Kas teadsite, et Iraani pealinna Teherani DVD-turul oli 2011. aastal üks nõutumaid kaupu ühe Eesti teatri lavastuse salvestus?

Eesti teater R.A.A.A.M. osales keset Araabia kevadet Iraani rahvusvahelisel teatrifestivalil. Nende algselt Tallinna Püha Katariina kirikus välja tulnud lavastus "Antigone" sai Teheranis järsku uue valitsusevastase hingamise, mis kuuele Iraani tsensorile, kelle tarvis eraldi kontrolletendus läbi tehti, märkamatuks oli jäänud. Mängiti pilgeni täis 700 inimest mahutavatele saalidele. Kõik soovijad saali ei mahtunudki. Tsensori ettekirjutustest põigeldi osavalt mööda, sestap ka suur hilisem huvi lavastuse salvestuse järele.

Nagu meilgi okupatsiooniajal, omandasid 2011. aasta Iraani teatris Antigone igihalja loo enda kõrval poliitilise kõnekuse mingid pisikesed märgid. Eestlaste omaalgatusliku täiendusena kummardas peaosatäitja Elina Reinold, kes ka festivali parima näitlejaauhinna pälvis, lavastuse lõpus publikule, roheline rätik peas, mis oli toona opositsiooni sümboolika.

Koha peal viibinud Kristina Reidolv on seda veidrat kultuurisiiret kunagises Sirbi artiklis kirjeldanud nii: "[Iraani] publik oli ülitundlik, hingas näitlejatega ühes rütmis ning luges erakordselt osavalt ridadevahelisi sõnumeid. Nii mõnigi pealtvaataja tunnistas omavahelises vestluses, et nad said [Elina Reinoldi kehastatud] Antigone vastuhakust vaimset ja emotsionaalset tuge." 

See Eesti kodanikudiplomaatia ajalukku minev kultuurivahetuse juhtum pole õnneks unikaalne. Teatri R.A.A.A.M. ja selle eestvedajate Märt Meose ja Allan Kaldoja tõttu on eesti teatris tööd ja julgustust saanud Valgevene, Ukraina, Venemaa rahvusvähemuste ja ka Lõuna-Ameerika loojad. Mullu suvel tegi Vaba Lava koostöölavastusega "(elu) sunnitud valikud" Kiievis ka kuu aega proove. 

Veidi enne seda, mulle kevadel, käisid Eesti kultuurivahetuse teise väga pühendunud liidri Meelis Kubitsa eestvõttel Odessas kontserte andmas Eesti muusikud Jaak Sooäär, Raul Vaigla ja Karl-Juhan Laanesaar. Meelis Kubits on olnud ka selle taga, et Ukraina olulisim klassikalise muusika festival Odessa Classics tegevust jätkaks, juba kaks korda on seda Tallinnas korraldatud. Odessa abilinnapea on teda meediale kirjeldanud kui erakordset elavat silda kahe rahva vahel.

Julgeid Eesti muusikuid võõrustanud odessalased mainisid, et sõjatingimustes üksikute kultuurisündmuste mõju võimendub. Inimesed on traumeeritud, aga mingil tasandil ka emotsionaalselt kunstile, eriti elavale esitusele, rohkem avatud. Odessat külastanud Eesti džässikollektiivi näol oli tegemist esimese välismuusikute ansambliga, kes Odessat külastas pärast Vene täiemahulise agressiooni algust. See läks kohalikele väga korda.

Raskel ajal näidatud toetusel on eriline kaal ning tähendus ja kindlasti aitab Ukraina loomeinimesi see, kui neid Eestisse looma ja esinema kutsutakse. Ent kas ei ole meie kultuurivahetus Ukrainaga jäänud territoriaalses plaanis ka igasugu piiranguid arvestades veidi liiga ühepoolseks?

Eesti teatri antud etendused Ukrainas, külaliskontserdid, näitused ja muud kultuuriüritused omaksid just emotsionaalse julgeoleku ja lootusetunde loojana erakordset kaalu. Eesti riik on juba avalikult deklareerinud, et soovib Ukraina sotsiaalmajanduslikul ülesehitamisel olla esimeste seas, juba on ehitatud lasteaedugi ja tehtud muud kasulikku.

Midagi sellist saab toimuda ka vaimsel tasandil ja üldse mitte ainult kultuurielu elavdamise eesmärgil, vaid et Ukrainas nende jubeduste keskel elavad ukrainlased tunneksid end vähem üksi ning rohkem seotuna selle Euroopa külge, mille nimel nad veel mõned aastad peavad vägivaldselt surema.

Eesti loomeliidud on viimase paari aasta jooksul kultuuridiplomaatiaga tegelenud pretsedenditult palju, aga see on olnud pigem kaitsediplomaatia: osalt avalikkuse survel, suuresti eneseregulatsiooni teel on solidaarsusest Ukrainaga katkestatud igasugune koostöö ja suhtlus Vene ja Valgevene loojatega. 

Meose ja Kubitsa edukad rohujuuretasandi kultuuridiplomaatia avangud Ukrainas on aga jäänud säravateks eranditeks. Palju käiakse siin, seal vaata et üldse mitte. Osa Ukraina teatritest on sõjaga kohanenud, sisse on seatud ka maa-aluseid saale, kus ka Eesti truppidel oleks turvaline etendusi anda.

Ka väiksemaid kontserte anda saab mõne keldribaari turvalisuses. Nagu R.A.A.A.M.i uskumatud seiklused Teheranis näitasid, on julgel väikeriigil just suurte kriiside ajal võimalus näidata oma tegelikku sisemist võimu ja vaimusuurust.

Ukrainasse minna pole vaja sunnitult, ka mitte sellepärast, et endale oma julgust tõestada, vaid et hetkel siiski suures kujuteldamatus hädas olevaid ukrainlasi julgustada. Ise olen valmis igale sellisele kultuuridessandile autojuhi, transamehe või kroonikuna oma kulu ja kirjadega kaasa tulema.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.