Mõned päevad enne kevadpüha ja töörahvapüha saabumist käis läbi uudis, et Tallinnas Mere puiesteel asuva Vene Kultuurikeskuse katuselt võeti maha Nõukogude Liidu ehisvapp. Okupatsioonisümboli eemaldamine ühelt kesklinna majalt võttis aega üle kolmekümne aasta!

Kujundlikumalt mõeldes näib mulle, et samasugune okupatsioonisümbolite visa püsimine iseloomustab ka meie mentaalset sfääri. Palju on vaieldud ja arutletud selle üle, kas mõni võõrvõimu ülistav monument või tähis tuleks avalikust ruumist eemaldada või mitte. Vähem on küsitud selle järele, milliseid võõraid monumente me oma vaimus nähtamatul moel kaasas kanname.

Desovetiseerimisest, mis Eestis suurelt osalt ära jäi, on aeg-ajalt ikka räägitud. Ometi ei võeta seda juttu kuigi tõsiselt.

Kuid kui me vaatame oma katkist ühiskonda, siis peaks tõsisemalt avama selle olukorra taustu. Kuritegude puhul öeldakse ikka, et ohvrile või tema perele toob rahu see, kui süüdlane saab õiglase karistuse. Meil pärast taasiseseisvumist aga ei toimunud ausat kohtumõistmist – seda sõna ei maksaks peljata – selle üle, mis toimus Eestis okupeeritud aastakümnete jooksul.

Pärast teist maailmasõda Saksamaal toimunud denatsifitseerimine eemaldas teadagi natsionaalsotsialistliku partei tegelased nii valitsusest kui ka majanduslikelt juhtkohtadelt, toimusid kohtuprotsessid nende üle, kes kuritegelikku parteisse kuulumist kasutasid isiklike hüvede hankimiseks ja nende üle, kes tegelesid ideoloogilise represseerimisega.

Muidugi on meie ajalooline taust mitmeti teine, kuid tõsiasjaks jääb, et inimesed, kes kuulusid okupatsiooni ajal kuritegeliku kommunistliku partei ridades riigis juhtpositsioonidele, ei kandnud võõrvõimu teenimise eest enamasti ei õiget vastutust ega ka häbimärki. Vastupidi, mõnestki sai edukuse etalon, kelle eeskuju tasub järgimist. Iseseisvusime juriidiliselt ja ka majanduslikult, kuid mentaalset ümbersündi paljudel puhkudel ei toimunud.

Nii tuli kaasa terve hulk hoiakuid, mis on juba põlvkonda vahetanud, aga ilmestavad jätkuvalt meie ühiskonda. Väga nähtav on sovetlik hoiak meie keelepoliitikas, kus riigikeel on aastaid olnud justkui kergelt pseudoseadus, mida tegelikkuses ei ole vaja alati täita. Me ise oleme tihti ikka veel liiga allaheitlikult valmis üle minema endiste okupantide keelele, kuigi see ei tohiks meie riigis enam üheski mõttes domineerida või mingit eriasendit omada. Tõsi, on ka julgelt positiivseid näiteid, nagu Põhja-Eesti Regionaalhaigla koduleht, kus teavitatakse, et patsiente teenindatakse eesti keeles või vajadusel tõlgi abiga.

Kuid sovetiseeritus lööb välja ka suhtumises inimestesse. Teadagi iseloomustas nõukogude aega (ja iseloomustab praegusi kommunistlikke riike edasi) hoiak, et inimelul puudub eriline väärtus. Ligimesest hoolimisega on meil probleeme nii valitsuse tasandil kui ka ühiskonnas laiemalt. Olgu näiteks toodud või Lääneranna vallavalitsus, mille hoolimatu käitumine oma kogukonna suhtes on muutunud juba markantseks. Just sovetlikes ühiskondades puudub mõiste inimväärikus.

Sovetlik taust avaldub ka üleolevas suhtumises, mis naeruvääristab rahvuskultuuri ja kodumaa armastust – proletariaadil, nagu mäletame, kodumaad ei olnud. Ning muidugi avaldub seesama kuskil pidevalt hõljuvas vaenus perekonna kui institutsiooni vastu. Viimasel ajal aina hoogu koguv meeste ja naiste vastandamine paistab niisamuti juba kogetud mineviku pärandi uuestisünnina. Nõukogude naise kuvand traktoristi ja rusikat viibutava töökangelasena võiks ju olla jäänud sinna aega, kus ta sündis, aga vägisi tahetakse ka tänapäeva naistest teha "võidukaid traktoriste" meie ajastu kohaselt.

Kogu agressiivse naisliikumise suur paradoks on minu meelest just selles, et võideldakse naise õiguse eest olla ja käituda nagu mees. See on üks parasjagu sovetlik arusaam asjast, võiks isegi öelda, et kolhoosimentaliteet.

Kui palju me teadvustame endale kõiki neid hoiakuid, millega nähtamatult taastoodame seda maailma, millest nii innukalt soovisime aastakümneid tagasi eemalduda? Miks ikkagi hoiame alles okupatsioonisümboleid avalikus ruumis ja oma meeltes? Kui vaba ikkagi on vaba Eesti?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.