1947. aasta üldlaulupeol juhatas Tuudur Vettik Gustav Ernesaksa laulu Lydia Koidula sõnadele. Võimumehed suhtusid sellesse igati positiivselt: Gustav Ernesaks, meie mees, oli nõukogude tagalas kirjutanud patriootliku laulu ühe ammuse naisluuletaja sõnadele. Aga vähemalt osa rahvast – minu ema näiteks – sai aru, mida See Laul tähendab. Ma julgen väita, et laulupidude traditsioon püsis nõukogude ajal suuresti tänu sellele, et rahvas tuli kuulama ja kaasa laulma Seda Laulu.

Muidugi, ma räägin laulust "Mu isamaa on minu arm." Kas ei ole tajutav selles laulus see talumatu ahastus, mille all kannatas looja, kes, nagu palju teisedki, kartis, et 1944. aastal tulevad nõukogud ja hävitavad kogu eesti rahva sootumaks ära? See oli ju tehniliselt ette kujutatav. Ma ei tea, kas selle tõttu, aga selles laulus on mingi ebaloomulik emotsionaalne laeng, mis paneb meid pisaraid valama ja samal ajal tunnetama sõnu – "… mu püha Eestimaa".

Muide, enne sõda ei olnud laulupidude kavades sellist laulu, mis oleks niimoodi hinge läinud, ja seetõttu ilmusid intellektuaalide kirjutatud artiklid laulupidude väsimusest ja küsisid üldse nende mõttekuse kohta.

Rahvuspoliitika ei ole ju lahus ei laulupidudest üldse ja Sellest Laulust eriti. Pigem on need mõlemad etnilise eestluse vaimu tugitalad.

Esimene üldlaulupidu 1869. aastal oli poliitikast lausa räsitud. Carl Robert Jakobson koos oma pooldajatega ei võtnud üldse sellest osa ja ründas teravalt laulupeo saksameelsust ehk selle poliitilist suunitlust. Need, keda rahvas nimetas "rahva juhatajateks", olid valdavalt venemeelsed (Jakobson, Johann Köler, Mihkel Veske), sest nad olid saksa parunite vastu. Samas oli ühiskonnas tähtsal kohal luteri kirik, mis üritas maarahvast Euroopa suunas vedada. Laulupeod tekitasid tegelikult rahvuspoliitilise orientatsiooni.

Kui sada tuhat inimest laulab - … Su valu südames mul keeb, su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb… Siis see kinnitab, et oleme olemas, ja kuidas veel.