Milano Cortina olümpiamängude kontekstis on kõneainet pakkunud Ukraina skeletonisõitja Vladõslav Heraskevõtš ja tema kiiver. Rahvusvaheline olümpiakomitee (ROK) esmalt hoiatas sportlast ja seejärel diskvalifitseeris ta mängudelt, sest olümpialiikumise alusdokumendis (olümpiaharta reegel 50.2) on kirjas, et üheski olümpia toimumispaigas ei ole lubatud mitte mingisugune meeleavaldus ega poliitiline, religioosne või rassiline kihutustöö.

Jättes kõrvale küsimuse, kas konkreetses juhtumis sportlase kiivril kujutatu liigitub poliitilist sõnumit kandva propaganda alla, vaatan juhtumit hoopis autonoomiaga seotult.

Sportlase autonoomia

Olümpiamänge hinnatakse ja ülistatakse sageli sportliku oivalisuse demonstreerimise kohana. Samal ajal tuginevad samad struktuurid, mis loovad võimaluse tipptasemel sooritusteks, sageli distsiplinaarpraktikatele, mis võivad piirata märkimisväärselt sportlase autonoomiat.

Sportlase autonoomia on mitmetes uurimustes tõdetud üheks oluliseks treeningprotsessi elemendiks. Spordipsühholoogias on autonoomia määratletud näiteks ühena sportlase kolmest põhilisest psühholoogilisest vajadusest koos pädevuse ja seotusega. Kui treener suurendab treeningul sportlase autonoomia tunnet, tõstab see sportlase motivatsiooni, säilenõtkust ja treeningutele pühendumust.

Lisaks sellele on autonoomia ka universaalne eetiline põhimõte. Sportlase kui indiviidi autonoomiat võib lihtsalt määratleda oma elu kontrolli all hoidmise võime ja tundena, mis võimaldab ette võetud tegudel olla kooskõlas isiklike väärtuste, uskumuste ja eesmärkidega. See viib meid sportlase "hääle" juurde ehk kas, mil määral, millist sõnumit kandes, kus ja kuidas olümpiamängudel osaleval sportlasel on õigus end ja oma seisukohti väljendada.

Kuigi sportlase hääl on mitmete spordi eetiliste arutelude keskmes, võidakse see jätta teiste n-ö põletavamate eetiliste väljakutsete (nt doping, korruptsioon) kõrval tahaplaanile. Esineb juhtumeid, kus mõjukad huvigrupid on seadnud koguni kahtluse alla, kas sportlasel peaks üldse häält olema. Neile võidakse kehtestada ka sanktsioonid avalikkuses sõna võtmise eest (tuntumad juhtumid Colin Kaepernick, Megan Rapinoe).

Miks sportlaste puhul oodatakse poliitiliste vaadete puudumist, ebaõigluse talumist või sotsiaalsete probleemide suhtes enda arvamuse mitteväljendamist, kui kõigil teistel on lubatud seda teha?

Selge see, et edukad ja tuntud sportlased võivad eneseväljenduse abil olla ühiskonnas inspireeriv ja mõjuvõimas jõud. Nende avaldused, ka spordiga mitte seotud küsimustes, võivad omada suurt kaalu. Seega mõistetavale soovile, jätta spordivõistlused neutraalseks ja fookus sportlikele saavutustele, lisaks kardavad spordi võimuorganid ilmselgelt sportlaste avalikke sõnavõtte nende võimaliku suure mõjuulatuse tõttu.

ROK on püüdnud seega olümpiavõistlejatelt võtta õigused poliitilisteks avaldusteks või õõnestada nende avalduste legitiimsust. Kuigi sõna- ja väljendusvabadus on laialdaselt levinud õigus, on see reaalsuses palju vähem kaitstud, seda eriti spordi valdkonnas. Ja ROK-i poliitilise neutraalsuse põhimõte ei tohiks olla ülimuslik sportlase sõna- ja väljendusvabaduse õiguse suhtes.

Spordis paraku ongi enamjaolt nii, et reegleid võivad seada või poliitilisi seisukohti formuleerida vaid institutsioonid. Sportlastelt oodatakse üksnes reeglite järgimist ning ametlike seisukohtade toetamist ja edendamist. Sportlaste autonoomiat piiratakse teadlikult selleks, et neil poleks võimalust isiklikke seisukohti väljendada või ebaõiglusega seotult teemasid avalikkuses tõstatada. Seejuures on suurimat ohtu nähtud neis sportlastes, kes võtavad sõna spordis endas esinevate probleemidega seotult või siis spordiinstitutsioonide vastu.

Lisaks sellele, et sportlaste sõnavabaduse äravõtmisega ohustatakse nende autonoomiat, tuleks küsida sedagi, miks just sportlased peavad olema apoliitilised. Kas ainuüksi seetõttu, et keegi võib spordis silma paista ja olla eeskujuks, saab olla põhjus, et tal ei ole õigust poliitilistes küsimustes sõna võtta? Sportlased pole ju avalikud teenistujad, kelle ametialane roll nõuab poliitilist neutraalsust.

Kahjuks tulenevad mitmesugused sportlaste autonoomsust piiravad reeglid ja otsused võimu tasakaalustamatusest spordis. Sportlased on lihtsalt selle võimusuhte vales otsas ja seega selgelt haavatavas positsioonis.

ROK-i autonoomia

Autonoomia põhimõte tähistab spordis loomulikult lisaks sportlase autonoomiale ka spordiorganisatsioonide autonoomiat, st nende õigust eneseregulatsioonile, peegeldades seega nende võimet määrata ise oma struktuure ja reegleid ilma väliste osapoolte (nt riikide valitsused) sekkumiseta.

Autonoomiast ehk organisatsioonide tasandil "spordi autonoomiast" on vaieldamatult saanud üks olümpialiikumise vastuolulisemaid kontseptsioone. Seda on peetud ülemaailmse spordi juhtimise lahutamatuks osaks alates ajast, kui ROK 20. sajandi keskel spordi autonoomia doktriini vastu võttis. Sellest ajast alates on olümpiaharta iga uus väljaanne määratlenud olümpialiikumises spordiorganisatsioonide autonoomia kindlustamiseks õigused ja kohustused üha täpsemalt.

Olümpiaharta sätestab spordi autonoomia olümpismi viienda alusprintsiibina ning selle strateegiline roll olümpialiikumise jaoks kajastub eesmärgis kindlustada spordi loomupäraste väärtuste säilimine, mis arvatakse teenivat üksikisikute ja ühiskonna üldist arengut ning tagavat spordivõistluste integriteeti. Seeläbi püütakse aidata kaasa ka olümpialiikumise usaldusväärsusele ja legitiimsusele.

Selles kontekstis õigustatakse spordi autonoomiat üldiselt kui olulist vahendit, mille abil saab spordile omaseid väärtusi kaitsta poliitiliste, õiguslike ja tänapäeval ka äriliste mõjude eest.

Olümpiaharta kohaselt on ROK-i missioon astuda ka samme olümpialiikumise ühtsuse tugevdamiseks, selle iseseisvuse kaitsmiseks, poliitilise neutraalsuse säilitamiseks ja edendamiseks ning spordi autonoomia säilitamiseks. Tunnistades, et sport toimub ühiskondlikus raamistikus, peavad kõik olümpialiikumise spordiorganisatsioonid (st ka Eesti olümpiakomitee) järgima poliitilist neutraalsust.

Olümpiaharta reegel 27 määratlebki lisaks ka selle, et rahvuslikud olümpiakomiteed peavad samuti säilitama oma autonoomia ja seisma vastu igasugusele survele, sealhulgas, kuid mitte ainult, poliitilisele, õiguslikule, usulisele või majanduslikule survele, mis võib takistada neil olümpiaharta järgimist.

Sellest lähtuvalt võiks ju vaadelda EOK presidendi juhtumiga seotud seisukohavõtte olümpiaharta reeglite valguses olümpialiikumise ühtsust nõrgendava ja autonoomiat murendavana. Kas selle üle rõõmustada või hoopis muret tunda? See jääb juba igaühe enda otsustada. Vastuse määrab ära suuresti see, mil määral enam kui saja aasta jooksul üles ehitatud olümpialiikumise naiivset idealismi toetatakse ja "spordi mulli" usutakse.

Vältimatu konflikt

Tuleb tõdeda, et olümpialiikumisse on sisse kirjutatud vältimatu konflikt ROK-i autonoomia ja sportlase kui üksikisiku autonoomia vahel. ROK toimib olümpiamängudel selgelt paternalistikuna.

Selleks, et kaitsta vastuolulist olümpialiikumise kontseptsiooni ja kaheldavat neutraalsust, vähendatakse oluliselt muidu autonoomsete inimeste võimet oma elu kontrollida.

Olümpial osalemiseks vabatahtliku nõusoleku andnuna kaotab sportlane ROK-i reeglite tõttu mängude kontekstis paratamatult ühe osa oma autonoomiast. Sportlane kaotab seega osaliselt võime oma soovide ja plaanide põhiselt (vähemalt avalikult) kaalutleda ning tegutseda. Temast saab ROK-i kontrollitav objekt ning talt võetakse oma "hääl".