Armastus käib teatavasti... kõhu kaudu. Ja eriti kõhuteemaline on armastus suviti, mil teatri- ja kontserdisõprade armaada ühest Eesti nurgast teise valgub. Lisaks vaimsetele elamustele loodetakse kontserdi- ja teatripaigus kindlasti ka oma kõhtu täita. On ju kole koduteele näljasena minna, kui kodu võib asuda suisa poolesaja või isegi saja kilomeetri kaugusel elamuste paigast.

Kui rääkisin poole aasta eest Vikerraadio päevakommentaaris maarahva Tallinna teatrites käimisest, siis pidin kahjuks probleeme tõdema. Kokkuvõtlikult siis: mida suurem ja kuulsam on teater või kontserdipaik, seda väiksem on üldjuhul võimalus sealt lisaks vaimutoidule ka meeldejäävat ihutoitu saada. Ja seda eriti etenduse järel.

Õnneks andsid suvised kontserdi- ja teatrielamused pealinnast väljaspool mulle kolm väga jumekat elamust, mida kavatsen siin nüüd jagada. Näitan, kui lihtne, aga ka oluline on jagada armastust ka kõhu kaudu. Ja selleks pole vaja üksnes peenete tärnidega hinnatud restorane. Saab lihtsamaltki.

Esiteks kiidan Sauaeagu teatritalu toitu Läänemaal. Etenduse eel või vaheaja alguses saad enesele väga sõbraliku hinnaga lunastada kaks nööpi. Just nimelt, kaks tavalist pluusi- või palitunööpi. Nende nööpide ettenäitajat ootab vaheajal suussulav ja oi kui liharohke hernesupp. Lisaks säärane maasingivõileib, kus leiba ja sinki vaat et ühepalju. Nämm! Kõht saab tuumakalt täis mitmeks tunniks. Hoopis enamgi kui pisikese peenemaitselise näksi järel. Kiidusõnu kostis Saueaugul mitmelt poolt. Ka kiire teeninduse eest, sest raha lugemisele ei kulunud aega. Liikusid ju nööbid.

Teise tähelepanekuna võtan ette korduvkasutatavate toidunõude ümber käiva jandi väliüritustel. Taldrikute eest pandiraha küsimine ja peale sööki taldriku tagastamisel pandiraha tagasimaksmine tekitab ikka segadust. Lisaks lisandub hinnale veel kaupleja küsitav niinimetatud käitlustasu ehk nõudepesuraha. Arutatakse, et kas ikka peab tarbija selle eest, et talle taldrik talle ulatatakse ühe euro suurust teenustasu maksma. On segadus, on arusaamatused nõude tagastamispunktides. Ja on kahtlus, et keegi tahab rohepöördele viidates ratsa rikkaks saada.

Alutaguse vallas tegutseb kuulus lambalihafirma Lammas ja Roos. Selle omanik ja pealik teatas mulle juba eelmisel aastal, et tema nende niinimetatud pandinõudega jahmerdada ei viitsi. Temal on olemas tavalised korralikud portselantaldrikud. Ja mingit pandiraha ta nende eest ei küsi. Küll tuuakse tagasi. Toodigi, nii kuulsin mullu pärast Peipsiääret kuulsat Tuletorni kontserti, kus Lammas ja Roos oma hõrgutisi pakkus. Ka tänavu sai Tuletorni pidustustel näha, kuis rahvas ilma mingi pandirahaga jahmerdamata rõõmsasti lambaroogade taldrikuid müüjale tagasi viis. Imelihtne.

Mingit pandilauanõude janti ei hakanud silma ka Saaremaa ooperipäevadel, mille puhvetite ja restoranide teeninduskiirus väärib samuti häid sõnu. Rääkimata etenduse järgsest lahtiolekust.

Kolmanda läbi kõhu käiva armastuse tähelepanekuna toon välja Jaanihanso siirivabariku Kaelase külas Pärnumaal. Sinna oli siidrivaatide kõrvale tehtud teatrilava, kus etendati Andrus Vaariku lavastatud legendaarset lugu sellest, kes kardab Virginia Woolfi.

Ausõna, säärast söögi- ja joogipunktide rohkust kui Jaanihansos pole ma ammu näinud. Siider voolas jõgedena ja pealegi väga kiiresti. Eriti erilisena oli ühe leti peal huvitav silt, et siia tulevad etenduse järel müügile koduteele kaasa võtmiseks värsked soojad saiad.

Ja tulidki müügile. Mm... milline aroom! Lausa kaneelilõhna pilved hõljumas. Huviliste armaada tungles leti ümber hoolimata saiakeste krõbedast hinnast. Kõik olid õnnelikud.

Vaat kui vähe on selleks vaja, et armastus kõhu kaudu toimiks. Ja kui palju see tegelikult tähendab.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.