Joe Noormets: segadus spordieetika Eesti rindel

Eesti olümpiakomiteele uue presidendi valimine pakkus ohtralt kõneainet, aga hoopis vähem leidis kajastust fakt, et samal EOK täiskogul võeti vastu Eesti spordieetika reeglid, millega sätestati spordis kehtivad eetilised põhimõtted, karistatavad rikkumised ning karistused. Joe Noormets kirjutab spordieetika reeglitest ja spordiseaduse muutmisest.
Eesti spordieetika reeglite (edaspidi ESER) vastuvõtmisega seotult on käimas ka spordiseaduse muutmine. Nimelt soovitakse riigikogus juba esimese lugemise läbinud spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu kohaselt täiendada paragrahvi 1 lõiget 1 nii, et seal oleks seaduse üheks reguleerimisalaks "dopinguvastaste ja spordieetika reeglite järgmise nõuded".
Muutmisele läheb ka paragrahv 11 lõige 1, mille kohaselt on sportlane, treener, sportlase tugiisik, spordikohtunik ning spordiorganisatsiooni ja spordikooli töötaja ja juhtorgani liige kohustatud tundma ja järgima lisaks dopinguvastastele reeglitele ka "spordivõistluste tulemustega manipuleerimise ja väärkohtlemise vastaseid ning muid spordieetika reegleid, mis on sätestatud rahvusvahelise spordiorganisatsiooni, rahvusliku olümpiakomitee, rahvusliku paralümpiakomitee ja spordialaliidu kehtestatud dokumentides".
Kui spordiseaduse täienduse "spordieetika reeglid" all peetakse silmas ESER-it, tõusetub sellest mitmeid küsimusi. Keskendun järgnevalt vaid mõnele ESER-i probleemsele aspektile.
ESER-i kehtivusala
Olen EOK selgitustest aru saanud, et ESER on mõeldud spordialade ülest tähtsust omavate tõsiste eetiliste rikkumiste ja üleastumiste lahendamiseks spordieetika distsiplinaarorganite poolt ja korras.
Siin oleks lootnud näha "spordialade üleselt" asemel pigem "EOK liikmeks olevate spordiorganisatsioonide üleselt", kuna EOK saab vastu võtta ja rakendada mingeid reegleid parimal juhul üksnes oma liikmesorganisatsioonidele, nende kaudu ehk ka nende sidusorganisatsioonidele (sh spordiklubid, liigad, võistkonnad), nendes tegutsevate füüsiliste isikute käitumisele ning nende poolt organiseeritud spordiüritustele.
Problemaatilisena tuleb näha püüdu toimida kogu spordi ja kehakultuuri välja reguleerijana. EOK kui spordiorganisatsioon ei samastu spordi, kui ajalooliselt kujunenud sotsiaalse ja kultuurilise nähtusega.
Kuna "sport" on jäetud ESER-is defineerimata, on ka reeglite kehtivuse ulatus ebamäärane. Kohe üldsätete all on märge, et reeglid kehtivad "kõikides aspektides ja kõikidel tasemetel liikumisharrastusest tipptasemel võistlusspordini (edaspidi sport)", mida võiks siis võtta EOK kui spordiorganisatsiooni poolse katsena spordi piire määratleda. Liikumisharrastuse liigitamine spordi alla on siiski väga ambitsioonikas ja mitmes mõttes ka vildakas. ESER-ist (Artikkel 9.5) tulenevalt võiks distsiplinaarorgan seega näiteks määrata inimesele karistuseks spordiüleselt ka terviserajal viibimiskeelu.
Kas ja kust me veidi täpsema spordi määratluse ja tähenduse võiks leida. Spordiseadusest seda ei ole. Euroopa spordieetika koodeks ütleb lakooniliselt, et sport on sotsiaalne ja kultuuriline tegevus. Dopinguvastastest reeglitest me seda ei leia.
Järele jääb otsida seda Eesti spordi hartast. Seal on üldmõistetena määratletud sport ja kehakultuur, mis "haaravad endasse kõiki kehalise aktiivsuse vorme, mis on iseseisval või organiseeritud osalemise kaudu suunatud kehalise tubliduse ja vaimse heaolu säilitamisele ning täiustamisele, sotsiaalsete suhete loomisele ja soovitud tulemuste saavutamisele kõikidel tasanditel".
Spordi selline määratlus on samuti niivõrd üldine ja laialivalguv, et spordieetika reeglite kehtivusala võib sel puhul ulatuda mistahes kehalise aktiivsuse vormini, sh vanaisa poolt organiseeritud pühapäevane jalutuskäik lastelastega looduses või talgu korras naabrimehele kuivenduskraavi kaevamine.
Kes on spordis osaleja?
Spordiseaduse muutmise eelnõus on laiendatud isikute ringi, kes dopinguvastastele reeglitele lisaks edaspidi ka spordieetika reegleid on kohustatud tundma ja järgima. Sportlasele ja treenerile lisandub sportlase tugiisik, spordikohtunik ning spordiorganisatsiooni ja spordikooli töötaja ja juhtorgani liige. Sellega võiks suuresti nõustuda.
Hämmastust tekitab aga ESER-i lugemine, kuna seal lisanduvad artikkel 3 kohaselt isikute ringi võistlustel või treeningutel osalevad või viibivad isikud, pealtvaatajad, lapsevanemad, ajakirjanikud jne ning artikkel 4 kohaselt ka veel sponsorid. ESER liigitab kõik need isikud üldmõiste "spordis osaleja" alla. Kummalisel kombel ei ole ESER-is spordis osalejatena otseselt märgitud aga kordagi ei sportlast ega treenerit.
Kellel siis tulevase spordiseaduse kohaselt spordieetika reeglite tundmine ja järgimine lasub? ESER-i artikkel 1 osutab praegu oma tõsiduses kindlameelselt, et sellega soovitakse sätestada nõuded iga ülaltoodud isikute ringi kuuluvale inimesele ja nende käitumisele ning lisaks sätestada siis ka karistatavad rikkumised, karistused ja distsiplinaarmenetluse juhtudeks, kui spordis osaleja on spordis või sellega tihedalt seotud tegevuses pannud toime eetilise rikkumise või muu eetika reeglitega seotud üleastumise. Kas seda on mõeldud tõsimeeli?
Mõistete ebaselgus
ESER-is on piiritlemata eetilised põhimõtted ja väärtused, mida spordis osalejad peavad hakkama järgima. ESER-i punkt 1.5 osutab, et "kasutatud mõistetel, mida ei ole ESER-is defineeritud, on tähendus, mis on neile antud spordiseaduses, Euroopa spordieetika koodeksis, dopinguvastastes reeglites või muudes kohalduvates spordiregulatsioonides (nimetatud järjekorras)". Kas on võimalik nii nende mõistete jälgi ajada ja neis selgust saada?
Võtame esiteks spordieetika keskse mõiste "aus mäng" (ingl.k fair play). ESER-is on mainitud seda vaid kaks korda (punktid 4.4, 4.5). Selle mõiste sisu on aga avamata ning osutus spordivõistlustega manipuleerimise vastasele Euroopa Nõukogu konventsioonile, kus justkui oleks sätestatud ausa mängu põhimõtted, ei vasta tõele.
Jah, konventsiooni seletuskirjas (mitteametlik tõlge eesti keelde) esineb "spordi ausus" (ingl.k integrity of sport). Spordieetika kontekstis ei ole aga "aus mäng" ja "spordi ausus" sünonüümid. Siinkohal ei laskuks siiski pikemalt nende mõiste kasutusulatuse ja sisuga seotud problemaatikasse.
Mainimata ei saa siiski jätta, et esiteks on "integrity" tõlkimine aususeks liiga kitsas ja osaliselt ka eksitav. Täpsemaks tõlkevasteks oleks "terviklikkus" ning spordis tuleb seda käsitleda neljal üksteisega seotud tasandil: isikuline, organisatsiooniline, protseduuriline ja spordile omane terviklikkus. Viimane ehk spordile omane terviklikkus hõlmab endas murekohti, mida spordi poliitika kujundajate, spordijuhtide, sporditööstuse ja finantsiliselt huvitatud osapoolte poolt nähakse sporti ohustavatena ehk kõik see, mille eest sporti kui autonoomset eluvaldkonda (n-ö spordi puhtuse mull) soovitakse kaitsta.
Teiseks, kui varasemalt hõlmas spordi terviklikkuse mõiste üksnes kolme ebaeetilist praktikat – korruptsioon, sporditulemustega manipuleerimine, illegaalsed spordikihlveod, siis umbes kümme aastat tagasi lisati selle mõiste alla ka doping. Nüüdseks on sinna liidetud aga juba üle kümne elemendi, mida spordi autonoomsust kahjustavaks loetakse. See on ere näide mõistelise inflatsiooni juhtumist, mis muutnud spordi terviklikkuse mõiste ebamääraseks ja osaliselt isegi kasutuks.
Kui naasta mõiste "aus mäng" juurde, siis spordiseaduses see defineeritud ei ole. Euroopa spordieetika koodeksist leiame järgneva määratluse: "aus mäng on palju enamat kui reeglite järgi mängimine; see hõlmab sõpruse, teiste austamise ja sportlikkuse mõisteid". Kas on selle mõiste sisu, piirid ja sellega seotud põhimõtted ja lisandunud uued mõisted nüüd arusaadavad sel määral, et neid saaks esiteks järgida ja teiseks nende rikkumist tuvastada?
ESER-i punkt 5.3.3. kohaselt võidakse aga karistada spordis osalejat, kelle suhtes on sätestatud karistatavast teost või rikkumisest teavitamise kohustus, kuid kes jättis teavitamiskohustuse täitmata. Teda käsitletakse rikkujana. Kuna ESER-is on "aus mäng" selgelt piiritlemata, on väga raske täita punktis 4.5 ettekirjutatud kohustust "Spordis osaleja peab viivitamatult teavitama EADSE-t võimalikust ausa mängu põhimõtete rikkumisest". Pole ju teada, millised need põhimõtted on.
Eelnev kriitika kehtib ka ESER-i punkt 4.11 puhul, kus on kirjas, et "Spordis osaleja peab teatama ebaeetilisest käitumisest". Mis laadi käitumist siin silmas on peetud? Punktides 1.2 ja 1.3 leiame veel sõnapaari "eetilised rikkumised" ja punktis 4.3 "eetilised reeglid". Mis käitumine liigitub eetiliseks, mis ebaeetiliseks ning millised on need eetilised reeglid, mida silmas peetakse?
Kuidas ma saan neid järgida, spordis osaleda neid rikkumata või nende rikkumisest teavitada, kui need reeglid pole teada ega nende rikkumist võimalik seega ka tuvastada?
Viimane näide veel. Karistatavaks teoks on punkti 5.1.19 kohaselt "muu ESER-is sätestatud kohustuse või reegli rikkumine või mistahes muu spordi väärtuse või põhimõtte oluline rikkumine."
Milliseid muid spordi väärtusi ja põhimõtteid siinkohal silmas peetakse? Kurioosne on, et sõna "väärtus" esinebki ESER-is spordiga seotult vaid siinses punktis ja sõna "põhimõte" peale toodud tsitaadi üksnes kahes kohas: juba osundatud punktis 4.5 ja punktis 1.3 "Eesti spordieetika reeglite eesmärk on tagada inim- ja põhiõiguste kaitse, spordis kehtivate põhimõtete järgimine ja spordi hea maine...".
Selgusetuks jääb ESER-is aga täiesti see, millised on spordi väärtused ja põhimõtted, mille rikkumine ja samuti rikkumisest viivitamatult teavitamata jätmine karistatav on. Ja selgust ei anna ka spordiseaduses, Euroopa spordieetika koodeksis, dopinguvastastes reeglites ja muudes spordiregulatsioonides jälje ajamine. Pigem tekib küsimusi juurde.
Lõpetuseks
ESER-iga liituv tõsine probleem puudutabki eelkõige oluliste mõistete defineerimata jätmist ja sellega kaasnevat segadust. Kuna spordiseaduses muudatuste jõustumise järgselt on kõik spordis osalejad kohustatud spordieetika reegleid tundma ja järgima, on nii seaduse kui ka reeglite järgimine selle segaduse tõttu ilmselt võimatu.
Asjaomaste küsimuste keerukus tähendab seda, et praegust probleemi saanuks ennetada ja saab lahendada ainult mitme sidusrühma koostöös. Ainult nii on võimalik liikuda ka segadusest selguseni ja luua arusaadavad reeglid. Kuid esiteks ootaks Eesti olümpiakomiteelt spordieetika reeglitega seotult enesekriitilist auditit.
Toimetaja: Kaupo Meiel