X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Marju Himma: kas digipööre tappis paberil ajakirjanduse?

Marju Himma
Marju Himma Autor/allikas: Kairit Leibold /ERR

Koos tehnoloogia arenguga vahetab ajakirjandus aeg-ajalt oma sisu- ja leviku­platvorme. See on asjade loomulik käik ega tähenda ajakirjanduse väljasuremist, kirjutab Marju Himma algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

"Video tappis raadiostaari" ("Video Killed the Radio Star") oli ansambli The Buggles hittlugu, millega avati 1. augustil 1981 muusikakanal MTV. MTV-l on ajapikku olnud küll palju sõsarkanaleid, aga sedasama enam alles pole. Kanalid tulevad ja lähevad, kuid muusikavideod pole välja surnud. Sisu elab edasi olenemata tehnilisest levikuviisist ja platvormist.

USA ajaloolane ja sotsiaalteoreetik Michael Warner1 on oma käsitlustes välja toonud, et mitte ainult tekstid, s.t sisu, ei kujunda avalikkust, vaid ka nende tekstide koondumine ajas. Kui teatud hulk käsitlusi ehk diskursusi koondub, saab neid postuleerida, need hakkavad avalikkust kõnetama. Traditsioonilise meedia puhul on terviku teke pikaajaline ja seostub üldjuhul suure auditooriumiga.

Teisisõnu tähendab see, et ühte ajalehte, veebiväljaandesse, raadio- või telekanalisse koondunud sisu loob leviku­kanali kaudu sideme auditooriumiga. Mida pikema tegutsemisaja ja suurema lojaalse auditooriumiga levikukanal, seda suurema reaktsiooni tekitab selle kadumine.

Näiteid pole vaja kaugelt otsida: Sõnumilehe ja Õhtulehe üleminek SL Õhtuleheks, "Ööülikooli" saadete lõpetamine ERR-is ja kolimine uuele platvormile, Äripäeva ilmumine peamiselt veebiväljaandena või Raadio 2 õhtuse vööndi ümberkorraldamine. Kõige hiljutisem otsus oli lõpetada Eesti Päevalehe paberil ilmumine.

Kui jälgida ajakirjanike reaktsioone Eesti Päevalehe üleminekule digileheks, joonistub välja huvitav põlvkondade erinevus. Pika staaži ja ajalehetoimetuse töökogemusega ajakirjanikud meenutasid nostalgiliselt paberlehe tegemise käiku ning lehe kui sellise väärtust. Mõni kaua ajalehetoimetuses töötanud ajakirjanik arvas, et küllap on tegu ajakirjanduse allakäigu ja lõpuga.

Noorema põlvkonna ajakirjanikud, kelle töökogemus kätkeb nii ajalehe-, veebi- kui ka audio- või videoformaadi kasutamist, on näinud olukorda teisiti. Kui paberlehel on trükkimineku ja esitamise tähtajad, siis veebiplatvorm ei ole enamasti nii ajatundlik. Näiteks Äripäevas, mis lõpetas paberlehena ilmumise 2023. aasta alguses, avastasid ajakirjanikud, et muudatus on neilt ära võtnud trükitähtaja surve ning nüüd on aega looga pikemalt ja sisukamalt tegeleda. Artikkel ilmub siis, kui see on valmis.

Ajaleht loob identiteedi

Veebiajakirjanduse tulekuga kaasnes olukord, kus paberlehetoimetuse ajakirjanikud, aga ka tele- ja raadioajakirjanikud määratlesid end paremate ja professionaalsematena kui veebimeedias töötajad. Mõneti oli selleks põhjust, sest 2000ndate alguse veebiajakirjanduse tööprotsessid olid kaugel kvaliteedist ja ajakirjanduse põhimõtetest.2

Koos veebi kui meediumi arengu ja ajakirjandusliku taseme tõusuga hakkas üha enam ajakirjanikke töötama mitme platvormi heaks. Iseäranis atraktiivsena mõjus see teostusvõimalus noortele. Muutus ka ajakirjanike identiteet: pole vahet, mis platvormile ma töötan, peaasi, et saab parimal moel jutustada lugusid. Umbes niisuguseid vastuseid on antud Eesti digimeedia arengut puudutavates uuringuintervjuudes.3

Seega ei tähenda uus platvorm, et uute oskuste õppimise ja oma töö tegemise käigus kvaliteet langeks või ajakirjandus kaoks. Kvaliteetne sisu elab edasi olenemata platvormist.

Vähem ajalehti, suurem infolevi

Paberlehe kadumine ei pruugi tähendada kvaliteedi või ajakirjanduse kadu. On vaja silmas pidada, et ajakirjandus vahendab informatsiooni, mida auditoorium võib usaldada, kuna see on faktipõhine ja kontrollitud. Kontrollimine on tähtis osa toimetamistööst. Kahtlemata on paberlehe toimetamine, samuti ka televisioonis, kõige tugevam ja enne ilmumist käib lugu läbi paljude inimeste kriitilise pilgu alt. Veebis ja raadios võib kontroll olla nõrgem, aga ei pruugi.

Video ei tapnud raadiot. Viimased 15 aastat on hoopis räägitud raadio tagasitulekust, aga seda mitte programmi, vaid meediumina. See tähendab, et audiomeediat tarbitakse üha rohkem, ent mitte tingimata lineaarse programmi vormis. Siin on märksõnaks taskuhääling ehk podcast – ajast, kohast ja seadmest sõltumatult tarbitav audiosisu. Selleks sobivad ka traditsioonilised raadiosaated, kuid formaat peab olema selline, et iga jagu (toorlaenuna "episood") on iseseisvalt tarbitav.

Raadiosaatelt taskuhäälingule üleminek on ajakirjanikel ilmselt lihtsam, kuigi see oleneb senisest töö sisust. Päevakajaliste saadete tegijatele ja line­aarses ehk otse-eetris esinejaile muutub tööprotsess rohkem kui publitsistika- ja eelsalvestatud saadete tegijaile.

Ettekuulutus

2008. aasta suvel tekitas tulist arutelu toonase Microsofti tegevjuhi Steve Ballmeri väide, mille kohaselt "Kümne aasta pärast ei eksisteeri ühtegi meedia tarbimise vormi, mis ei oleks edastatud IP-võrgu kaudu. Ei ole enam ajalehti ega ajakirju, mida levitatakse paberkandjal. Kõik toimetatakse kätte elektroonilisel kujul."4 Ballmer lisas, et kas see juhtub neljateistkümne või kaheksa aasta pärast, pole tähtis. Aga see juhtub. Toona pandi talle ajalehtede väljasuremise ettekuulutust pahaks.

Ometi näitas USA statistika nädalalehtede tiraažide vähenemist juba alates 2004. aastast, päevalehtede tiraažid hakkasid püsivalt kahanema 1996. aastal. USA-s oli 1990. aastal päevalehtede tiraaž 62,3 miljonit. Püsiva languse tagajärjel oli 2014. aastaks alles jäänud vaid 40,4 miljonit.5

Paberkandjal ilmumise lõpetasid ja lõpetavad pigem päeva- kui nädalalehed. Sageli toimubki üleminek päevalehelt paar korda nädalas ja lõpuks kord nädalas ilmuvale lehele. Seejärel minnakse juba üle digiväljaandeks.

Eesti kohalike lehtede – pean selle all silmas ajakirjandusväljaandeid, mitte kohaliku võimu häälekandjaid – tiraažid on olnud üllatavalt stabiilsed.6 Tiraažid on tillukesed ja kõiguvad mõnesaja eksemplari piirides. Üle maailma kurdetakse üha kasvavat probleemi, et tekkinud on nn uudiskõrbed.7 See tähendab ajakirjandusväljaannete, iseäranis kohalike, kadumist. Eesti kohalikud lehed on suutnud enese alles hoida ja see on märk ajakirjanduse tervisest.

Meil on üleriigilise levikuga päevalehti (Postimees ja suurima tiraažiga paberleht Õhtuleht), pika ajalooga ja püsivalt sisukaid kohalikke ajalehti (Sakala, Tartu Postimees, Hiiu Leht jpt). Kui Eesti ajakirjanduses üldse midagi vajab alles hoidmist, siis just need väljaanded ja nende kvaliteet.

Ümberkaudu toimuv toob tagasi alusküsimuse juurde: kas sisu jääb või kaob? Kas veeb tapab ajakirjanduse? Ei tapa. Ajakirjandus jätkab ka teistel platvormidel, vahetades aeg-ajalt oma sisu- ja levikuplatvorme.


1 Michael Warner, Publics and counterpublics. Zone Books, New York 2002.
2 Marju Himma, Doktoritöö selgitas, miks on veebiajakirjanduses nii palju vigu. – ERR 1. X 2018.
3 Marju Himma, Signe Ivask, Phases of going digital: a framework for assessing newsroom digitalisation process. – Digital Jouranlism 2024 (ilmumas).
4 Betsy Schiffman, Steve Ballmer Gives Newspapers 10 More Years. – Wired 5. VI 2008.
5 Sarah Naseer, Christopher St. Aubin, Newspapers Fact Sheet. Pew Research Center 10. XI 2023.
6 Eesti Meediaettevõtete Liidu statistika. Ajalehtede tiraažid trükikodade andmetel.
7 What are "news deserts" in Europe? Centre for Media Pluralism and Freedom 23. III 2023.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: