Mu jõulueelne jutt tuleb sellest, kuis teatrid, mis just rahas ei suple, saaks enesele lisaraha hankida. Aga-aga-aga. Kirjutan, kuis mina, lihtne maainimene, tahaks teatreile pisut lisaraha anda, aga ei saa. Tuleb välja, et mõnigi teater ei tahagi mu raha saada. Ei taha raha, sest ei lase mind oma puhvetisse raha kulutama, füüri tuulutama.

Seega, kui mina maainimesena Kadrinast maalt linna teatrisse või kontserdile lähen, siis valmistun sellekski, et pisut oma raha teatri puhvetisse jätta. See on teatrisõbra traditsioon osta teatris kohvi, salatit, kooki, jooki. Veeta aega mõnusas kohvikus mõnusasti suheldes. Kes meist ei teaks ju seda vahvat ülevõllilaulu, et ooper käib ka puhvetis, tra-lalla-lalla-laa!

Teatrite puhvetid on enam kui sajandi olnud Eesti teatrikultuuri lahutamatuks ja oluliseks osaks. Lugegem mälestusi eestiaegsetest teatritest, kus teatri puhvetis said peale etenduse lõppemist kokku näitlejad ja vaatajad. Ja mida kõike Eesti kultuurile olulist neist kohtumistest sündis.

Minu arvates on kõige parem sõpradega teatri puhvetis aega veeta just peale etendust. Arutades, et kui hea tükk oli või kui arusaamatu see tundus. Tahan veel natuke aega peale eesriide sulgumist liuelda katarsise lainetel. Kohvi ja koogi kõrvale kogetut kiita, armast aariat kõrvus kumada lasta.

Aga võta näpust! Mida aeg edasi, seda vähem teatrid ja ka kontserdiasutused puhvetis mu raha tahavad. Kurioosseimad on olnud mitu aastalõpukontserti Jõhvi kontserdimajas, mille järel on puhvet lukus. Aga vähe veel, kesksuvel oli puhvet lukus ka pika kontserdi kahel vaheajal, nii et rahvas käiski vaheaegadel näksi ostmas üle tee Grossi poest.

Mitmeist Tallinna kuulsaist teatreist olen pidanud peale vaimustavat etendust külma öhe suunduma, selle asemel, et tänuraha koha peale jätta. Ja kui levib edasi mood etendada etendusi vaid ühes vaatuses, siis on üsnagi tõenäoline, et aina vähem teatrikülastajate raha teatripuhvetisse jääb. Kahju.

Hakkasin oma kurbade tõdemuste taustaks üle Eestimaa puhvetite lahtiolekut uurima. Et millised küll on need teatrid ja kontserdiasutused, mis leiavad, et inimesed võiks ikka oma teatrimuljed just teatris ära muljetada. Tuleb välja, et mu oma kodukandi Rakvere teater on väga tubli. Puhvet on iga päev lahti kella kümneni õhtul. Olen kogenud, et soovijate olemasolul kauemgi.

Rõõmustav kiri tuli Jõhvi kontserdimajast, kus uus rentnik hoidvat kohvikut valla ka kontsertide järel. Kuulsatest kontserdipaikadest on nii Alexela kontserdimaja kui ka Unibet Arena baarid kontsertide järel lahti. Vanemuise kontserdimaja saadab külastajad sama hoone Shakespeare'i kohvikusse.

Aga Paides ja Kuresaares on kohvik etenduste järel kinni, Ugala oma samuti. Endla teatri kohvik on kahel päeval nädalas etenduste järel lahti, muidu mitte.

Hämmastavalt tuli välja, et kõige vähem soosib teatrielamuste järgset kohvitamist Eesti suurim teatrikompleks Tallinna kesklinnas. See kultuurimeka, kus kõrvu on koos Estonia teater ja kontserdisaal ning Eesti Draamateater. Kõikjal on kohvikud lihtsale maainimesele arusaamatult etenduste järel kinni. Soovitatakse minna mujale, väites, et etenduste järel rahvas kohvikus ei käi. Aga eks ongi raske käia, kui need kohvikud kinni pannakse, mitte lahti ei hoita.

Kokkuvõttena on lootus teatri järel teatrikohvikut külastada üks suur loterii-allegrii. Kui sa pole piisavalt eeltööd teinud, ei tea kunagi, kas näkkab või mitte. Küll võib maainimene kindel olla selles, et kojusõiduteel saab bensiinijaamades ikka nii kohvi kui ka pirukat. Ning ega bensukate kohvikuiski pole keelatud Mozarti aariat ümiseda. Või siis Hamleti monoloogi üle arutleda.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.