Jälle algab kõik, algab uuesti. Need laulusõnad meenusid, kui lugesin regionaalvaldkonna ekspertide ettepanekuid. Valdkonnas tunnustatud tegijad tulid välja mitme ettepanekuga, aga Garri Raagmaa parandagu mind, kui eksin, neid ettepanekuid on ta väikeste kohendustega esitanud teatud regulaarsusega vast juba paarkümmend aastat.

Lühidalt võttes on taaskäivituse peamised punktid järgmised: vaja on riiklikku plaani ehk plaanimajandust; edukust võrreldakse sellega, kui palju toetusi makstakse ettevõtetele ning toetuste jagamisel tuleb kaasata ehk anda tööd ja tasu nõustavatele ekspertinstitutsioonidele.

Nii tuuakse näiteks välja, et kui maal on madala lisandväärtusega tegevused, siis kõrgema tootlikkusega teenusmajandus pealinnaregioonis sai kõige enam osa teadus-, arendus- ja innovatsioonitoetustest. Ei võrrelda kasumit, käivet ega eksporti, vaid seda, kui palju saadi toetusi. Ja kogu selle olukorra lahendusena nähakse maakondlikke arendusprogramme, kus toimub ekspertnõustamine.

Tean, et veel vähese kogemusega omavalitsusjuhina on mul oht mitmest lahtisest uksest sisse tormata ämbrid mõlema jala otsas. Võimalik, et midagi olulist ma ei tea või ei oska märgata, aga lühidalt öeldes ja toetudes pikaaegsele tööle avaliku sektoris tippjuhina: ma ei osta seda taaskäivituse plaani ära.

Seal on asju, millele kirjutan alla, näiteks kaasaegsete eluasemete vajadus maapiirkondades. Kuid keerulise nõustamis- ja toetussüsteemi mehitamise asemel võiks kokku leppida paaris konkreetses eesmärgis, mis on arusaadavad olenemata inimese elukohast või haridusest, kohe on võimalik hakata liikuma ja oleks võimalik näha tulemusi lähiajal ehk need oleks silmaga nähtavad ja käega katsutavad.

Eriti kriipis silma, et hariduse ja kultuuri kohta pole regionaalekspertidel ühtegi ettepanekut ega ka täislauset.

Pakun mõned mõtted välja. Ei midagi originaalset, samuti paarkümmend aastat veeretatud teemad, mis on regionaalarengu ekspertide jaoks seni pigem kõrvalised. Aeg on muuta fookust ja tõstame regionaalpoliitika keskmesse hariduse, kultuuri ja elukeskkonna.

Võib ka teises järjekorras olla, kuid summa ei muutu liidetavate järjekorrast. Nendele kolmele sambale toetudes tulevad järele ka muud valdkonnad sh ettevõtlus ja töökohad.

Eesti konkurentsivõime püsib tublidel ja haritud inimestel

Haritud inimesed edendavad majandust, loovad lisandväärtust ning on kogukonna ja ühiskonna tublid liikmed. Tagame 1.-6. klassini kodulähedase kooli. Heal tasemel põhikool ja gümnaasium võivad olla ka kaugemal.

Tean, millest räägin. Lääneranna vallavanemana olen väga hästi kursis sellega, mida rutakas haridusvõrgu lõhkumine kaasa võib tuua. Kohtukulude kõrval on hullem lõhutud ühtsustunne ja usaldamatus nii omavalitsuse kui ka riigi vastu.  

Samal ajal näen, kuidas tubli väikekool seob kogukondi ja julgustab vanemaid maale elama asuma või sinna jääma. Kohtulahingute keskmes olnud Metsküla algkool on oma hea mainega olnud magnetiks maale kolivatele noortele peredele ja õpilaste arv on olnud pikaajaliselt kasvutrendis. Riigi väikekoolidele antav lisaraha aitab koole hoida avatuna ning kooliteed alustavaid lapsi ei pea kokku tooma vallakeskusesse.

Tugevdamaks põhikoolide ja gümnaasiumide võrku võiks toetada õpilaskodude rajamist ning maksta kõrgema kvalifikatsiooniga maapiirkondade õpetajatele kõrgemat palka. Hea näide, millest eeskuju võtta, on eestikeelsele õppele üleminek. Aastakümneid veeretatud teema, kuid selge ja arusaadav eesmärk ning tegevuskava, lisatasu Ida-Virumaa õpetajatele ning jää hakkas liikuma. Ka õpetajad hakkasid sinna liikuma.

Aeg on panustada süsteemselt elukeskkonda

Endine Mulgi vallavanem Andres Rõigas on oma Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöös sõnastanud, et inimeste maale kolimise otsuseid mõjutab enim konkreetne koht, sealne keskkond ja inimesed. Ja, et töökoht on paljudel maale kolijatel nii-öelda kohvriga kaasas ehk arvutis.

Möödas võiks olla aeg, kui omavalitsused rajasid toetuste abil tööstusparke. Tavaliselt sai asula servas uued ruumid rehviparandus, aknaklaasija või autotöökoda. Kõik vajalikud ettevõtted, aga kas need peaksid tingimata ühes kohas ja riigi toel olema?

Panustame olemasolevate ajalooliste hoonete taaskasutusse. Täidab ka rohe-eesmärke, uusi hooneid peaks ehitama äärmisel vajadusel. Ja kui inimesed tulevad maale elama või juba elavad seal, siis otsivad nad üldjuhul endale kodu, millel on mingi eripära. Nõukogudeaegne paneelmaja ei ole enamasti esimene valik.

Siin annab lootust koostamisel olev üleriigiline planeering, mis sõnastab põhimõtte, et ajalooline ehituspärand peab olema aktiivses kasutuses ning ajaloolised linnasüdamed peavad olema elavad ja mitmekesised. Tugev keskus ei pea olema suur keskus. Tugev keskus on koht, kus inimesed saavad hästi elada.

Planeeringule toeks tuleb suunata ka investeeringud. Lootust on. Valitsuses sai hiljuti heakskiidu EL 2028+ jaotusettepanek, kus oli muuhulgas kultuuriministeeriumi välja pakutud reform, mis seab eesmärgiks arendada renoveeritud hoonetega ja mitmekesise arhitektuuriga linnasüdameid, mis veavad piirkonna elu ja majandustegevust.

Mina ei piirduks linnasüdametega. Mõnes külas asuv kogukonnamaja koos raamatukogu, kohaliku toodangu leti, kaugtöökoha ja koosolekuruumiga võib olla sama oluline kui Telliskivi kvartal Põhja-Tallinna käivitajana. Ka üürimajade rajamise toetamisest alustuseks oleks juba päris palju kasu.

Elukeskkond tähendab ka heas korras teid. Ma ei unista süstikbussidest, mis väljuvad mitu korda päevas. Kui hajaasustusega vallas elab 3,7 inimest ruutkilomeetri kohta, siis see ei olegi realistlik, kuid praegu on teid, kuhu buss ei julgegi igal aastaajal sõita. Teeme rohkem mustkattega teid, need vajavad ka vähem hooldust ja tulemus silmaga näha ja kergelt mõõdetav. Mitu kilomeetrit siis sel aastal saab tehtud?

Kultuur ja kogukonnad

Inimene vajab üldjuhul enda ümber teisi inimesi. Olen oma riigiametniku karjääri jooksul näinud ja kogenud kampaaniaid, mille eesmärk oli viia riigiasutusi Tallinnast välja. Töökohti võib ju viia ja mingi mõju sellel on, kuid see jääb pendelrändeks, kui ülejäänud keskkond ei toeta.

Koolid ja huvikoolid on olulised ning ei saa alahinnata võimalust käia teatris, kinos või näitusel ning ise kooris laulda, trenni teha või rahvatantsu tantsida. Praeguses kriiside rohkes maailmas on ühised kultuuritegevused ka üks parimaid viise kogukondade tugevdamiseks. Need on seltskonnad ja võrgustikud, mis hoiavad inimesi koos ning aitavad keeruliste aegadega toime tulla.

Samuti on regionaalsetel kultuurisündmustel otsene mõju kohalikule ettevõtlusele. Viljandi pärimusmuusika festival, Seto kuningriigipäev, Matsalu loodusfilmide festival, suveetendused ja kontserdid, pärandturismi objektid. Kõik nende külastajad soovivad süüa, ööbida ja kogeda kohalikku elu. Ehk valem, et üks panustatud euro toob mitu tagasi, toimib nii rahvusvahelises kui ka siseriiklikus mõõtmes.

Lõpetuseks

Eesti ja maailma ajaloos on näiteid, kus rajatud tehas lõi ka linna või linnaosa koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Sindi, Narva Kreenholm. Aga see jääb rohkem kui saja aasta taha.

Aeg on ka meie regionaalpoliitikas sellest unelmast välja astuda ja hakata probleemi lahendama teisest otsast: aitame luua kohti, kus inimesed tahavad elada. Kohti, kus lapsed saavad hea hariduse mõistliku suurusega koolides. Kus lapsed on võimalus osaleda huviringi(de)s, saab sporti teha sees ja väljas. Kus on mõnusad ja hoomatavad linna- ning külakeskused. Kus on võimalus ühiselt nautida või ise osa võtta kultuurielust. Ning seda kõike raamistab looduskaunis Eesti.

Kõlab nagu jutlus või "Vahitorni" kaanepilt? Kuid tegelikult on see täiesti teostatav.