2016. aastal möödus sada aastat suures Kesk-Aasia ülestõusust. 1916. aasta juunis andis tsaar Nikolai II välja käsu, mis tühistas senise moslemitele tehtud erandi, et neid ei võeta armeeteenistusse. Selle asemel pidi nüüd mobiliseeritama Kesk-Aasias 19–43-aasta vanuseid mehi, et saata nad esimese maailma rinnetele kaevikuid kaevama.

Vastukaaluks algasid praeguses Kasahstanis, Kõrgõzstanis, Usbekistanis ja Tadžikistanis spontaansed mässud, mis olid peamiselt suunatud Vene koloniaaladministratsiooni vastu. Mässud ei alanud muidugi tühjalt kohalt, neile eelnesid Kesk-Aasia äärmiselt brutaalne vallutamine Venemaa poolt 19. sajandil, edasine Tsaari-Venemaa koloniaalpoliitika, religioossete institutsioonide tegevuse piiramine, Venemaa majandus- ja maksupoliitika ning viljakate maade konfiskeerimine, et sinna asustada peamiselt venelasi ja ukrainlasi.

1916. aasta ülestõus kestis juulikuust järgmise aasta veebruarini ja see sündmus on regiooni rahvaste ajaloos üks võtmesündmusi, sest sellega kaasnesid ka suured inimkaotused.

Vene armee hukkas hoolimatult erinevate hinnangute kohaselt kuni veerand miljonit inimest, kümned tuhanded põgenesid Hiina ja hukkusid selle protsessi käigus lumistes mägedes. Kui Kesk-Aasia ajaloos kasutatakse sõna "kolonialism", siis see just selle ülestõusu käsitlustes.

Sada aastat hiljem puhkes Venemaal akadeemiline paanika. Kiirkorras organiseeriti hulgaliselt suuri 1916. aasta ülestõusule pühendatud konverentse, kuhu kutsuti ka kolleege Kesk-Aasia riikidest. Miks seda vaja oli? Selleks, et Kesk-Aasias ei korraldataks oma konverentsi, kus jutuks tuleks Venemaa koloniaalpoliitika. See kõik on seda naeruväärsem, et Venemaal eksisteeris tsaariajal ametlikult koloniseerimisametkond, mille eesmärk oli – üllatus, üllatus – asustada Kesk-Aasiasse kristlastest asunikke, ennekõike slaavlasi.

Niikaua, kui mina mäletan, on Venemaal väga tundlik oldud juhtudel, kui keegi üritab väita, et Venemaa või venelased on kuidagi seotud kolonialismiga. Kusjuures samasugust tundlikkust olen ma ka kohanud mõningate inimeste puhul, kui jutt läheb eestlastele. Õigluse mõttes peab aga mainima, et eestlased on osalenud teiste riikide ja süsteemide koloniaalprojektides, mis on väike, aga kõnekas nüanss.

Mingitpidi läheb selline ühiskondlik allergia tagasi nõukogude aega, kui tervetele põlvkondadele taoti pähe, et sotsialismi ehitavad venelased on kõigi lääne imperialistide poolt rõhutud rahvaste päästjad kolonialismist.

Vaikselt on kandunud kolonialismiallergia ka nõukogude-eelsesse perioodi. Venemaal solvuvad tihti nii ajaloolased kui ka mitteajaloolased, kui neile mainida, et Tsaari-Venemaa oli koloniaalimpeerium. Impeerium, seda küll, aga jumala eest mitte koloniaalne! Kui kunagine Kasahstani president Nursultan Nazarbajev ühes oma intervjuus iitsatas, et Kasahstanis elas 19 sajandil Venemaa koloniaalikke all, siis kuulutati ta Venemaal enam-vähem reeturiks ning avalik hüsteeria kasvas ennenägematutesse kõrgustesse. Paradoks oli selles, et Nazarbajev kordas lihtsalt seda, mida talle oli nõukogude koolis õpetatud.

Eelpool öeldu annab ehk konteksti, miks Venemaal kasutatakse kolonialismi mõistet ainult teiste, aga mitte kunagi enda kohta. Kui Krimmi annekteerimise järel sidus Venemaa ennast lahti rahvusvahelistest lepetest, siis seda kajastati igal pool kui riigi vabanemist lääne koloniaalsõltuvusest. Ühel hetkel kõlas sõna "kolonialism" Venemaal nendegi suust, kes polnud seda sõna kunagi varem kasutanud, kolonialismist vabanemisest räägiti raadios ja televiisoris.

Miks on see kõik tähelepanuväärne? Sest Venemaa puhul räägitakse nüüd dekoloniseerimisest ja selle termini kasutamine kutsub esile sama kirglikke reaktsioone. Dekoloniseerimisest räägivad enamasti mittevene rahvaste esindajad. Selle all mõeldakse enamasti Venemaa koloniaalpärandi tunnistamist, aga ka koloniseerimisprotsessi käigus sooritatud kuritegude teadvustamist.

Kuna aga lugu on selles, et dekoloniseerimisest rääkimist saavad endale lubada vaid eksiilis elavad väikerahvaste esindajad, siis käivituvad Venemaal selle teema tõstatamisel automaatselt vandenõuteooriad lääne salateenistustest, mis koordineerivad Venemaa hävitamise protsessi.

Kui on midagi ühist Venemaa võimutruude ning opositsiooniliste inimeste vahel, siis see, et mõlemad panevad dekoloniseerimise ja etnilise separatismi vahele võrdusmärgi. Venemaa dekoloniseerimise vastu on nüüdseks võtnud sõna suur osa vene eksiilis olevaid opositsiooniliidreid ja nad kordavad sama juttu, mida Venemaa riigitelevisioonis räägivad nende vastased, et mingit dekoloniseerimist pole vaja, Venemaal on kõik rahvad alati elanud sõbralikult koos, igasugune dekoloniseerimine on vaid kattevari Venemaa lagundamiseks.

Nii ongi siis, et Venemaa polegi ametlikult kunagi kedagi koloniseerinud, aga Venemaa pole kunagi kedagi ka esimesena rünnanud, ühtegi territooriumi annekteerinud, ühtegi rahvast deporteerinud ega osalenud genotsiidis.