2. septembril kõnelesin sellest, et Eesti suurim aare on inimesed. Nii on. Peame tegema kõik võimaliku, et eesti keele ja kultuuri kandjaid oleks palju. Et Eesti oleks parim koht laste kasvatamiseks ja vanaks saamiseks; leiutamiseks ja loomiseks; teaduse ja äri tegemiseks. Et lapsed oleksid maailma kõige targemate, tasakaalukamate ja õnnelikumate seas. Et elurõõm ei kaoks hiljem pere- ja tööinimesena ega vanuse või tervise pärast.

Puhas loodus, mühisevad metsad. Meri, järved, jõed. Linnud ja loomad. Taimed-seened-mesilased. Kalad ja kiilid. Juba põlvkonna pärast on siinne loodus veel suurem ilmaime kui praegu. Kui vaid oskame hoida. Eesti ongi üks maailma mõnusamaid paiku elamiseks juba praegu. Sääskede ja lompide, hea ja halva suusailmaga.

Kõigil siin Eestis peab olema võimalik tunda, et nii nad ise kui ka nende elu, töö ja looming on väärtuslik. Et mahume siia lahedalt ära, nii erinevad, nagu oleme. Oma huvide, vaadete, eluviiside, maitsete ja emakeelega.

Kõrg- ja popkultuur, alternatiivkultuur ja underground, kogu see kirev palett. Laulu- ja tantsupeoks harjutamine ei sega hiphoppi või kesköist reivi ja vastupidi! Eesti on vaba, põnev, elav, arenev, mitmesugune.

Kas suudame sellist Eestit hoida ja edasi ehitada? Minu arvates sõltub see usaldusest, tulevikulootusest ja julgusest.

Võib-olla me iga päev ei märkagi või oleme unustanud, et enamikus Eesti paikades on headus, lihtne töö, talupojatarkus ja üksteise aitamine endiselt au sees. Lumme jäänud auto tõmbab naabrimees või -naine välja; bussipeatuses külmetav vanake saab auto peale ja jõuab, kus tarvis; teise pere lapsed saavad trennist koos omadega koju, värskeid kurke-tomateid viiakse naabri ukselingi külge või pannakse õunad kõigile võtmiseks välja. Märgakem seda, tunnustagem ja tehkem kaasa.

Õiguskantsleri töös nägin paraku liialt sageli, kuidas inimene annab oma parima, pühendub teiste heaks, aga temale ei vastata samaga. Ometi võiks. Peaks.

Näiteks ema, kes last saatuse tahtel üksi kasvatab, töötab, õpib ühiskonnale nii vajalikku ametit, paneb vabatahtlikuna õla alla, kus saab; ent kui temal endal on abi tarvis, siis liig tihti võib toetust otsides kohata halduskiusu ja külma ülbust.

Seisime kolleegidega õiguskantsleri ametkonnas alati ja kõikjal vastu hingetule menetlemisele. Milleks süsteem, kus saab külmalt õlgu kehitades nentida, et "kliendid ei saanud teenust", selmet mõista, et laps ja ta ema jäeti hätta?

Neid, kes lahendavad, õnneks on. Aga kas me oskame neid märgata ja selle eest tunnustada?

Näiteks politseinik, kes päästab tõukerattakujulise akuliikuriga kihutanud lapse elu ja kuuleb vanemalt vastuseks, et… Ma ei hakka ütlemagi. Kuidas saab keegi arvata, et suurepärase väljaõppega ametnik läheb pere juurest õhtul tööle lihtsalt selleks, et korralikke inimesi kimbutada?

Või õpetaja, kes kannab südames muret õpilaste pärast, otsib neile võimalust tiibu sirutada, jõuab õhtul koju, avab arvuti – ja sealt tuleb! Ei, mitte tänuavaldusi.

Vajame palju rohkem usaldust ja sooja tunnustust. Arst, ajakirjanik, politseinik, õpetaja, talunik, igaüks meist oma ametis, on välja õppinud asjatundja, kes annab oma parima. Ja usaldust tuleb tõesti väärida. Andagi parim. Meil kõigil oma elus ja töödes.

Viimase kümnendi katsed kasvatada inimesi ümber, kirjutada ette, kuidas on õige elada, mõtelda, tunda või rääkida, on andnud kausaldusele vältimatu tagasilöögi. Õppetund on käes, nüüd tuleb usaldus taastada.

Ainuüksi okupatsiooni kogemusega inimestes tekitab igat masti ideoloogiline propaganda põlgust, mis võib panna parimagi inimese kirjutama või tegema seda, mida muidu isegi ei mõtleks. Ja hääletama lihtsalt kõige vastu. Lõpuks muundub vimm valimistulemuseks.

Igaühel ongi õigus hääletada täpselt nii, nagu õige tundub. Selleks valimised on. Peamine, et ei jäetaks üldse hääletamata, et ei jäädaks vait, ükskõikseks ega elust sootuks kõrvale.

Ükskõiksus on vaba demokraatliku ühiskonna vaenlane, nagu ka tulevikulootuse kadu ja lihtsalt lärm. Õigusriik ei püsi üksnes seadustel, vaid ka usaldusel ja teadmisel, et reeglid kehtivad kõigile ja inimest koheldakse õiglaselt. Ärgem laskem end üksteisega tülli keerata siin oma maanurgas, oma inimestega. Inimesi, kellel on – vahest õigustatult – nii halb, et nad on valmis lõhkuma, võiks ollla võimalikult vähe, sest meil on tarvis tulevikku ehitada.

Tahad rahu, valmistu... te teate. Rahu tuleb hoida. Selles saab kaasa lüüa igaüks.

Esimene samm: hoida meelerahu. Sõjahirmu on liialt palju õhus. Kui tulen faktipõhiselt hinnatud tegeliku julgeolekuolukorra arutelult, on mu meel alati palju tüünem, kui lugedes teadlikku hirmuõhutamist. Tean ju küll, et selle tagant paistab poliitika või äri. Aga ikkagi.

Jah, maailm me ümber on ettearvamatu ja ohtlik. Muidugi on. Mõistan muret ja muretsen ise ka. Üleilmne usalduskriis, kah õige. Ukrainat tuleb kõikidel mõeldavatel viisidel toetada, et agressioonisõda Ukraina vastu lõpeks ja saabuks püsiv, õiglane rahu. Et sõjakurjategijad saaksid karistada ja agressor maksaks kahjud. Üle maailma tuleb veenvalt näidata, et rahvusvaheline õigus, reeglitepõhine ilmakord ja inimõiguste hoidmine on kasulik enamusele riikidest ja kõigile inimestele.

Eestit on hoolega tugevamaks ehitatud. Kaitsevägi, kaitseliit, naiskodukaitse. Kogu lai riigikaitse. Pühendunud naabrid Baltimaades ja Põhjamaades. Poola. Kõik meie liitlased Euroopas ja NATO-s. See kõik ongi meie julgeolek.

Palun, ärgem laskem hirmu ega lootusetust hinge. Hirm halvab või kehutab rumalustele. Tegutseda tuleb targalt. Ja selleks on igaühel võimalus. Söandan kinnitada, et tulevik ei ole tume ega otsustatud, me ehitame seda ise. Segaduste ajal tuleb näha enda suurt võimalust ja seda oskuslikult ära kasutada.

Nalja ja kergust on üldse rohkem tarvis. Ja vaimupidet.

Kultuuri ei saa pidada millekski, mis tuleb pärast kõike muud. Kultuur hoiab ja kannab, lohutab, avardab, hoiatab, puhastab inimhinge tumedaid soppe, aitab paremaks saada. Ärgem jätkem vahele koduseid kultuurisündmusi. Tehkem need kutsuvaks ja kättesaadavaks ka lastele ja noortele; ja neile, kel raha napib või liikumine raske.

Hinnakem oma kirjanikke, filmi- ja teatritegijaid, kunstnikke, disainereid, muuseume ehk uut ja pärandit. Tundkem alati huvi ka teiste rahvaste elamise viisi ja kultuuri vastu. Võõral maal püüan ise mõnda muuseumi või kirikusse pääseda kasvõi korraks.

Ja olgem ise nähtavad: Eesti kunstnike näitused maailmas, meie võrratud orkestrid ja koorid, teatrietendused, romaanid, medalid spordivõistlustel, see kõik loeb. Samuti teadustööd ja neist tootmisse jõudnud leiutised, koostööprojektid. Julge ja usaldusväärne ettevõtlus. Tehnoloogia-, idu- ja viljaettevõtlus ning kaitsetööstus muidugi. Ent mitte ainult!

Kaasajal on suur asi, kui ettevõtja suudab toota midagi erilist ja väga hästi, mõistliku hinnaga ja keskkonnahoidlikult, ning tooted ka õigel ajal kohale viia. Mitte vaid siin, Eestis, vaid kogu maailmas.

Eesti trump on haridus. Teame seda ise, teab ka kogu haritud maailm, aga pingutagem rohkem, et kõigil Eesti lastel oleks hea haridus ja avarad võimalused. See ei tohi sõltuda sellest, kas laps õpib väikeses maakoolis või pealinna mägedel, kas ta elab oma vanematega, asendusperes või lastekodus, kas ta alles omandab eesti keelt. Kõigi Eesti laste heast haridusest sõltub Eesti tulevik.

President Alar Karise eestvõttel sündinud tehisintellekti hüpe koolides väärib tunnustust ja jätkamist. Tulevik on nende päralt, kes oskavad tehisaru targalt kasutada ja samas jäävad inimestena vabaks ja osavaks. Alanud hüpe tuleb sihtida võimalikult kaugele. Ja ikka nii, et AI ei oleks "ai!".

Tehnoloogia ei tohi panna meid unustama, et inimene peab ka ise hakkama saama. Ülemäärane sõltuvus tehnoloogiast ja elektrist on ohtlik kõigile ja kõikjal. Piisab tormist või vargast, et olla suures jamas. Jäägem söakaks.

Eesti justiits- ja digiminister Liisa Pakosta veab üle maailma mõttevahetust, et saada paika regulatsioon tehisaru jaoks. Just Eesti peabki eest vedama. Meil on pikk digiriigi kogemus ja keeruline ajalugu. Oskame üle maailma teisi rahvaid ja riike mõista ja nemad ehk meidki.

Digilõhe ei jookse ega süvene ainult ühiskondade sees, tekitades paiguti suurt vaesust, valu ja vimma iga aasta või kuuga üha rohkem. Sestap on vaja kokku leppida, et tehisaru peab olema kättesaadav ka väiksematele ja vaesematele ja et tehisaru peab teenima inimkonda, mitte vastupidi.

Eesti keele ja kultuuri, kõikide väikerahvaste ja -kultuuride kaitseks on tarvis, et tehisarumudelites oleksid need hästi ja õigesti sees.

Agressorriigi huve teenivad robotite armeed levitavad hoogselt valet ja õpetavad tehisintellekti valetama ja see vale lööb lõpuks kõiki. Riigid, kes soovivad iseseisvaks ja sõltumatuks jääda, peaksid olema eluliselt huvitatud võitlusest vaenuliku propaganda vastu.

President ei saa ega tohi astuda rahva valitud riigikogu ega ka valitsuse või kohtu asemele. Võimude lahusus ja tasakaalustatus on suur väärtus. Presidendil on ses tasakaaluvalemis kaalukas roll.

Põhiseaduses ette nähtud riigikaitse nõukogu kuupäev on juba paigas. Õpetussõna "raske õppusel, kerge lahingus" arendaks edasi nii, et kui õppus on eriti kõva, siis lahingut ei tule, mis on ju meie eesmärk.

Ideepuuduse ja üheülbastumise vastu saaksime kodukamaral hakata julgete mõtete ja unistamisega. Presidendi mõttekoda on selleks üks paik. Koos mõtlemine, vaidlemine ja huumor meelitavad inimestest, akadeemikuist koolilasteni, nende parima välja. Nii sünnivadki uued ideed.

President saab tunnustada ja toetada kõiki, kes tegutsevad selle nimel, et peredel oleks, kus elada ja lapsi kasvatada, et lapse sünd ei viiks majanduslikku kitsikusse, et laenu saaks seegi, kes tahab maal kodu rajada. Saagu laste- ja peresõbralik Eesti eelseisvate ja kõikide valimiste teemaks. Mitte kedagi nurka ja kaitsesse ajades, vaid rõõmsal moel näidates, kuidas väga hästi saab.

Võimalik, et vaja on ka vaimse tervise Tiigrihüpet. Jah, muidugi on tarvis rohkem psühholooge ja psühhiaatreid, eripärade märkamist ja nendega arvestamist, aga vaja on ka lahti saada tarbetutest pingetest, mis inimesi üha juurde murravad.

Ülemäärane lõhkuv võistluslikkus, üksteise tagasikiskumine, müra, kius, ebaõiglus, üksindus, suur hirm ja mure, lootusetus ei ole paratamatud elunähtused. Annan oma parima, et julgeksime. Sest milleks olla õnnetu ja kaotada, kui on võimalik olla õnnelik ja võita?

President saab teha paremini kuuldavaks, kust king pigistab ja mida oodatakse ja loodetakse Võru- ja Virumaal, Mehikoormas ja Häädemeestel, Saare- ja Hiiumaal, Paides ja Põltsamaal, kõigis paigus, kus kohalik kogukond näeb kõvasti vaeva, et elu ära ei koliks, et talud õitseks, et turism ja üldse ettevõtlus areneks, et mõtet oleks pingutada põlvkondade kaupa.

Oma vaba Eesti riigi pidamiseks vajaliku raha saame vaid tugeva ja kohanemisvõimelise majandusega, sestap laskem ettevõtjad vabaks. Pole vaja inimesi laisaks ja saamatuks muutvat totaalset mugavust. Pole vaja loovust ja ettevõtlikkust lämmatavaid käske, keelde, tarbetut bürokraatiat ega kõikjale ülevaatajat. Ka seda saab riigipea meelde tuletada. Vajadusel veto vormis.

Võtan aega, et kohtuda inimestega eri elualadelt Eesti eri paigus. Neid kuulata, neile kaasa elada, püüda mõista. Ja siis sõna edasi viia. Mind ja mu kolleege saab näha aias, tehases, laudas, ettevõtete ajuragistamisnurkades, koolis, hooldekodus, külaplatsil, haiglas, linnatänaval ja mujal, kus käib igapäevaelu. Kardan, et aktustele ma ei nii tihti ei jõua, kui peaks, palun mõistmist.

Loodan pidevalt suhelda riigikogu liikmete, peaministri ja ministrite, põhiseaduslike institutsioonide juhtidega nende rolli mõistes ja austades. Siingi loeb usaldus, üksteise väärikuse hoidmine ja ühine tegutsemine Eesti tuleviku nimel, kõikide siinsete inimeste heaks.

Olen korduvalt öelnud ja ütlen veel kord, et kõik senised riigipead on olnud õigel ajal õiges kohas, teinud Eestit paremaks ja suuremaks. Suur aitäh! Aitäh, president Alar Karis. Tänan eraldi proua Sirje Karist, tema töö ainuüksi Ukraina laste heaks väärib kõrgeimat tunnustust.

Tunnen eelkäijate tööd jätkates suurt aukartust ja vastutust.

Kui usaldame üksteist, hindame vabadust ja vastutust ning selget sõnumit, julgeme olla head inimesed, usaldame elu, usume Eestisse ja hoiame lootusrikast pilku, on kõik hea võimalik.

Elagu Eesti!