitmeid innovatiivseid ettevõtteid, kes ei karju nii häälekalt, kuid annavad oma panuse puhtasse tootmisesse, olgu see siis teadmismahukate tehnoloogiate arendamise või energiatootmise vallas.

Need on ettevõtted, kes vajaksid riigi täielikku fookust ja pühendumist. Eesti Taastuvenergia Koja välja antud taastuvenergia aastaraamat 2025 näitab, kui mitmekesine ja arenev on kogu sektor, paljude väikeste ja suurte ettevõtete panus loob innovatsiooni, töökohti, soodsamaid elektrihindu ja puhtamat keskkonda. Samas tõdeb aastaraamat ka seda, et Eesti on naaberriikidest maha jäämas.

Eesti riik nentinud, et 2030. aastaks elektrituruseadusesse kirjutatud eesmärk toota sada protsenti tarbitavast elektrienergiast taastuvatest allikatest on liiga raske täita. Kui poliitikud seisaksid sama tuliselt Eesti taastuvenergiasektori edendamise eest kui paari üksiku perspektiivitu põlevkiviõliettevõtte hinges hoidmise eest, siis võiks Eesti ja EL olla energiasuveräänsusele praegusest lähemal ja me ei peaks silmitsi seisma aina kasvavate kütusehindadega.

Kõike korraga paratamatult ei jõua, seega loodan, et riigiesindajatel jagub edaspidi julgust seada oma fookus valdkonda, mis loob väärtust nüüd ja tulevikuski. See tähendab toetada olemasolevaid ja uusi taastuvenergiaettevõtteid, kellel on potentsiaali pakkuda lisaks siseriiklikule energiajulgeolekule midagi väärtuslikku ka ülejäänud Euroopale.