Mõistlikud inimesed Eestis ja mujalgi maailmas vaatavad konservatiivse populismi võidukäiku ja vohamist murelikult. Mida lähemale valimised tulevad, seda hapumaks tõmbuvad näod, kui reitingutabel lahti lüüa.

Eestiski tundub tulevaste valimiste põhiküsimus olevat, kas uue peaministri eesnimi on Mihhail või Urmas. Taustal haistab oma võimalust ministritoolile naasta ja "pead veerema panna" aina innukamalt lärmav Martin Helme. Jutud abieluvõrdsuse tagasipööramisest, põlevkivi ahjuajamisest ja muust taolisest on sama meeldivad kui trammis agressiivselt räuskava mittekodaniku kõrval istuda.

Kes meid sellest jamast päästaks? Parempoolsed?

Teeme veidi reitingumatemaatikat. EKRE, Isamaa ja Keskerakond – 50 kohta, Reformierakond ja sotsid – 40 kohta, Parempoolsed – 11. Kui Parempoolsetest saab parlamendis koalitsiooni kaalukeel, mis on võimalik, siis tähendab see ühtlasi seda, et oleme seisus, et valitsus asub tagama puidutööstussektori "varustuskindlust" ehk nagu puidutööstur Jaak Nigul ausalt ütles, korjaks Eesti metsast veel miljard eurot. Kellegi konto kosub, suuremale osale jäävad imetlemiseks ainult kännud.

Rohelised on sellistele arengutele vastu. Neeru mahamüümine selleks, et saaks veel nädal aega sõpradega "tina panna", võib tunduda toreda mõttena, kui mitmekuulisest tsüklist ränga pohmelliga ärgata, aga soovitav on siiski enne täiesti kaineks saada, kui selliseid otsuseid teha. Meil on oma maailma parimat elukeskkonda veel tarvis.

Me räägime majanduskasvust, nagu see meid õnnelikuks teeks. Tore, kui kasvab, aga kes sellest päriselt õnnelik on? Toome parem debati keskele õnnelikud inimesed, suurepärase elukeskkonna, hea vaimse ja füüsilise tervise. Need on asjad, millest peaks rääkima, selmet päevast päeva uurida, miks majandus kasvab kaks ja mitte kolm protsenti.

Kui Eesti 200 ja Rohelised jõud kokku panevad, mis siis paremaks muutub? Mõte, et tegelikult võiks Eesti 200 olla palju rohelisem erakond, ei ole ju uus. Näiteks Eesti 200 ja Roheliste endine liige Züleyxa Izmailova võitles selle eest mõningase eduga. Eesti 200 oli toona teelahkmel ja tegi meie hinnangul vale valiku, aga hea poliitiku tunnuseks polegi ju see, et ta ei tee kunagi vigu, vaid see, kas ta nendest õpib.

Rohelistele on pidevalt igalt poolt ette heidetud nii seda, et ei räägita teistel ühiskonnas olulistel teemadel, kui ka seda, et räägitakse teistel ühiskonnas olulistel teemadel. Teatud mõttes on tekkinud oleme oma toa põranda roheliseks võõbanud ja nüüd mõtleme, kuidas sellest nurgast välja saada. Selgelt on meilgi suuremat muutust edasiliikumiseks vaja. Peame ka oma vigade paranduse tegema ja taas ühiskondlikus debatis kaasa rääkima.

Eesti 200 rääkis 2023. aasta valimiste eel pikast plaanist. Pikk plaan ei ole üks valimistsükkel. Ei saa salata, et pika plaani alguses on tehtud vigu ja nende eest on makstud valusalt reitingu kukkumisega.

Päriselt pikk plaan on aga ühtlasi roheline plaan. Tõsi, rahva jaoks on rohelised teemad nice to have ehk hea, kui need olemas on. Igaüks on sõnades roheline, aga enne keskkonda tuleb kõigile meelde toimetuleku ja julgeolekuga seonduv.

Sellega peab uus erakond arvestama, kuna erakonda ja poliitikat ei tee me ju kellelegi muule kui Eestimaa inimestele. Loodust kaitseme seepärast, et inimene ei saa ilma selleta hakkama ja ükski teine erakond seda ei tee. Meie ülesanne on näidata, kuidas hea elu ja looduskaitse on omavahel vältimatult seotud ja kõigile inimeste jaoks olulistele probleemidele on rohelised lahendused olemas.

Ootame endaga kaasa inimesi, kes soovivad, et Eestis kaitstaks isikuvabadusi ja me püsiks jätkuvalt vabad. Mitte ainult Vene vägedest, vaid et ka meie mõte püsiks vaba. Inimesi, kes saavad aru, et ilma elukeskkonda hoidmata on meie tulevik must. Neid, kes soovivad, et eestlane oleks ettevõtlik ja rikas ja realiseeriks oma anded enda ja ühiskonna rõõmuks, kuid see rikkus ei tuleks meie elukeskkonna arvelt.

Äri tegemiseks on miljon muud võimalust, kui kõik puud maha võtta. Ootame kõiki, kes näevad Eesti tulevikku vaba ja rohelisena.