See võib tunduda uskumatuna, aga Eestis on endiselt väga palju inimesi, kes pole kordagi käinud Narvas ega ka mitte Ida-Virumaal. See asjaolu ei sega osal neist kuulutada igal sobival hetkel, et Ida-Virumaa on lootusetu pommiauk ja venestunud kants ning sinna piirkonda panustamine on lihtsalt raha tuulde loopimine. 

Tänavu kevadel toimunud Narva-Jõesuu ärikonverentsil rääkis muusik ja üks Haapsalu bluusifestivali korraldajaid Raul Ukareda, et Tallinnas ja Harjumaal, kus suurem osa Eesti kultuuritarbijaid elab, on Narva-Jõesuu siiamaani üsna vähetuntud paik. "Kui te arvate, et kõik Eestis teavad, et siin on pikk ja ilus liivarand, siis see ei ole nii," ütles ta. 

Ukareda kavatseb juba järgmisel suvel praegu Narva jõe suudmesse rajatavas kultuurikvartalis korraldada mitmepäevase muusikafestivali. Ta tõdes, et Narva-Jõesuul on Haapsaluga sarnaseid jooni päris palju. See on ajalooline kuurortpiirkond looduskaunis kohas. Majutuskohad on olemas ja neid tuleb juurde. Taristu areneb. Ukareda tõi Põhjarannikus ühe olulisema tegurina välja, et ta tajub ka kohaliku kogukonna valmidust midagi sellist vastu võtta ja toetada. 

Läinud nädalavahetusel toimunud Narva linna jooksul võitis nii miilijooksu kui 10 km jooksu naistest Helen Bell, kes tunnistas samuti, et sattus Narva elus esimest korda ja oli liigutatud sellest, mis ta kohapeal nägi. Osalejaid oli Narva linna jooksul, mille rajad kulgesid piki piirijõe promenaadi ja ka ajaloolises Kreenholmi tööstuskvartalis, üle 2500. 

Samal nädalavahetusel tervitasid tuhanded idavirulased eri paikades laulupeo tuld. Narva tuli ka palju eestlasi maailma eri nurkadest pidama ESTO kultuuripäevi, mille võimsaks finaaliks sai laulupidu Hermanni linnuse põhjahoovis. Sellest lahmides "lootusetult venestunud pommiauguks" tembeldatud kandist osalevad tuhanded inimesed sel nädalal laulu- ja tantsupeol.

Ida-Virumaal toimuvad suured kultuuri- ja spordisündmused on saanud põhiliseks ajendiks, miks Tallinnast või Tartust kõigest paaritunnine sõit Ida-Virumaale ette võtta. Alles oli Jõhvis Mati Lillialliku eestvedamisel korraldatud Eesti kõige kõrgetasemelisem kergejõustikuõhtu, kus oli kohal ligemale 40 riigist sportlasi, kelle seas oli nii maailmameistreid, olümpiavõitjaid kui Euroopa meistreid.

Algamas on 11 kontserdiga suvemuusikafestival "Seitsme linna muusika". Juuli lõpus tuleb Narva-Jõesuus muusik Oleg Pissarenko eestvedamisel džässifestival, kus astub koos oma kvartetiga üles ka tänavune Grammy nominent Christie Dashiell USAst.

Augustis näeb Narvas Vabaduse festivalil kümne riigi teatritruppide etendusi. Silmaringi ja muusikalist maitset avardava kava on kokku pannud ka septembris toimuva festivali "Station Narva" korraldajad eesotsas Helen Sildnaga. Nende suursündmuste vahele mahub veel hulganisti suveteatrite etendusi ja väiksemaid festivale, kontserte ning spordivõistlusi. 

Saaremaalt Ida-Virumaale kolinud matkahundid Iti-Jantra Metsamaa ja Toomas Erikso kinnitavad, et matkamiseks on Ida-Virumaa rannik ideaalne. Rabades ja metsalaantes on sadu kilomeetreid heas korras matkaradu.

Kümnete kilomeetrite pikkusi liivarandu on Ida-Virumaal samuti rohkem kui kusagil mujal Eestis. Viimastel aastatel on lisandunud tuntavalt ka aktiivseid vaba aja veetmise võimalusi, olgu siis Kiviõli seikluskeskuses, Aidu veeseikluskeskuses või Alutaguse ja Äkkeküla tervisespordikeskuses. 

Põhjust tulla Ida-Virumaale ja jääda siia rohkem kui üheks õhtuks ning õppida tundma oma koduse Eesti ühte põnevamat kanti, mis on mõtetes eri põhjustel kaugeks jäänud, pole raske leida. Osal sel moel Ida-Virumaad avastanutel on tekkinud ka isu siia kolida, et käed külge panna ja ise selles kandis suuri tegusid teha. Olgu kohalikes ettevõtetes, koolides, haiglates, rajatavas filmilinnakus või mujal. 

Muidugi leiab Narva või Kohtla-Järve tänavatelt inimesi, kes igatsevad Putini Venemaad, kuid neid leiab samamoodi ka Tallinna igast linnaosast või sealsetest ühismeedia gruppidest.

Muidugi on mitmeski Ida-Virumaa omavalitsuses tehtud aastate jooksul mitut sorti tempe ja sigadusi, aga kui vaadata praegu pealinnas toimuvat, siis on põhjust küsida, kes kellelt eeskuju on võtnud. 

Muidugi on Ida-Virumaal tööpuudus krooniliselt riigi suurim, palgad keskmisest väiksemad ja vaesust rohkem, aga kas sellega peab leppima kui paratamatusega ja mitte püüda olukorda muuta? 

Tundub, et nii Eesti kui ka Euroopa valitsejad on mõistnud, et kogu olemasolevat tööstust ja energeetikat, Eestis eelkõige seda, mis on põlevkiviga seotud, fondide raha abil kirveviskamiskeskusteks või saunafestivalideks taguda pole olnud kõige targem mõte ega tegu.

Kirveviskamise paiku ja saunafestivale on Ida-Virumaal samuti vaja, kuid seda ei pea tegema mitte põlevkivitööstuse sulgemise arvelt, vaid pigem selle majandusharu tasutud maksude eest, mis rändasid aastakümneid suuremas osas Ida-Virumaast eemale pealinna otsustajate meelevalda. Selline lähenemine, kus keskkonnatasud on ära viidud, aga sotsiaamajanduslikud probleemid jäetud koha peale, ongi põhjustanud Ida-Virumaale need haavad, millest riigis võimutüüri juures olevad poliitikud ei suuda aru saada, sest nende emotsionaalne side selle kandiga on nõrk. 

Ida-Virumaal tasub sagedamini kohal käia ja hoiduda eksitavate müütide levitamisest.