X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Koorberg: paberlehtede sulgemine on märgiline sündmus

Foto: Siim Lõvi /ERR

Paberlehe asendumine digitaalsete väljaannetega sunnib toimetusi keskenduma kvaliteedile, ütles ajakirjandusõppejõud ja meediaettevõtete liidu värske tegevjuht Väino Koorberg Vikerraadio "Reedeses intervjuus".

Alates aprillist lõpetab Eesti Päevaleht paberkujul ilmumise. Juba aasta tagasi lõpetas paberil ilmumise Äripäev. Päevalehe peatoimetaja ja Ekspress Grupp olid uudist teatades väga stoilised, isegi muretud. Peamine konkurent mõistagi juubeldas. Inimestel on väga vastakad tunded. On see uudis märgiline?

See uudis on märgiline. Aga mida see märgib, selle üle peame aru pidama. Seda peavad tegema nii lugejad kui lehetegijad. Paberil ilmuv ajaleht on olnud luksuskaup aegade algusest peale. Täpselt samamoodi nagu esimesed raamatud olid ketiga riiuli küljes kinni.

Mõelge – kui me räägime Postimehe või Päevalehe suurusest ajalehest, siis iga päev ühe keskmise juturaamatu jagu eestikeelset originaalteksti luuakse ainult teile. Trükitakse ainult üheks päevaks, sest järgmisel päeval on ta juba hapu. Tema järele ei tule minna raamatupoodi, vaid ta tuuakse teile sisuliselt koju kätte – nii luksuslikku teenust ei ole kusagil mujal olemas. Meil peab olema hea meel, et meil on see kõik olnud, ja et see kestaks nii kaua, kui ta kestab.

Jutte paberlehe väljasuremisest on räägitud aastaid. 2000-ndate alguses juba ennustati, kuidas Eesti meediaturule ei mahu piisavalt ajalehti ja kui mahub, siis ega nad kaua ei kesta. Sellest on räägitud aastal 2010. ja 2020. Nüüd me näeme, et esimesed sammud on tehtud, aga midagi hullu ei juhtu. Tegelikult Eesti Päevalehte kinni ei panda ja ajakirjandus ära ei lõppe. Minu jaoks on see põhiline sõnum – ajakirjandus ei lõppe ära. Ta lihtsalt liigub ühest olekust teise, nagu energia jäävuse seaduse järgi.

Kaua meil veel selliseid päevalehti paberil ilmub?

Ma ei julge niimoodi arutada. Ma olen leiutanud termini Garfieldi-taktika. Kui mäletate multifilmi Garfieldist? Suur punane kõuts, kellele meeldis aeg-ajalt küüned välja ajada ja hüpata seina külge, siis aga hästi aeglaselt alla libiseda. Mulle tundub, et Eesti ajakirjandus paberajalehtede osas on Garfieldi-taktikat ette võtnud juba ikka tükk aega.

Nüüd sõltub ilmumine sellest, et igal ajalehel ei ole ühesugused lugejad – lugejate arv, tüüp ja lojaalsus on erinevad. Igal väljaandel on erinevad kulud. See sõltub konkreetse väljaande tuludest ja kuludest, et kaua tal on mõtet paberlehte elus hoida või siis asendada see. Selle juures räägitakse, et ajakirjanduse üldine kvaliteet langeb, millega võib paratamatult leppida. Selline ettekujutlus on nii tegijate kui tarbijate poole pealt, et mis on veebis ja digitaalne, on vähem ajatu kui paberleht. Paberleht on lõplik toode – kui ajakirjanik paneb punkti ja trükimasin läheb käima, siis enam midagi muuta ei saa.

Veebiajakirjandusest oleme vaadanud kui protsessi. Ajakirjanik astub voolavasse jõkke ja ühel hetkel astub ta sealt välja, aga jõgi voolab edasi. See on muutuv ja väga kiire. Seda peetakse kerglasemaks ja vähem kvaliteetseks. Mulle tundub, et ajakirjanikud on seda kerglasemalt ja vähem kvaliteetselt teinud või sellesse suhtunud. Ma arvan, et paberlehe asendumine digitaalsete väljaannetega sunnib toimetusi keskenduma kvaliteedile. Kõige olulisem küsimus ongi see, et ajakirjanikud jääksid ajakirjanikeks ja teeksid head ajakirjandust.

Kui ma loen Bonnieri preemia võistlustöid, siis Äripäev, mis ei ole rohkem kui aasta paberlehel ilmunud, on uuriva ajakirjanduse vallas esitanud tublisid lugusid. Ma loodan ja usun, et ka järgmisel aastal Eesti Päevaleht, kuigi ta ei ilmu paberkujul, suudab teha samamoodi.

Reedene intervjuu: Väino Koorberg Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kuidas panna lugeja seda samamoodi hindama? Me näeme, milline vastuolu on inimesel maksta digitaalse väljaande eest. Inimese jaoks sama luksus, mida sa ennist kirjeldasid, piirdubki füüsiliste väärtustega – kui ei ole paberil, siis justkui peaks tasuta kaup olema. Näeme, kuidas sotsiaalmeedias otsitakse artiklitest tasuta väljavõtteid. Kuidas seda saavutada, et inimesed saaksid üle tõrkest, et digitaalne artikkel on samamoodi väärtus, mis maksab?

Ma ei usu, et me peaksime seda protsessi kuidagi nullist alustama. Eesti on selle koha pealt väga eesrindlik. Kui vaadata, kui palju on Eestis neid inimesi, kes maksavad digitellimuse eest, siis see on maailma mõistes fenomen, arvestades meie väikest turgu. Delfil on üle 100 000 digitellimuse. Postimehel on võib-olla natuke vähem, aga suurusjärk on sama. Me mõõdame digitellimusi kümnetes ja sadades tuhandetes. See on väga hästi. Meil on palju inimesi, kes tellivad Spotify'd või kasutavad Netflixi. Nad kasutavad tasulist teenust ja see harjumus ei sünni üleöö. Samamoodi ei ole sündinud ka paberlehtede tellimise ja lugemise harjumus. Seda on eelnevad kolm-neli põlvkonda kujundanud ja sellest lahti lasta on keeruline.  

Ma arvan, et paberleht päriselt ära ei kao. Paberleht jääb püsima nädalalehtedena. Oleme näinud, kuidas päevalehed muutuvad nädalalehtedeks. Seda on teinud mõned maakonnalehed – Raplamaa Sõnumid näiteks. Me loeme ajalehti eri põhjustel. Selleks, et saada uudiseid või selleks, et saada naudingut. Ajaleht jääb lugemisnaudingu, süvenemisnaudingu ja teadasaamise rõõmu allikaks. Ma kardan, et uudised kolivad mobiiltelefoni. Ja kui teie vanaema veel ei oska nutitelefoni kasutada, siis õpetage teda seda kasutama. Ta avastab, et maailm läheb tal palju suuremaks ja värvilisemaks.

Ma sain ühelt kuulajalt palve toonitada seda, et kui eakatele inimestele enam paberlehti ei viida, siis nad muutuvad vastuvõtlikuks pahatahtlikele infooperatsioonidele. Et nende seotus kontrollitud objektiivse infoga väheneb. Oled sa sellega nõus?

Ma olen nõus. See ei ole küsimus, isegi mitte niivõrd paberlehed ja mitte paberlehed, vaid kui ajakirjandus ja mitteajakirjandus.

Kas ajakirjandus lahkub nendelt äärealadelt? Kas ajakirjanduse pilk ulatub nendele äärealadele? Me vaatame seda suure murega. Seda on ka märgitud, kui on meid on hinnatud meediavabaduse edetabelis, et meedia mitmekesisus on Eestis vähenenud. Meedia on kogunenud nagu suurtesse ja võimsatesse konglomeraatidesse. Mitmekesisus väga sageli tähendabki seda, et meedia on olemas kohapeal – on olemas väike meedia. Ta on elujõuline ja tingimused, mis tal seal on, võimaldavad tal ellu jääda. Praegu me näeme seda, et väikesel meedial on väga raske. Ega meedial üksinda ka kerge ei ole. Kord on hästi, siis on halvasti ja tegelikult väga sageli, me näeme, et kui majandusolud lähevad kehvemaks, peab meedia kohanduma. Kohandudes ta tavaliselt kahaneb.

Me näeme seda, et praegu siseneme majanduskriisi. Meil on olnud väiksemaid majanduskriise, aga kui meenutame suurt 2007.–2008. aastate kriisi, mil meedia reklaamiturg vähenes mõnel juhul ka 40 protsenti. Kui me nüüd praeguse seisuga vaatame, et seesama meedia ei ole reklaami tuludes veel jõudnud sinna 2007.–2008. aasta tuludeni, siis me saame aru, et on raske.

See tähendabki, et lugejad peavad meediat toetama ja nad on seda ka teinud. Digitellimuste kasv näitab, et meediaettevõtted üha rohkem toetuvad oma lugejatele. Kui lugejad ikkagi näevad selles väärtust – ja 100 000 digitellijat ei saa eksida. Ma siiski arvan, et eesti rahvas armastab oma ajakirjandust ja tegelikult ta on see talle hädavajalik.

Me ei tea, kuidas läheb Postimehel. Nad varjavad nii oma tiraaže kui ka digitellimusi. On see hea märk, kui ajakirjandus, mis peaks olema läbipaistev nii kiivalt varjab sellist asja?

See on suur probleem ja see probleem on mingis mõttes laiem. See ei puuduta nüüd ainult seda, et kas üks meediaettevõte avaldab oma numbreid. Ma oletan, et konkurendid teavad neid numbreid väga hästi. See neile suur saladus ei ole. Küllap see on tehtud mingitel teistel eesmärkidel. Aga ajakirjandus võiks olla palju läbipaistvam. Kui ma asusin meedialiitu tööle, siis üks mõte, mis mind kogu aeg kannustab, on see, et me peame julgema omaenda asjadest rääkida. Me peame julgema omaenda tööst rääkida. Me peame julgema omaenda vigu esile tuua ja neid arutada, nendest õppida.

Aga sealjuures on väga oluline "aga". Me elame sellisel ajastul, mis on väga mustvalge ja polariseeritud. Ehk ajakirjandusel on üha raskem tunnistada oma vigu. Ka poliitikul on sellepärast väga raske tunnistada oma vigu. Mis tähendab seda, et me jäärapäiselt liigumegi ilma vigadest õppimata. Me näeme ju tegelikult, et usaldus mis tahes institutsioonide vastu väheneb. Ka ajakirjanduse usaldus. Ka rahvusringhäälingu usaldus viimase eurobaromeetri järgi oli tükikene maad allpool. See tähendab, et iga sellise vea tunnistamine tekitab juurde neid inimesi, kes ütlevad, et ma ju ütlesin, et ajakirjandus on selline ja see, mida mina teen, ehk see peaaegu ajakirjandusena paistev asi. Selline inimene saab sellel hetkel hõisata.

See ei ole omane ainult praegusele ajale. Kui meenutada esimest maailmasõda, siis oli aeg, kus briti ja USA lehed olid täis lugusid sellest, kuidas Saksamaal on surnukehavabrikud – Saksamaal on selline puudus kõikidest toorainetest, et tuleb lahinguväljalt oma hukkunud sõdurite laibad kokku koguda, siis selle jaoks on eraldi tehas, kus siis toodetakse seepi ja glütseriini. See oli selline tore propagandalugu, mille meedia ilusasti alla neelas. Pärast sõda paljastati, et tegu oli propagandaga. Ajakirjandus käitus vastutustundetult või oli võimu tööriist.

Selle tagajärjel tegelikult vähenes oluliselt usaldus ajakirjanduse vastu. Kui tuli teine maailmasõda ja esimesed sõnumid sellest, mis toimub Hitleri koonduslaagrites, siis arvati, et see on täpselt samasugune, kas propagandistlikel või skandaalihimulistel eesmärkidel tehtud väljamõeldis. Juhtus see, et tõsised asjad jäid tähelepanuta või neid ei usutud. Selle peale tasub alati mõelda, et igal kaikal on kaks otsa.

Reedene intervjuu: Väino Koorberg Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Mis vigu praegu ajakirjandus teinud on, mis on need põhilised asjad, mida sinu hinnangul saab ette heita ja mille eest võib-olla ei ole vabandust palutud?

Vigu me teeme iga päev. Alates sellest, kas me piisavalt süveneme, või teeme tööd kergekäeliselt. Kas laseme liiga kergekäeliselt võimul kõneleda, ilma et seda kriitiliselt vaataks? Ajakirjanduse põhiline ülesanne on kriitiliselt jälgida poliitilise ja majandusliku võimu teostamist.

Jälle see ei käi kõikide kohta, see ei käi absoluutselt kõikide kohta. Vaadake Eesti uurivat ajakirjandust. Kui tublid nad on, vaatamata sellele väikesele ressursile. Milliseid asju nad välja kaevavad. Kuidas nad süvenevad selle asja juures. Hästi palju me laseme võib-olla suhtekorraldusel jõuda ajakirjandusse. See on üks selliseid laisa ajakirjanduse esimene tunnuseid. Ja see ei tähenda mitte üksnes pressiteateid.

Teisipidi tasub muidugi öelda ajakirjanduse kaitseks või õigustuseks sedagi, et võrdleme seda informatsiooni, mis on saadaval ühel pool, siis poliitilisel võimul või suhtekorraldusmaailmal. Ja teiselt poolt seda informatsiooni, mis on saadaval ajakirjanduses. Kui vaatame, milliseid raskusi peab ajakirjanik ületama selleks, et saada informatsiooni. See on pisut ebavõrdne võitlus ja see võitlus muutub üha ebavõrdsemaks. Me tegelikult näeme, kuidas informatsiooni kättesaadavus, kuidas ühiskonna läbipaistvus muutub üha väiksemaks.

Hiljaaegu räägiti siin avaliku teabe seaduse täiendamisest ja kõikvõimalike ametkondade ettepanekutest selle avaliku teabe seadusele. Ehk kuidas oma kodanikke võimestada informatsiooniga. Kuidas neile anda informatsiooni, et nad saaksid teha kodanikuna teadlikke otsuseid. Enamik nendest ettepanekutest käsitles ju seda, et kuidas saaks seda informatsiooni kodanike ja ajakirjanduse eest varjata.

Me näeme seda kohtupidamises, me näeme seda ametiasutustega suhtlemises. Piirideta Reporterid (Reporters sans frontières, ajakirjandusvabadust ja ajakirjanikke kaitsev organisatsioon - toim. ), kui ta hindas Eesti ajakirjandusvabadust, tõstis väga tugevalt esile seda, et isegi isikuandmete kaitsele tuginedes, piiratakse ajakirjanike juurdepääsu informatsioonile. Et ei ole lihtne. Laiskuse ja mõttelaiskus on olnud ajakirjanike kõige suuremad pahed läbi aastate ja ega see olukord võib-olla selles mõttes paranenud ei ole. Nad on jätkuvalt.

Aga kui hästi ajakirjandus oma ülesannetega hakkama saab?

Miljoni dollari küsimus. Ajakirjandust on väga erinevat. Kui ma peaksin hinde panema, see ei ole mitte meedialiidu hinne, vaid minu kui informeeritud lehelugeja hinne. Ma paneksin siiski nelja. Nelja miinuse, sest ma just siin saate eelmises osas, tegelikult tegin ajakirjandusele etteheiteid. Me näeme tegelikult väga palju just niisugustes sensatsioonihimu, me näeme seda poliitilise polarisatsiooni võimendamist, mis mind häirib ja väga.

Ehk siis me mitte ei püüa tasakaalustada ühiskonda lõimida, vaid lõhume seda.

Võimendame tegelikult sedasama polariseerivat hoiakut, mida meile sealtsamast poliitilisest maailmast vastu pakutakse. Maailm ei ole nii mustvalge. Alati, kui ma õpetan toimetamise kursusel tudengid, siis ma ütlen, et selle kursuse põhiline ülesanne ei ole mitte õpetada teid, kas komasid panema või õpetada teile uudise struktuuri või pealkirja kirjutamist, vaid õpetada teid kahtlema ja õpetada teid küsimusi esitama. Seda ootaks Eesti ajakirjandusest rohkem. Ja eriti nooremate ajakirjanike seast, sest vanemaid on juba elu õpetanud, elu on neid kõrvetanud.

Veebiajakirjandus on tõesti teinud selle protsessi liiga kiireks ja pealiskaudseks, et ma veel kord soovitan kõikidel ajakirjanikel mõelda selle üle, et kas see, et mingi uudis ilmub kolm sekundit hiljem on väärt seda, et selles on sees kolm viga või et see ei ole täielik.

Et see kiirus ei ole eesmärk omaette. Meile ajakirjanikele alati tundub, et kõik inimesed elavad ainult pilgud ekraani peal. Me kipume ära unustama, et keskmine lugeja võib-olla loeb meid hommikul ja õhtul ja päeval keset päeva korraks ka. Me peaksime just need vanad klassikalised väärtused võib-olla tagasi tooma. Aga eks need on ka keerulisemad. Objektiivsust või tasakaalu on praegusel ajal ajakirjanduses keeruline tagada.

Püüdke siis tasakaalustada sõjauudiseid. Ühtepidi teil ei ole võimalik, sest ei saa seda informatsiooni. Teisipidi, mis aitab Putini kommentaar Mariupoli teatri pommitamise juures? Kas see kuidagi aitab tasakaalustada seda? Et kui kogu maailm ja Ukraina rahvas on seda nimetanud jõletuks kuriteoks, siis sellisel juhul Putini kommentaar selle juures võiks formaalselt asja tasakaalu viia, aga kas sellel on mõtet?

Tegelikult on päris palju ka meie meedias Putini administratsiooni sõnavõtte. On seda liiga palju?

Vahepeal tundub mulle, et seda on selles mõttes palju, eriti kui seda ei saada mingisugune kommentaar või kontekst. Sõjauudiste puhul on see väga keeruline, et eks allikad räägivad iseenda eest.

Seal on ikkagi ju propaganda esimene tööriist.

Ja propagandat, eks me peamegi kõik õppima. Isegi ka ajakirjanikud. Peame õppima ühtepidi ja teistpidi propagandat ära tundma. Aga ka kodanikud peavad õppima propagandat ära tundma. Ja selle juures ajakirjanikel endal on muidugi väga keeruline, sest siin tekivad just need rollikonfliktid.

Me oleme sellest väga mitu korda rääkinud, et kas ma olen nüüd ajakirjanik, kõigi nende professionaalsete väärtustega, või ma olen nüüd kodanik, hea kodanik. Kas ma olen nüüd oma riigi patrioot või ka Ukraina patrioot? Või olen ma nüüd propagandist? Tegelikult siin on väga erinevaid konflikte ajakirjanikul endal sees. Millise rolli ma nüüd võtan?

Ma mäletan, kui sõda valla pääses, siis me tegelikult arutasime seda akadeemilises ajakirjandusseltsis. Et kas ajakirjanik peaks olema rohkem kodanik või rohkem ajakirjanik? Või rohkem propagandist? Ja Peeter Tali, praegune riigikogu liige (tollel hetkel ütleksin ka strateegilise kommunikatsiooni suurspetsialist), ütles kuldsed sõnad. Ta ütles, et ajakirjanikel on ikkagi selles olukorras vaja jääda ajakirjanikuks ja Eesti ajakirjandusele jääda ajakirjanduseks, mitte suhtekorralduseks, propagandaks. Et see on kõige suurem väärtus.

Me näeme, kuidas tegelikult vastaspool, kuidas Venemaa ajakirjandus on tehtud relvasüsteemiks nagu spetsialistid ütlevad. Et kuidas seda tegelikku ajakirjandust ei ole. Kuidas see on hirmutatud, eksiili sunnitud, kuidas seda vangistatakse, ahistatakse igal moel. Meie ei taha midagi niisugust

Reedene intervjuu: Väino Koorberg Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Neid paralleele võib ju tuua ka kohalike oludega. Meie peaminister on olnud juba üle poole aasta skandaali keskmes. Need skandaalid on muidugi muutunud, aga üha saadavad teda uued ja uued skandaalid. Kui hästi meie ajakirjandus nende kajastamisega hakkama on saanud? Kas on suudetud jääda objektiivseks, neutraalseks ja tasakaalukaks või võtavad vahel emotsioonid üle ja kodanik võtab võib-olla ajakirjaniku rolli üle?

See oli see küsimus, milles oli peidus vastus. Ei saa öelda, niimoodi on väga keeruline kõnelda. Isegi mitte üksikut ilmutamise fakti, vaid tervet protsessi analüüsides. Ja siis rääkida Eesti ajakirjandusest kui tervikust.

Mulle meeldis see, et Eesti ajakirjandus ei lasknud sellel pallil väga pikalt põrandale kukkuda. Küll oli emotsionaalseid hetki. Ja niisuguseid ühekülgseid hetki, ma ei tea, kas päris kiusamiseks läks. Võib-olla selles natukene veremaitset oli suus. Et haisteti verd. Aga see protsess muidugi näitas, et ajakirjandus on siiski üksinda. Et siin on vaja ka mingisugust tõuget poliitilisest establishmentist ja tegelikult ka ühiskonnast endast. Mulle meeldiks, kui meie ühiskond oleks natukene aktiivsem. Õpetajate streik natukene nüüd nagu elustab seda, jätab meist ka mulje kui kodanikuühiskonnast.

Peaminister jälle aitab kaasa, et õpetajate streik kestaks.

Noh, seda nüüd küll. Tal võiks olla vaja kommunikatsiooninõu, aga seda me ei hakka talle loomulikult siin rahvusringhäälingu eetri kaudu jagama.

Millisel ajakirjandusel läheb praegu kõige paremini? Või kes paremini aru saab, kes on tema lugejaskond, mis on tema perspektiiv, nii-öelda eluliin?

Seda on nagu keeruline öelda, sest ma peaksin ütlema, et kes ei täida. Mulle vahepeal tundus, et mul oli hirm just sellesama ajakirjanduse üle digiülemineku teemal. Mul oli kergelt hirm, kas me jääme sellest rongist maha. Vahepeal oli ju mingisugune periood, kus tegelikult tekkis ka paanika, et kas reklaamitulude kahanedes ajakirjandus üldse püsima jääb, millisena ta püsima jääb, kas ta liigselt hakkab reklaami järel jooksma või kas ta reklaamikliendi järele joostes hakkab teenindajaks? Et õnneks seda ei juhtunud.

Mulle meeldib see, et mõlemad suured meediamajad, ka rahvusringhääling, ka Äripäev, kõik need suured tegijad, on just selles innovatsioonis olnud väga tublid. Tegelikult neid saab tuua eeskujuks. Isegi mitte üksnes Baltikumis, vaid saab tuua eeskujuks Põhjamaades. Kui vaadata sedasama ajakirjanduse usaldusväärsust ja positsiooni ühtse meediavabaduse edetabelis, ja kui panna sinna kõrvale näiteks seesama digitaalsete tellijate arv, siis näeme selle vahel selget korrelatsiooni, mis tähendab seda, et inimesed on valmis maksma hea ajakirjanduse eest.

Me oleme võtnud suuna klikimeediast eemale tagasi ajakirjanduslike juurte juurde. Just kohaliku ajakirjanduse suhtes pilt on väga erinev. On piirkondi, kus tegelikult ei olegi ju enam ühe maakonna peale oma kohalikku väljaannet, vaid on mitme kohta üks väljaanne. Saaremaa ei ole enam kõige konkurentsirohkem ajakirjanduspiirkond pärast seda, kui Meie Maa lõpetas ilmumise. Aga seal on arenguruumi. Just nende väikeste lehtede võimestamisega. Mulle tundub, et niisugust avalikkuse kontrolli on kõige vähem just väljaspool suuri keskusi.

Et see, mis toimub mingisuguse valla tasemel, et ajakirjanik jõuaks ka sinna? Kes kaitseks väikest kooli, mida omavalitsus tahab kinni panna? Kes kõneleks tema eest, kes annaks neile inimestele hääle? Ja kes annaks neile hääle siis, kui suur leht igale poole ei jõua? Rahvusringhääling ka igale poole ei jõua. Või jõuab siis, kui kisa väga suureks läheb. Siin on väga suur arenguruum tegelikult veel, kuidas seda meediat arendada ja paremaks teha.

Ja kohalikel omavalitsustel on väga suur tung ise juhtida. Ise kirjutada uudiseid enda kohta.

Mitte üksnes kohalikul omavalitsusel. Mis tahes võimul on tegelikult. Nagu ma ütlen, et informatsioon on võim. Oma sõnumiga jõuda kodanikeni, ilma et seda keegi kriitiliselt üle vaataks. Ilma et seda keegi tasakaalustatud ka kontrolliks, et see, mida mina räägin, on õige – see on väga suur kiusatus, ja see on mistahes ametiasutuses samamoodi. Me näeme tõepoolest niisuguse pseudoajakirjanduse teket.

Ministeeriumid avastasid nüüd ka sisuturunduse võlu.

Ministeeriumid on avastanud sisuturunduse, ametid on avastanud sisuturunduse. Meil on olnud juhtumeid, kus välisriigi saatkonnad on avastanud sisuturunduse. Meil on olnud juhtumeid, tõepoolest. Kui me nüüd vaatame, kui suuretiraažilised, kui värvilised on meie munitsipaalajalehed. Kuidas tegelikult seesama munitsipaalsõnum, kinni makstud sõnum, jõuab ringhäälingu eetrisse. Telesaadetena, uudisesarnaste asjadena. Ostetakse omale lihtsalt uudisaegu. Ostetakse endale positiivset nähtavust.

See on koht, kus tuleb väga tõsiselt vaadata peeglisse ka ajakirjandusel. Mina olen alati nagu olnud seda meelt, et tõepoolest, et me ei tee kriitikat. Me oleme Rein Langiga Kuku raadios ajakirjanike karvustanud ikka päris mitu aastat. Me püüame seda teha küll niimoodi, et see ei läheks tigedaks. Võib-olla teinekord on läinud, aga vajadus on selle järel olemas.

Mina näiteks kutsun üles rahvusringhäälingut alati, sest see võiks olla kanal, kus tuleksid kõik ajakirjanikud kokku ja et see oleks vaba. See oleks vaba nüüd niisugusest meediamajade omavahelisest hõõrumisest hõõrumise pärast, vaid et kolleegid, ajakirjanikud vaataksid teise kolleegi tööle just ajakirjaniku pilguga. Ja julgeksid öelda, mis siin on head, mis siin on halba. Ja et need kolleegid, keda karvustatakse, saaksid aru, mille eest neid karvustatakse ja ei solvuks selle peale.

Siin on jälle küsimus, et kes seda teha saab, et kui seda teeb ajakirjanik ise, siis on ju teistel väga lihtne öelda, et aga vaata, mis sa ise teed.

Seda küll. Olen selles olukorras olnud. Aga paratamatult, me ise saame seda teha, mitte keegi teine. Ma ei kujuta ette, et siseministeerium telliks rahvusringhäälingult meediakriitikasaate, või kultuuriministeerium telliks meediakriitikat. Ikkagi see on see koht, kus ajakirjanikud ise peavad hoolitsema oma tsunfti au eest, peavad hoolitsema oma professionaalsete väärtuste eest. Selle eest, et lugeja saab aru, mida nad teevad, mille nimel nad teevad. Et nad ei ole nagu lihtsalt. Uuriv ajakirjanik ja uudishimulik naabrimutt ei ole üks ja seesama asi. Ajakirjanik tegutseb ühiskonna hüvaks.

Reedene intervjuu: Väino Koorberg Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kui jutt oli digiväljaannetele üleminemisest, siis sa olid väga mures ajakirjanduse pärast, ega sa ometi ei arva, et ajakirjandus saaks päriselt välja surra?

Ei, ma päriselt seda nüüd ei arva, aga ajakirjanduses on olnud väga palju erinevaid kriise. Neid kriise on olnud 19. sajandi lõpus, kui ajakirjandus läks ülimalt kollaseks, 20. sajandi alguses, kui ajakirjandus läks väga parteiliseks. Me oleme näinud tegelikult ajakirjanduskriisi nõukogude ajal, kui ajakirjandus oli selgelt tsensuuri all ja parteiline

Seda vist ei saa ajakirjanduseks päriselt nimetada.

No ei tahaks seda nii nimetada. Kui me räägime meediaharidusest, siis me peamegi harima nii oma tegijaid, kui oma lugejaid, et nad teeksid vahet ajakirjandusel ja meedial. Ajakirjandusel ja mitteajakirjandusele. Ajakirjandusel ja propagandal. See muutub tegelikult üha olulisemaks, mida päev edasi. Meil ei piisa enam sellest, et me õpetame uudise kirjutamist kirjandustunnis või räägime ühiskonnaõpetuses, kuidas eristada reklaami ja sisu. Me vajame ka igapäevast harimist töökohtadel, me vajame igapäevast harimist ka pensionäride klubides ja nii edasi ja nii edasi.

Tõepoolest, sest sellist valeinfot või uudisemaigulisi kajastusi jagavad sotsiaalmeedias igas vanuses inimesed ja mulle tundub pigem, et mida eakamad, seda madalam kriitikalävi.

Ma olen näinud igasuguseid inimesi seal, et ei julgegi tõmmata piiri…

Ikkagi täiskasvanud massiliselt jagavad materjali.

Täiskasvanud võiksid suuta mõtestada asju, selles mõttes olen ma nõus. Aga küsimus on ka ühtepidi selles, et me ei ole seda suutnud ära lahendada. Me oleme inimestele seletanud, mis asi on sotsiaalmeedia ja kuidas seal tuleks käituda.

Teisipidi oleme suutnud sotsiaalmeediale selgeid reegleid kehtestada. Kui me rääkisime reklaamitulust ja ajakirjandusväljaannetest. Me ei ole suutnud neid samu suuri sotsiaalmeediaplatvorme siin turul kuidagi reguleerida ega maksustada. Nad pakuvad meile palju toredaid hetki. Toredaid ja nunnusid koera-kassipilte saame Instagramis vaadata, saame sõpradega suhelda Facebookis ja saame sünnipäevaõnnitlusi. Aga nad toovad siia palju ka halba, sedasama valeinformatsiooni. Kõlakambreid, kuhu me kapseldume. Toovad hästi palju vaenu ja vaenulikke sõnumeid – kommentaare, koolikiusamist, töökiusamist, mistahes kiusu. Nad jätavad selle siia ja neid ei huvita, mis saab pärast. Ja selle peame ära koristama meie, kodanikud.

Eesti ajakirjandus on see, kes peab selle ära klaarima. Selle segaduse, mis nendest suurtest platvormidest siia turule jääb. See on väga ebaõiglane võitlus. Sellisel hetkel, kui ajakirjandus tõstatab selle küsimuse, kasvõi maksustamise küsimuse või tõstatab ajakirjanduse käibemaksu küsimuse, sest samad ajakirjanduse käibemaksuerisused olid ju tegelikult mõeldud selleks, et pisutki tasakaalustada seda, et ei Eesti ega Euroopa Liit ei ole suutnud neid platvorme korralikult maksu- ega seadusraamidesse panna. Siis teeme maksusoodustuse, et olukord turul muutuks vähegi võrdsemaks. Raske on. Meie peame ära koristama kogu selle segaduse, eestikeelse segaduse. Meie peame oma kodanikega suhtlema, sest Facebooki ustki me ei leia teinekord üles, ei tea, kuhu koputada.

Jah, seal on vastas anonüümsed välismaised ettevõtted, kellel puuduvad kontaktid.

Nende ülemaailmsete platvormidega on probleeme rohkemgi sellepärast, et ühtepidi on meie kultuuriruum, meie tavad, meie reeglid, meie seadused. Need tavad, reeglid, seadused on teises riigis teistsugused ja väga sageli ülemaailmne platvorm vaatab nende üldiste reeglite kehtestamisel, et kus tal on suurem turg ja kus tal on asjad kasulikumad.

Ma käin aeg-ajalt koolides rääkimas ajakirjandusest ja selgitamas kõiki neid samu asju, et kuidas vahet teha väärinformatsioonil ja tõesel. Kuidas ise mitte sattuda väärinfo levitajaks ja nii edasi. Selline meediahariduse andmine. Ja siis ma alati küsin neilt koolinoortelt, et kust nemad oma uudiseid igapäevaselt saavad. Ja enamasti vastavad nad mulle, et sotsiaalmeediast sõpradelt, Tik-Tokist, Instagramist, kõik need kanalid, mida nad kasutavad. Kui adekvaatse pildi praegused noored meie ühiskonnast saavad sedasi?

Ma arvan, et see on probleem. See pilt on väga mosaiikne, väga juhuslik. See on väga mänguline, kui me räägime Tik-Tokist. Aga siin tuleb vaadata otsa nii ajakirjandusele endale, et milliste kanalite kaudu jõuda selle noore inimeseni. Ma kogu aeg rõhutan ka koolides käies, et kas on enam mõtet seda nii, et paberlehe tegemist koolilehena või võib-olla peaks arutama seda, kuidas Tik-Tokis lisaks lõbusatele tantsuvideotele teha ka arutlevat žanri, uurivat žanri, reportaaži, uudist. Et kuidas noorele omase kanali kaudu edastada seda õiget sõnumit.

Ajakirjandus ei kao kusagile ära. See, et inimesed tahavad ühest paigast teise liikuda, olgu see siis hobuvankriga või olgu see siis lennukiga. Et liikumine jääb alles. Ainult vahend muutub. Ja muutub moodsamaks. Siin me peame õpetama ja õppima.

Miks siis koolides, kus on noored, kes võib-olla ei ole kunagi päriselt ajalehte käes hoidnudki ikkagi antakse välja koolilehti paberil?

See on mingis mõttes traditsioon. Ma mäletan, et mina tegin ka tööõpetuse tunnis küünlajalga ja haamrivart, selleks, et õppida elementaarseid oskusi. Et töö vormistamine oleks selgem. Labidas sai valmis, haamrivars sai valmis. Kui selle asemel tuleks mingisugune veebiriba või uudisjuga, seda oleks nagu keerulisem ühtepidi hinnata. Eks me peame õppima tegema digiajakirjandust ja kuidas seda teha digitaalsetes kanalites noortele. Eesti meediaettevõtted on selleks ju valmis.

Me oleme pöördunud koolide poole, et me oleme valmis tulema meediatundidesse. Tulema rääkima oma tööst, kutsuma külla, toimetustesse, et näidata, kuidas tegelikult üks ajakirjanik töötab. Sest ega sellest ei ole ettekujutust mitte üksnes koolilastel, sellest ei ole meie kaaskodanikel. Ma arvan, enamikel raadiokuulajatest ei ole ka ju selget ettekujutus, kuidas üks ajakirjanik töötab. Kui palju erinevaid aspekte selle juures on, kui palju on erinevaid asju, mida tuleb arvesse võtta? Kui palju tegelikult on piiranguid, mida ajakirjandus järgib, kui palju on takistusi, mida ajakirjanik peab ületama. Pärast seda tahaks vastata Jannseni sõnadega, et kui mõni mees teaks, kuidas mõni mees peab mõnikord munade peal käima, siis mõni mees saaks mõnda meest mõnikord vähem mõnitama, või midagi niisugust.

Koolides ma tavaliselt küsin, et kas keegi teist on mõelnud ajakirjanikuks saamise peale. Lennu kohta tavaliselt üks kuni kaks kätt tõuseb. Ja siis kui ma küsin, et kui palju teist on mõelnud suunamudijaks saamise peale, siis juba tõuseb märksa rohkem käsi. Kes on need noored, kes ikkagi tulevad praegu ajakirjandust õppima ja milliste ootustega nad tulevad ja millise taustaga?

Minu meelest on nad täitsa tavalist, keskmist kasvu, väikesed inimesed või pikad inimesed. Siin ma ei usu, et see vahe oleks kuidagi põlvkondlik või eriline, sest igas põlvkonnas on olnud passiivsemaid ja aktiivsemaid, selgema silmavaatega ja vähem selgema silmavaatega inimesi, kriitilisemaid ja vähem kriitilisemaid, mõtlejaid ja mittemõtlejaid.

Eks see on olnud nii igal ajal. Ka sellel ajal, kui mina ülikooli astusin, olid inimesed, kes läksid ajakirjandust õppima, sellepärast, et siis saab nagu palju reisida, inimestega kohtuda või et siis pääseb televisiooni. Ma olen ilus ja ma pean saama televisiooni, muidu ma suren. Ma mäletan väga hästi, ühte sisseastumisesseed, mis koosnes ühest lausest. Kujutate seda ette, nõukogude aja lõpul, et ma tahan kätte maksta oma põlvkonna eest.  

Ma arvan, et selliseid inimesi, kes mõtestavad seda, mis on ümberringi toimunud, mis ümberringi on toimumas, mis asi on ühiskond, mis asi on kodaniku roll ühiskonnas, et sellised astuvad täpselt samamoodi ajakirjandust õppima. Eks see on läbilõige Eesti ühiskonnast.

Aga see, et on noored, kes ei vaata õhtuti uudistesaadet, televisiooni…

Nad ei vaata seda õhtuti sellepärast, et nad on harjunud järele vaatama. Nad vaatavad uudiseid siis, kui see neile sobib või miski neid huvitab. Sa rääkisid juhtumist, et kui sa käisid koolis ja vaatasid meediatarbimist. Mina mäletan kümmekond aastat tagasi, kui ma esimest korda kohtusin koolis rääkides poissi, kes ütles, et ta ei tarbi mingisugust meediat. See on see hetk, et kus nii ajakirjanikuna, meediajuhina, kui ka ta tollel hetkel õppejõuna tundsin, et mind on haamriga pähe löödud. Nüüd ma näen seda kõike, millest varem räägiti akadeemilistes ajakirjades. Ja tõesti, siis ma küsisin, et kust sa teada saad? Ta ütles, et sõbrad ütlevad ja siis ta guugeldab.

Ma võtsin sellest õppetunni. Pärast seda hakkasin ma rääkima oma ajakirjanikele, et kirjutage oma lugu niimoodi, et see guugeldades kindlasti välja tuleks. Ehk igast halvast asjast tuleb leida mingisugune õppetund ja igast heast asjast tuleb leida mingisugune õppetund. Me peame muutuma, me peame arenema.

Reedene intervjuu: Väino Koorberg Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Noored, kes ei tarbi sellist klassikalist ajakirjandust üldse, nad ei ava ühtegi uudisteportaali, ei ava uudistesaadet televiisorist. Raadiot üldse ammu ei kuula. Kas ajakirjandusjuhid on mingisuguse hetke maha maganud, et see uus põlvkond ei tule kaasa, kas midagi oleks pidanud mingil hetkel juba muutma?

20 miljoni dollari küsimus, ütleksin. Ma väga pikalt juhtisin Õhtulehte. Ja Õhtuleht oli ka niisugune nähtus, mille peale mitmed inimesed krimpsutasid nina ja ütlesid, et tegu ei ole tõsise asjaga. Mina ütlesin alati väga rahumeeli Õhtulehe kohta, et see on see väljaanne, kes kasvatab Postimehele ja Eesti Päevalehele lugejaid. Ehk sealt sai ajalehe lugemise harjumus alguse, sai kinnitust. Ja sellel hetkel, kui see lugeja muutus suuremaks, muutus nõudlikumaks, liikus ta teise väljaandesse, mis teda paremini rahuldas.

Eks me peame üles otsima needsamad noored ka nendest Tik-Tokidest, Snapchatidest, sotsiaalmeediast, kust iganes. Me peame lihtsalt olema ise sama dünaamilised, nagu on need noored. Me ikkagi püüame  jõuliselt suruda oma sõnumit praegu Facebooki, mis on vanaemade kanal, olgem ausad.

Kui tegelikult vaadata seda Reutersi digitaalse meedia uuringut, mis hiljaaegu tuli. Facebooki kadu võiks kuulutada lausa, sest meediaettevõtete tähelepanu Facebookile näib tunduvalt vähenevat. Tegelikult liigutakse üha rohkem WhatsAppi, liigutakse tegelikult ikkagi Youtube'i. Niimoodi me peame leidma üles need kanalid ja leidma nendele kanalitele sobivad ajakirjanduslikud žanrid. Me peame ise olema sama muutuvad ja dünaamilised, nagu meie lugejad.

Paberväljaanded on hästi sellised formaaditruud. Nüüd kui nad liiguvad kõik digikanalitesse ja on seal läbisegi ühe kontserni sees, siis sellel formaadi puhtusel ei ole enam sellist endist mõtet või sisu. Inimesele visatakse läbisegi artikkel ühest lehest, artikkel teisest ajakirjast, sekka puhtalt online'i jaoks tehtud mingisugune tõlkenupuke.

Kas see mitte ei ole iseenda tõsiseltvõetavuse ära söömine, kui me meil visatakse vahetpidamata esoteerikat, horoskoopi, välismaa nii-öelda spordiuudiseid bikiinitüdrukutest ja nii edasi? Ja siis me tahame, et inimesed ostaksid meilt seda tõsist sisu ja et ajakirjanduse tõsiseltvõetavus ei kaoks.

Rääkides esmalt formaadist, siis selles mõttes on probleem, et nii Postimehe portaal, kui ka Delfi portaal ei ole nagu üksikajakirjandusväljaanded. Tõepoolest praegu köidavad nad endasse väga mitmeid erinevaid väljaandeid, mis ühtepidi on ka lugejale suur võit. Niimoodi sa saad komplektis palju asju korraga.

Teisipidi, see paberlehe ära kadumine või paberlehe osatähtsuse vähenemine toob kaasa vajaduse natukene seda formaati selgemaks muuta. Kui me vaatame New York Timesi paberlehel ja vaatame New York Timesi veebis, siis see struktuur ja formaat on siiski sarnane. Sa tunned oma ajalehe ära, vaatamata sellele, kas sa vaatad seda veebis või sa vaatad seda paberil. Ma arvan, et see on ka üks neid suundi, kuhu suunda peab ajakirjandus digitaalses maailmas minema, et ta peab seda segadust korrastama.

Mis puudutab nüüd kõike seda kirevat, mis meid sinna juurde toob, eks ta natukene on paratamatus. Ma loodan jälle, et see "lastehaigus" saab mööda. Ma olen 1980-ndate aastate lõpus osalenud ka ajakirjandusuuringute vaatamises. Siis ka ikkagi selgus, et 100 miljonit kärbest ei saanud eksida, kui nad vastasid, et loevad kõige rohkem ajalehtedest musta kroonikat. Et nad loevad kõike seda vähest, mida pakutakse, kuivõrd me seda segame arusaamatuks pudiks.

Kas meile meeldib süüa oma õhtusööki niimoodi, et meile tuuakse mingisugune kauss, kus on eelroog, pearoog ja, ja magustoit üheks mödruks kokku segatud? Või meile meeldib, et küünlavalgel meile serveeritakse eelrooga, siis serveeritakse meile põhiroog ja siis tuleb magustoit. See on jälle nüüd meediajuhtide küsimus. Ma arvan, et see kuidagi korrastub. Ajakirjanduses on nii, et segadusele järgneb selgus, selgusele järgneb segadus. Kui vaatame ajakirjanduse ajalugu, see on kogu aeg niimoodi toimunud.

Toimetaja: Valner Väino

Allikas: "Reedene Intervjuu"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: