Sünniaastapõhises süsteemis kehtis kõigile samal aastal sündinutele sama pensioniiga. See on lihtne ja arusaadav põhimõte, kuid ka see kohtles väga erinevalt inimesi, kelle sünnipäevade vahel on üksainus päev.

Näiteks oli 1959. aastal sündinute pensioniiga 64 aastat ja kuus kuud, 1960. aastal sündinutel 64 aastat ja üheksa kuud. 31. detsembril 1959 sündinu jõudis pensioniikka 30. juunil 2024, päev hiljem sündinu 1. oktoobril 2024. Ühepäevane vahe sünnikuupäevas tähendas seega kolme kuu pikkust vahet vanaduspensioniea saabumisel.

Uues süsteemis tekib samalaadne piir kalendriaasta sees. Pensioniiga on 2027. aastal 65 aastat ja üks kuu ning 2028. aastal 65 aastat ja kolm kuud. 30. novembril 1962 sündinu jõuab pensioniikka 30. detsembril 2027. Päev hiljem sündinu saaks 65 aasta ja ühe kuu vanuseks 1. jaanuaril 2028, kuid selleks ajaks kehtib juba kõrgem pensioniiga. Tema jõuab pensioniikka 1. märtsil 2028.

Õiguskantsleri osutatud piiriefekt on seega päris, kuid see ei ole uus, muutub eelkõige see, kuhu piir sünnikuupäevade teljel langeb.

Uued sammud on seni väiksemad

Senises üleminekutabelis tõusis pensioniiga 1954.–1961. aasta sünnikohortide vahel iga kord kolme kuu võrra. Uues süsteemis on muutused seni olnud väiksemad: 2027. aastal üks kuu ja 2028. aastal kaks kuud. 2029. aasta määruse eelnõu järgi oleks pensioniiga 65 aastat ja neli kuud ehk tõus ühe kuu võrra. Seadus lubab pensioniiga suurendada kuni kolm kuud kalendriaastas, sama palju kui senise üleminekutabeli tavaline samm.

Graafik näitab, et vana süsteemi trepiastmed olid kõrgemad kui uue korra seni otsustatud ja kavandatud sammud. Õiguskantsleri näide, et sama sünniaasta inimeste pensioniiga erineb kolme kuu võrra, kirjeldab seadusega lubatud maksimumi, mitte seni kujunenud tegelikku erinevust. See ei kõrvalda võrdse kohtlemise küsimust, kuid aitab hinnata selle ulatust.

Millist võrdsust kaitsta

Lauri Leppiku analüüsi keskne argument on, et pensioniea elueaga sidumise eesmärk peaks olema järjestikuste sünnipõlvkondade ligikaudu ühepikkune pensionipõlv. Kalendriaastapõhine rakendus tekitab aga erinevuse ühe sünniaasta sees.

Võrdse kohtlemise põhimõte ei keela igasugust erinevat kohtlemist, kuid erinevus peab olema eesmärgiga põhjendatud ja proportsionaalne. Sünnikuupäev ei sõltu inimese valikust, mistõttu ei piisa põhjendusest, et kalendriaastapõhist reeglit on halduslikult mugav rakendada. Sama nõue puudutab siiski ka senise süsteemi aastavahetuse piiri.

Siiski ei ole sünniaasta ainus võimalik ega iseenesest õiglane võrdlusrühm. Jaanuaris ja detsembris sündinud sama sünniaasta inimesed erinevad vanuselt peaaegu aasta. Kahe eri sünniaasta 31. detsembril ja 1. jaanuaril sündinud inimesed on aga praktiliselt ühevanused. Sünniaastapõhine kord võrdsustab esimese paari ja tekitab järsu piiri teise paari vahele; kalendriaastapõhine kord teeb vastupidise valiku.

Ka oodatava eluea valem kasutab 65-aastaste oodatavat eluiga kalendriaastate kaupa. Detsembris sündinu on sündinud peaaegu aasta hiljem kui sama aasta jaanuaris sündinu. Sünniaastapõhine tabel annab neile sama pensioniea, kalendriaastapõhine kord võib seda kohandada. Kumbki lahendus ei vasta ideaalselt eluaja pidevale muutumisele.

Kõige väiksema piiriefekti annaks sünnikuupäeva järgi sujuvalt muutuv pensioniiga, kuid see muudaks süsteemi keerulisemaks ja raskemini selgitatavaks.

Leppik pakub, et pensioniiga arvutataks endiselt kalendriaasta kohta, kuid rakendataks tervele sünniaastale. See kaotaks erinevuse ühe sünnikohordi sees, ent viiks järsu piiri tagasi aastavahetusele. Tegemist on seega kahe põhjendatava valikuga, mitte piiriga ja piirita lahendusega.

Ka Eesti 1990. aastate kogemus näitab, et kalendri- ja sünniaasta valik ei ole pelgalt tehniline detail. 1993. aasta seadus tõstis pensioniiga kalendriaasta kaupa kuue kuu võrra ning tekitas ühe sünniaasta sees suuri erinevusi. 1996. aastal mindi üle sünniaastapõhisele tabelile. Praegune kord ei ole toonasega üks ühele võrreldav, sest aastane tõus on piiratud kolme kuuga.

Ka teiste riikide praktika ei anna ühte vastust. Holland kasutab kalendriaastapõhist loogikat: 1952. aasta jaanuarist märtsini sündinud said riikliku pensioni 65 aasta ja üheksa kuu vanuselt, sama aasta aprillist detsembrini sündinud 66-aastaselt. Soome rakendab seevastu elueaga seotud pensioniiga sünnikohortide kaupa. Mõlemad põhimõtted on seega praktikas kasutatavad; küsimus on nende põhjendustes ja kõrvalmõjudes.

Ettenähtavus vajab parandamist

Sünniaastapõhise tabeli järgi teadis inimene oma pensioniiga aastakümneid ette. Uues süsteemis kehtestatakse pensioniiga vähemalt kaks aastat varem. Kui pensioniiga peab reageerima suhteliselt värsketele eluea muutustele, ei saa täpset vanust sama pikaks ajaks lukustada.

Kaks aastat ei ole siiski ainus võimalik valik. Näiteks Holland kasutab kalendriaastapõhist loogikat, kuid teatab riikliku pensioniea viis aastat ette.

Sotsiaalkindlustusameti pensionikalkulaator annab juba hea aluse, et muuta pensionile jäämise kavandamine inimestele lihtsamaks. Edaspidi võiks kalkulaator näidata kõrvuti ametlikult kinnitatud pensioniikka jõudmise kuupäeva ja hilisemate aastate prognoosi ning selgitada, kuidas prognoos võib oodatava eluea muutudes nihkuda. Nii kujuneks kalkulaatorist veel parem planeerimisvahend, mis aitab inimestel oma tööelu ja pensionile jäämist pikemalt ette kavandada.

Seega, ükski pensioniea tõstmise viis ei kaota piiri, vaid määrab, kelle vahele see satub. Senine kord paigutas piiri eri sünniaastate vahele, uus kord võib paigutada selle sama sünniaasta inimeste vahele, kuid seni on pensioniea muutused olnud väiksemad. Uue korra õiglus sõltub seega sellest, kas erinevus on hästi põhjendatud ja kas inimesed saavad oma pensioniea piisavalt vara teada.