Hakates seda teksti kirjutama juba kolmandat korda algusest peale, pole ma veel päris kindel, millest siin täpselt mõtisklema hakkan. Lugedes, et presidendile on võimalik saata kiri, milles rääkida raamatutest ja lugemise olulisusest, mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab. Nüüd, olles keerutanud erinevaid mõtteid oma peas juba pea kolm nädalat, saan aru, et ikka päris raske, eriti, kui ma ei taha piirduda lausega "Lugemine on oluline ja vajalik."

Noorte lugemus ei ole vähenenud, küll aga tuleb see kõige muu kui raamatute arvelt. Ilukirjandus on muutunud Tiktoki videote pealkirjadeks ning Harry Potteri seikluste asemel on kõige põnevamaks lugemiseks muutunud võõraste inimese tegevus kommentaariumites. Raamatute populaarsus on langenud, sest kõige muu kaudu on võimalik palju kiiremini meelelahutust saada ja see teeb kahjuks meie elu jube lihtsaks.

Vahel tunnen, kuidas inimesed ei taha või ei "viitsi" enam mõelda või pingutada, sest saates küsimuse näiteks ChatGPT-le saab ju palju kiiremini. Infokülluses on raamatute olulisus veel rohkem kasvanud, sest lugemine nõuab keskendumist ja tähelepanu, millest on saanud meie aja kõige suurem väärtus.

Koolis, nähes tunniplaanis kirjandust, hakkavad juba eelnevalt õpilaste seas ringi liikuma õudusjutud, kuidas järsku peab mõne nädalaga lugema läbi rohkem raamatuid kui mõni oma elu jooksul lugenud on ja mis kõige hullem, nendest veel õpetajale oskama rääkida.

Tunnis on tihti õpetaja küsimuste peale vaikus, sest küsitud küsimusest või arutelust ei olnud ju interneti kokkuvõttes kirjutatud ja klassist tugev enamus just neile loodabki. Lisaks on raamatute väärtus tõusnud tänu sealsetele teadmistele, mida ei saa keegi ära võtta ja millel on palju kallim hind kui ükskõik millel.

Teadmiste kõrval pakuvad raamatud justkui sooja tekki, mille sisse peitu pugeda, kui aju on päeva lõpuks väsinud, sest kogu infot, mis sotsiaalmeedia või muude kanalite kaudu sisse voolab, on liiga palju.

Kuigi kirjutasin alguses, et proovin jõuda kaugemale sellest, mida ütleb ühele lapsele iga õpetaja raamatute kohta, paistab nüüd, et asi tegelikult just nii lihtne ongi. Lihtsalt ajas on raamatute tähtsus veel rohkem tõusnud.

Raamatud on need võluvahendid, mis hoiavad ära inimeste muutumise robotiteks, kes ei oska ega mäleta isegi, mis see mõtlemine on. Minu üks suurimatest hirmudest on, et tulevikus ei ole inimesi, kellega maailma asju arutada, sest keegi ei suuda piisavalt süveneda või hetkeks peatuda, et märgata, mis nende ümber toimub. Just nende hetkede nimel peab lugemise väärtust hoidma.