Kulla põhihoiak näib olevat, et laulupidu peaks olema omamoodi ühiskondlik sõnavõtt, mis käsitleb kõiki olulisi teemasid, olgu selleks vaimne tervis, toimetulek või vähemuste probleemid. Kui laulupidu oleks säärane üldrahvalik seisukohavõtt, siis kas ei kaotaks ta oma põhituuma – aeglase tähendusloome ja kultuurilise kestlikkuse, mis ei allu sugugi päevapoliitika tempole?

Traditsioon kui aeglane muutus

Laulupidu on aeglane nähtus. Tema keel on sakrament – sümbolid ja harmooniad, kogemused ja mälestused, mitte loosungid. Laulupidu jääb elusaks siis, kui me ei lase teda painutada selleks, mida temast parasjagu tahetakse, olgu valitsuse, ühiskonna või kriitikute poolt.

Nii nagu iga puu on enne suureks kasvamist kunagi olnud väike, on see samamoodi pidude repertuaariga. Esialgu võõras või isegi eksperimentaalsena tajutud laul või tants võib pidude loos ootamatult kanda kinnitada ja muutuda püsirepertuaari osaks.

Laulupeolised tajuvad sääraseid hetki näiteks esimestel peoeelsetel ülevaatustel, kui sajad koorilauljad mõne loo kogu harmooniatäiuses esimest korda üles võtavad. "See läheb kindlasti laulupeol kordamisele!" kõlavad alati siin-seal harjutuste vahepausidel koorilauljate ennustused.

Ühiste kogemuste ning sealtkaudu jagatud tähenduste jõudu kirjeldab veenvalt "Ta lendab mesipuu poole" fenomen. 

See on laul, mis isegi mõneti arglikult jõudis segakooride peorepertuaari 1993. aastal. 2011. aastal polnud seda ametlikult kavaski, ent lauljad nõudsid pala välja. Raul Talmari improviseeritud tõus dirigendipulti ning orkestrita toimunud 2011. aasta esitus ei luba seda laulu ilmselt enam iial programmi lisamata jätta, olgu kunstiliseks juhiks kestahes – "Ta lendab mesipuu poole" kõlab niikuinii. Seega pole laulupeomaailm suletud süsteem.  

Noorte hääl ei tähenda meeldimise püüdu

Aga noored? Kas peo traditsioon ei hirmuta neid eemale? Võib tõesti nõnda mõelda, ent taas, noorte kaasamine ei tähenda, et peost peab saama popkultuuriline peegelpilt. Kuhu seada tasakaalupunkt äratundmisrõõmu ja uute sildade ehitamise vahele?

Laulu- ja tantsupeod on jäänud oma formaadile truuks vaatamata kõigiti vahvatele alternatiividele, nagu punklaulupeod, popkooripeod või isegi vormilt eksperimentaalseim meeste tantsupidu väega linnas Rakveres. Muide, nii nende pidude kui ka suurte laulu- ja tantsupidude tegijad ehk kunstilised toimkonnad on sageli samad, mistõttu vastanduse otsimine oleks siin täiesti üleliigne. 

Samamoodi ei pea laulupidu ilmtingimata alati sisenema näiteks laulva revolutsiooni mütosfääri Alo Mattiiseni loomingu kaudu. Tõsi, 40 aasta tagustest sündmustest räägitakse koolitundides ning küllap meenutatakse toda aega Eesti kodudeski sageli, ent kontekst on siiski midagi muud kui UNESCO maailmapärandi nimekirjas olev laulupeoprotsess.

Mõelgem pigem kaasatusele ning lugegem, kui palju oli tänavu rivis just noorema põlvkonna dirigente, tantsujuhte, heliloojaid, sõnade autoreid. Lähenegem ehk sedapidi, et laulupidu ei pea esindama kõiki, vaid ta võiks ühendada. Need kaks ei ole alati sünonüümid. 

Kui ka noored lauljad-tantsijad tunnevad, et neid ei kasutata lihtsalt "etenduse osana", vaid nad on loovad partnerid oma muusika, oma koreograafia, oma küsimustega, siis ongi ühendus sündinud.

Meenutan põhjatu tänutundega 2017. aasta laulu- ja tantsupeo loomisprotsessi, kus peo toonase juhtmõtte "Mina jään" dešifreerisid mitte targad keskeale lähenevad tädid-onud laulupeo sihtasutuse kontoris, vaid noored ise. Just nemad lõid peole oma tähendusvälja, mida nad agaralt levitasid, ning mille üks väljendusi oli Vabaduse väljakul toimunud ühine rõõmus tantsimine, kui kehva ilma tõttu üks tantsupeo etendustest ära jätta tuli.

Kellele see laul kõlab?

Gregor Kulla küsimus "mille eest me laulame?" on iseenesest õige, ent sellele pole võimalik vastata ühe programmireaga või uue temaatilise lauluga. Vastus tuleb siis, kui inimene seisab laulupeol – laval, murul või tribüünil – ja tunneb, et see laul kõlab talle. Ja et ta on osa sellest kõlast.

Samamoodi ei pea sotsiaalsed valupunktid, olgu selleks integratsioon või toimetulekumured kõlama näpuga näidatuna peokavas. See kõik on peidus repertuaaris kui tervikus, sedaviisi ka nende kümnete tuhandete lauljate ja tantsijate peades ja südametes. See on hiiglaslik meedium, mille mõjuvälja ei maksa alahinnata. Pidu ei ole rituaal, millest ei tohi kunagi kõrvale kalduda, aga ta pole ka menüü, mille järgi tellida "üks laul integratsioonist, kaks soolisest võrdõiguslikkusest ja magustoiduks toetusavaldus Ukrainale".

"Suu laulab – süda muretseb" – nii mõtiskles juba Gustav Ernesaks. Ehk ongi see kõige vaiksem, aga tugevaim sõnum? Me suudame laulda ja tantsida koos isegi siis, kui me ei mõtle kõigest ühtmoodi. Kui me teeme ruumi sellele tundele, siis saab pidu olla see, mis ta kõige paremini on: kultuuriline nähtamatus, mis ühendab meid isegi siis, kui me ei saa kohe aru, miks.

Ja mis seal salata – tõeline õnnestav elamus on alati seotud ka imeväikse pingutusega!