Üha sagedamini võib kuulda seisukohti, mille järgi ühine hooldusõigus tähendab sisuliselt võrdset ajajaotust ning võrdne ajajaotus omakorda seda, et elatise maksmiseks enam põhjust ei ole. Selline mõtteviis jätab mulje, nagu oleks lapse heaolu võimalik mõõta kalendri ja kalkulaatori abil.

Paraku ei ela ükski laps protsentides. Lapse elu ei koosne sellest, mitu ööd ta kummagi vanema juures magab. Tema maailm koosneb turvatundest, harjumustest, sõpradest, koolist, hobidest ja tunnetest. Mõne lapse jaoks võib vahelduv elukoht olla suurepärane lahendus. Mõne jaoks tähendab see aga pidevat kohvrite pakkimist, kahe kodu vahel pendeldamist ja tunnet, et päris kodu polegi enam kusagil.

Seetõttu ei saa 50:50 mudelit pidada universaalseks ideaaliks. See võib olla väga hea lahendus siis, kui see vastab konkreetse lapse vajadustele ja vanemad suudavad teha tõhusat omavahelist koostööd. Aga sama hästi võib lapse huve paremini teenida hoopis teistsugune elukorraldus.

Lapse huvid ei allu matemaatikale.

Sama ekslik on käsitleda elatist pelgalt päevade jagamise küsimusena. Avalikus arutelus kohtab sageli väidet, et kui laps viibib mõlema vanema juures võrdselt, ei peaks kumbki enam teisele elatist maksma. Selline arusaam eeldab, et lapse kulud jagunevad samuti automaatselt võrdselt.

Tegelikkus on siiski palju keerulisem. Lapse ülalpidamine ei tähenda ainult toitu neil päevadel, mil ta ühe või teise vanema juures viibib. Laps vajab kodu, kus tal on oma tuba. Ta vajab riideid, õppetarvikuid, arvutit, spordivarustust, huviharidust, tervishoiuteenuseid ja turvalist elukeskkonda. Paljud neist kuludest ei vähene poole võrra isegi siis, kui laps jagab oma aega kahe kodu vahel.

Veelgi enam – mõnikord tekivad kulud hoopis kahekordselt. Kahel kodul tuleb tagada lapsele sobivad elamistingimused. See tähendab kahte voodit, kahte kirjutuslauda, sageli kahte jalgratast või vähemalt kahte komplekti igapäevaseid tarbeesemeid. Samal ajal jäävad suuremad väljaminekud – näiteks hambaravi, huviringid või kooliga seotud kulud – sageli ühe vanema kanda.

Kõik see näitab, kui eksitav on taandada lapse ülalpidamine üksnes ajajaotuse küsimuseks.

Lisandub veel üks aspekt, mida avalikus debatis käsitletakse üllatavalt vähe – vanemate majanduslik ebavõrdsus.

Õigus ei lähtu eeldusest, et kõik vanemad teenivad ühepalju. Vastupidi. Ülalpidamiskohustus on seotud ka vanema majanduslike võimalustega. Kui üks vanem teenib märkimisväärselt rohkem kui teine, ei tähenda õiglus tingimata seda, et mõlemad peavad kulutama lapsele sama summa. Õiglus tähendab seda, et mõlemad panustavad vastavalt oma võimalustele, et laps ei peaks oma elus kogema vanemate põhjendamatut ebavõrdsust.

Lõppude lõpuks ei kuulu elatis vanemale. Elatis kuulub lapsele. Ning just siin peitubki oht, mis on võrdse vanemluse arutelusse tasapisi hiilinud. Mõnikord näib, et lapse huvidest räägitakse küll palju, kuid tegelik vaidlus käib hoopis vanemate õiguste üle. Kes saab rohkem aega? Kes peab vähem maksma? Kes "võidab" kohtuvaidluse?

Laps ei peaks olema sellise võistluse mõõdupuu. Võrdne vanemlus ei tähenda üksnes võrdseid õigusi. Sellega kaasneb ka võrdne vastutus. Vastutus olla lapse jaoks olemas siis, kui tal on raske. Vastutus teha koostööd ka siis, kui omavahelised suhted on keerulised. Ja vastutus panustada lapse ülalpidamisse viisil, mis lähtub lapse vajadustest, mitte soovist saavutada võimalikult soodne positsioon teise vanema suhtes.

Siinkohal tasub küsida veel üht ebamugavat küsimust. Kas me räägime võrdse vanemluse all tegelikult lapse õigusest mõlemale vanemale või täiskasvanute õigusest võrdsele ajale lapsega? Need kaks ei pruugi alati kattuda.

Lapse õigus mõlemale vanemale tähendab, et mõlemad vanemad on tema elus kohal, hoolivad temast ning võtavad tema eest vastutuse. See ei pruugi tähendada, et kalendris peab iga kuu lõpus olema täpselt sama arv öid ema ja isa juures. Mõnikord on see võimalik ja lapse jaoks parim lahendus. Mõnikord ei ole.

Kui aga 50:50 mudelist saab ideoloogiline eesmärk, tekib oht, et lapse individuaalsed vajadused jäävad tagaplaanile. Siis ei küsita enam, milline lahendus on konkreetsele lapsele parim, vaid hoopis seda, milline lahendus näeb kõige õiglasem välja täiskasvanute vaatenurgast.

Õigusriigis peaksid asjad olema vastupidi. Lapse parimad huvid ei ole loosung. Need on põhimõte, mis nõuab iga juhtumi eraldi hindamist. See tähendab, et vahel on lapse huvides võrdne ajajaotus, vahel mitte. Vahel on põhjendatud, et elatist ei maksta, vahel on aga täiesti õiglane, et ka võrdselt aega jagava lapse puhul panustab üks vanem rahaliselt rohkem. Õiglus ei seisne selles, et kõik saavad võrdselt. Õiglus seisneb selles, et iga laps saab selle, mida ta vajab.

Võib-olla olekski aeg lõpetada pereõiguse taandamine protsentidele ja eurodele. Ühine hooldusõigus, vahelduv elukoht ja elatis ei ole eesmärgid omaette. Need on vahendid, mille ainus mõte on teenida lapse heaolu. Kui me selle lihtsa tõe unustame, võime ühel hetkel avastada, et oleme küll loonud vanemate vahel matemaatiliselt täiusliku tasakaalu, kuid jätnud tähelepanuta selle inimese, kelle pärast kogu süsteem üldse olemas on.