Ülikoolide ja rahvusringhäälingu kõrvutamine võib esmapilgul tunduda ootamatu, kuid nende ideaalides ja ühiskondlikes rollides on palju ühist. Nii nagu avalik-õiguslik ülikool ei ole pelgalt diplomeid väljastav õppeasutus, ei ole rahvusringhääling üksnes uudiste ja muu meediasisu tootja. Mõlemad loovad avalikke hüvesid: arendavad ühiskonna võimet teadmisi luua ja mõtestada, pidada arukat arutelu ning tulla toime muutuva maailmaga.

Demokraatlik ühiskond vajab areene, kus erinevad elukogemused, vaated ja põhjendatud seisukohad saavad nähtavaks ning astuvad dialoogi. Ülikoolis saab see toimuda näiteks seminarivormis õppes, akadeemilistes väitlustes ja erialasid ühendavas teadustöös, rahvusringhäälingus tasakaalus ajakirjanduse, debattide, kultuurisaadete ja paljude teiste vormide kaudu.

Mõlemad "vaimsed vanemad" peaksid arendama arutelukultuuri, mis tugineb kontrollitud faktidele, ratsionaalsetele argumentidele ning valmisolekule teisi kuulata. See hõlmab ka oskust käsitleda erimeelsusi sisuliselt, neid ignoreerimata või tasalülitamata.

Seetõttu on enesestmõistetav, et rahvusringhääling ei käsitaks auditooriumi liikmeid pelgalt saadete ja digiteenuste tarbijatena. Nad on kodanikud, kultuuris osalejad ning kogu elukaare vältel õppivad ja arenevad isiksused.

ERR-i ülesanded ulatuvad seega informatsiooni edastamisest ja kultuuri vahendamisest palju kaugemale. Rahvusringhääling peab selgitama ühiskondlike sündmuste tagamaid ja tagajärgi, andma inimestele orienteerumiseks vajalikud pidepunktid, tegema teaduspõhised teadmised lähedaseks ning tooma auditooriumi eri rühmad kujuteldavas ruumis kokku. Infokülluse ja killustunud avalikkuse ajastul on see roll muutunud eriti oluliseks.

Pärandi ja uuenduslikkuse väärtus

Mitmeid meie ülikoole ja rahvusringhäälingut ühendab ka vastutus eesti keele ja kultuuri kestmise eest, mis ei seisne ainult pärandi hoidmises ja väärtustamises. Sama tähtis on kultuuri arendamine, uute loojate ja ideede esiletoomine ning Eesti ühiskonna enesekuvandi kujundamine ja mõtestamine.

Tahes-tahtmata aitavad ülikoolid ja rahvusringhääling jutustada lugu sellest, kes me oleme ja milliseks ühiskonnaks soovime saada, näiteks kas asetame end alateadlikult mõnda suurriiklikku või kultuurilisse mõjuvälja või kas näeme Eestit teadmisi ja uuendusi väärtustava riigina.

Sarnaselt ülikoolidele peab ringhääling olema ka ise innovatsioonimeelne. Kiiresti muutuvas meediakeskkonnas ei saa seda ammugi seostada üksnes traditsioonilise televisiooni ja raadioga. Avalik-õiguslik sisu peab jõudma inimesteni ka digikeskkondades, kus kujunevad nooremate põlvkondade meediaharjumused.

Samas peab ERR eristuma kommertsplatvormidest ja säilitama sõltumatuse nende toimimisloogikast. Tehnoloogiliste muutustega sammu pidades ei tohi teha mööndusi avalik-õiguslikes eesmärkides, usaldusväärsuses ega vastutustundes. Sestap ei saa rahvusringhäälingu nagu ka ülikoolide kvaliteeti mõõta ainult reitingute või (digitaalse) nähtavusega. Nende tegelik väärtus seisneb ühiskonna teadmiste, kultuuri, aruteluvõime ja eneseteadvuse kasvatamises.

Sõltumatus ennekõike

Ülikool ei saa täita oma ühiskondlikku rolli, kui teadlane peab oma uurimisküsimusi ja järeldusi sättima vastavalt tellija või rahastaja ootustele. Samamoodi ei saaks rahvusringhääling teenida avalikku huvi, kui tema sõltumatust mõistetaks üksnes piduliku põhimõttena, mitte igapäevase töö vältimatu eeldusena.

Sõltumatu peab olema ka ERR-i nõukogu. Selle asjatundjast liige ei tohiks olla ühegi ametkonna, huvirühma ega erakonna käepikendus. Ta peab suutma langetada otsuseid teadmiste, argumentide ja avaliku huvi põhjal, sõltumata mistahes huvipoole võimalikest ootustest. Sõltumatus ei tähenda seejuures väärtuste ja maailmavaate puudumist, vaid valikute sisulist põhjendatust ja nende eest vastutamist.

Nõukogu peab seadma pikaajalised eesmärgid, jälgima nende täitmist ning hindama, kas organisatsiooni valikud, ressursikasutus ja arenguplaanid teenivad jätkuvalt avalikku huvi. Kujundlikult öeldes peab nõukogu käes olema kompass, mitte toimetuse kaugjuhtimispult.

Nõukogu ei peaks otsustama, milline teema jõuab õhtustesse uudistesse, keda kutsutakse saatesse või millise nurga alt mõnd sündmust käsitletakse. Juhatusele peab jääma vastutus organisatsiooni igapäevase juhtimise eest, ajakirjanikele ja teistele loovisikutele nende professionaalne ja toimetuslik sõltumatus.

Siiski ei tähenda sõltumatus kriitikavabadust ega seda, et organisatsioon võiks liikuda autopiloodil. Nõukogu üks olulisemaid rolle on ärgitada ERR-i kriitilist sisekõnet, sotsiaalteaduslikus keeles omamoodi autopoieetilist sisemonoloogi.

Selle käigus küsib organisatsioon pidevalt, millist ringhäälingut ja seeläbi rahvuslikku enesekuvandit ja -teadvust ta oma igapäevaste valikutega taastoodab. Kelle hääl ja jutupunktid jõuavad avalikku ruumi, kes seal domineerib, kelle hääl jääb kõrvale? Kas tehnoloogilised uuendused teenivad avalik-õiguslikke eesmärke või hoopis kellegi ärihuve? Kas professionaalsed ja kutse-eetilised standardid peavad vastu kiiruse, konkurentsi ja tähelepanumajanduse survele?

Rahvusringhäälingu sõltumatus ei tähenda ühiskonnast eemaldumist, sõltumatus on eeltingimus, et ERR saaks teenida kogu ühiskonda. Nõukogu peaks seejuures olema organisatsioonile nõudlik peegel, mitte majandusvälja kannupoiss ega poliitilise välja ruupor.

Vaimu ja võimu dialoog

Eestis on hiljaaegu ellu kutsutud sümpaatne aruteluformaat, akadeemikute ja parlamendiliikmete ühisürituste sari pealkirjaga "Vaimu ja võimu dialoog Toompeal", mille eesmärgiks on vahetada teadmisi, seisukohti ja analüüse Eesti ühiskonna jaoks olulistel teemadel. Seal kohtuvadki vaim ja võim selle väljendi parimas tähenduses, mis nõuab rahulikku, vaba ja üksteist austavat õhkkonda.

Samasugust töökultuuri ootaksin ka rahvusringhäälingu nõukogult. Selle koosseisu on juba olemuslikult sisse kirjutatud eri vaatenurkade kohtumine: parlamendiliikmed toovad kaasa demokraatliku esindatuse, asjatundjatest liikmed aga oma valdkonna teadmised ja professionaalse kogemuse.

Ainuüksi erinevate vaadete esindatus ei taga veel sisulist mitmekesisust. Hästi toimivas nõukogus on eri arvamused ressurss, kuid määravaks saab arutelu kvaliteet. Kas erimeelsus viib seisukohtade jäigastumise või parema otsuseni? Kas kriitilist küsimust tajutakse rünnaku või ühise mõttetöö osana?

Konstruktiivsus ei tähenda kriitikast loobumist. Vastupidi: nõukogu ülesanne on luua ratsionaalne aruteluruum, kus otsuseid tehakse põhjenduste sisulise kaalu järgi. See eeldab nii intellektuaalset ausust kui ka valmisolekut oma esialgset seisukohta veenvate argumentide mõjul muuta.

Soovin tuua sellesse dialoogi sõltumatu, konstruktiivse ja tulevikku vaatava ühiskonna- ja meediateadusliku perspektiivi. Olen valmis esitama kriitilisi, kuid edasiviivaid küsimusi ning otsima koos teiste nõukogu liikmetega põhjendatud ja tasakaalustatud lahendusi. Kui rahvusringhääling tahab olla rahva alma mater, peaks tema kõrgeim juhtimisorgan ise kehastama seda arutelukultuuri, mida ERR-ilt avaliku ruumi kujundajana ootame.