Ma tulen põlvkonnast, kes ei tea täpselt, kas "Kolm musketäri" kirjutas Dumas või Peterson. Põlvkonnast, kes teadis veel enne keskhariduse kohustusliku kirjanduseni küündimist, et üksikindiviidi mõte peitub selles, et "alguses seisab ta mäe otsas, silmitseb ümbritsevat maastikku ja seab enesele sihi, mille suunas minema hakata", sest meie oleme kõigepealt filmiklassika ja siis kirjavara lapsed.

Või kui kuulute noramarialondonite koolkonda, siis palun: põlvkonnast, kes enne kanaarilindude laulma puhkemist jõudis tappa veel püha. Kuid äsja jõudsime siia, poole tuhande ja järgneva saja aasta vahele pitsitatud aegruumi, ning painutasime oma elu konspekti ääremärkusena vaaditäie jumal-teab-mis-sisuga (muide, see pole sugugi mingi suvavallatu fraas täiendi täiteks, sest siiani vaieldakse, et kas olid köited siiski luterliku või katoliikliku meelestatusega) Lübeckis arestitud raamatuid.

Selles imekitsas vaakumis ajateljel otsime meiegi Emajõest koralle Alveri radadel, piirame lageraiet istudes Adsoni "varjuliidsi puie all", kimbutame naabrit Ees- ja Tagapere peremeeste eeskujul ning kummardame paganaid oma rahvaluule ainetel. Ka meie, pooleldi raamatute sisukokkuvõtetest võrsunud põlvkond, nii oma kirjanduslike kui bioloogiliste esivanemate eeskujul.

Eestlased on oma rahva hingelõtvuse ja mõttekindluse endale ise kokku, lahku ja ette kirjutanud. Meie kultuurifilosoofia, mis puurib juba sajandeid eestluse tähendust, anti mu eakaaslastele emapiima ja Liivi luulega ühes. Teisiti me lihtsalt pole saanud ega tahtnud. Ei taha nüüdki. Ja ei peagi. Mis võiks olla loomuomasem, kui noppida päeva selle maa kirjas ja keeles.

Isegi kui kaevume intertekstuaalsetel rännakutel oma poole tuhande aasta jooksul loodu alglätetele ning mõistame, et ei Katku-Villu ega Raja Teele ilutseks me kirjandusloo eredamatel stuupadel, kui poleks olnud Lermontove, Cervanteseid ja Platoneid täpselt parajal hetkel lahti sõnastamas inimloomuse paratamatuse ebakõlasid, võime lootma jääda, et küllap leidsid teisedki meie mõtteist üht-teist ning viisid kodustele juurdlemiseks.

Meie eelseisvad põlved saavad kasvada eesti kirjasõna tundvateks Kangro ja Afanasjevi, Kallase ja Visnapuu, Bornhöhe ja Beekmani kui paljude teiste loodu taustal. Saavad, kui tuleme kollektiivselt oma digiajastu-ja-noorus-on-hukas-elevandiluust-tornidest alla ning laseme läbi mõne lisaloo raamatutest meie enim loetud uudiste portaalidesse.

Viime algklasside õpilased kohtuma nende lemmikkirjanikega, maksame arvustuste loojatele pisut veenvamat honorari. Laseme noortel autoritel olla noored autorid ja ei kuku mõnes tõsiseltvõetavamas lehe väljaandes eesti kirjanduse pimeda ajastu algust välja kuulutama, kui mõni muruleheroheline sulesoldatist uustulnuk oma toorevõitu esikromaaniga meie rikkalikus kirjandustiigis kanda kinnitab.

Minu põlvkond on esimene, kes sai kasvada ekraan ühes ja trükisoe raamat teises käes. Meie ülesandeks peab jääma selle tasakaalu alalhoidmine. Sest ainult nõnda saab selle maa keel mitte ainult meie, vaid ka teiste aina uuenevates kirjandusmaailma hoovustes liuelda ning küpseda pikalt. Ja vastupidi. Kui õpime tundma nii üleaedsete kui kaugemate mõttekaaslaste identiteeti vorminud palet, hoiame tulevaid põlvkondi eksiarvamustest, mis toidavad igikestvaid ja vimmast nõretavaid müüte üldsusest.

Jätkugu eesti kirjandusel teravmeelsust ja kõike muud veel pikalt!

Säärane oli minu sõnakene kõigile sugupõlvedele.